Verekaotuse hindamine ja haige esmaabi
Haavad ja õendustegevus
Verekaotuse suuruse hindamisel on oluliseks kriteeriumiks kannatanu vereringe funktsionaalne seisund ning seda määratakse eelkõige pulsisageduse ja arteriaalse vererõhu mõõtmise teel.
Kuni 10% kaotust ringlevast veremahust ei põhjusta hemodünaamika häireid
Kuni 20% vere kaotust põhjustab mõõdukat kahvatust, nõrkust, pulsisageduse tõusu kuni 100 lööki minutis, arteriaalse süstoolse vererõhu langust 100mmHg
Kuni 30 % vere kaotuse korral on kahvatus, külm higi, adünaamia, pulsisageduse tõus üle 120 löögi minutis, vererõhu langus alla 100mmHg
Üle 30% vere kaotus põhjustab teadvuse häireid, pulsisageduse tõusu üle 140 löögi minutis, vererõhu väärtused on alla kriitilise taseme, tekib anuuria.
Verejooksu ajutine sulgemine
Kapillaarse ja venoosse verejooksu korral veritseva koha komprimeerimine käepärast oleva materjaliga maksimaalselt aseptikat järgides
Jäseme asendi muutmine: tõstmine 25-30 cm peatab keskmise venoosse verejooksu. Venoosse verejooksu korral kasutatakse kombinatsioonis kompressiooniga
Jäseme maksimaalne painutus liigesest, kasutatakse arteri vigastusel
Digitaalne kompressioon, efekt on ajutine, selle järgselt asetatakse žgutt
Žgutt asetatakse arteriaalse verejooksu kohast proksimaalsemale, kaetud kehaosale, mitte kauemaks kui kaheks tunniks
(ülajäsemel 1,5 t, talvel 1 t). Kui žgutt peab peal olema kauem kui 2 tundi, see vahepeal eemaldatakse ja asetatakse uuesti veidi proksimaalsemale. Žguti eemaldamise ajal verejooks komprimeeritakse. Vereringest väljalülitatud jäse tuleb immobiliseerida, külmal aastaajal katta soojalt
· Žguti puudumisel kasutada pöördsulgurit või käepäraseid vahendeid.
· Żguti asetamisel fikseeritakse alati selle pealeasetamise kellaaeg
· Õigesti pealeasetatud žguti korral arteriaalne verejooks peatub, žgutist distaalsemal kaob pulss.
· Haav seotakse aseptilise sidemega
· Jäse immobiliseeritakse
· Valuvaigistid