Verekaotuse ravi põhimõtted
Haavad ja õendustegevus
Verekaotusega haige kaebused ja sümtomatoloogia sõltuvad verekaotuse kiirusest. Aeglane verekaotus kuni 20% ringleva vere mahust ( 1 l keskmisel täiskasvanul) lamavas asendis ei põhjusta olulist arteriaalse vererõhu langust.
Kui kaotus 20-50% ( s.o. šokki põhjustav suurusjärk) algavad muutused regionaarse vereringe jaotuvuses.
Kompensatsiooniks püüab organism vähendada veresoonkonna mahtu venoosse vasokonstriktsiooni teel, taastäita plasmamahtu interstitsiaalse koevedeliku arvelt, suurendada antidiureetilise hormooni produktsiooni, mis omakorda kutsub esile renaalse vasokonstriktsiooni ning diureesi vähenemise.
Verekaotus põhjustab ägeda aneemia väljakujunemise organismis haige nahk on kahvatu ja jahe, tekivad tahhükardia ja arteriaalse vererõhu langus. Haige tunneb janu, võivad esineda unisus või erutuvus ja hirmutunne (raskema verekaotuse korral).
Massiivse verekaotuse korral esinevad teadvuse kaotus, krambid ja hingamishäired (agonaalses ja preagonaalses seisundis).
2. Verejooksu lõplikku sulgemist ning verekaotuse asendamist on võimalik teha haigla tingimustes
Hinnatakse verekaotuse suurust ja peatatakse verejooks
Alustatakse šokivastase infusioonraviga (vereasendajate ja verekomponentide ning plasma ülekanded)
Haava tamponeerimine
Operatiivne veresoonte ligeerimine
Veritseva organi eemaldamine
Verevoolu taastamine veresoone proteesimisega
Hapnikravi
Teetanuse profülaktika
Jäseme amputatsioon esmastel näidustustel