Verejooks
Haavad ja õendustegevus
Verejooks e. hemorraagia on vere väljavoolamine vereringest organismi kudedesse, õõntesse ja väliskeskkonda.
Verejooks ja verekaotus on vigastuste kõige sagedasemad ja ohtlikumad tüsistused, surmapõhjuste hulgas esikohal. Verejooksu ohtlikkus ja verekaotuse tunnuste ilmnemine sõltub eelkõige verekaotuse suurusest ja intensiivsusest ning on nendega proportsionaalne.
Kudede verega läbiimbumine on hemetoom ja hematoom võib olla ka kui piirdunud koesisene verevalum.
Veri võib koguneda ka kehaõõntesse:
kõhuõõnde- hemoperitoneum,
pleuraõõnde- hemotooraks,
liigestesse- hemartroos,
perikardi- hemoperikard jne.
· Arteriaalne
· Venoosne
· Kapillarne ( erivormina parenhümatoosne verejooks)
Väline verejooks- veri väljub nahale või limaskestadele
Sisemine verejooks
- veri valgub õõneselunditesse e. kehaõõnde s.o õõnesisene
- veri valgub kudedesse immutades koed verega läbi ja moodustades koesise verevalumi e. hematoomi
Primaarne verejooks- tekib vahetult pärast traumat
Sekundaarne verejooks
- varajane tekib 1.-2. päeval peale traumat (põhiliselt seotud trombi lahtirebimisega, puuduliku immobilisatsiooniga või arteriaalse vererõhu tõusuga)
- hiline tekib alates 3. päevast peale traumat seotud infitseeritud ja nekrootilise koe lagunemisega, haava mädanemisega, trombi lagunemiesga, hematoomi supuratsiooniga, ligatuuri mahalibisemisega).
Sekundaarse verejooksu teket aitavad vähendada:
· õigeaegne hemostaas
· õigeaegne võõrkehade eemaldamine, eelkõige suurte veresoonte ligiduses
· õige haavade dreneerimine
· hoolikas immobilisatsioon
· õigeaegne mädaprotsesside avamine
Organismi loomulik kaitsemehhanism verejooksu peatamiseks avaldub veresoonte kokkutõmbumise e. vasokonstriktsiooni ja vere hüübimise e.koagulatsiooni ning trombi moodustumisega.