Uuring digiprügist ja tehnika turvalisusest viidi läbi 2021. aasta aprillis digiprügi teemat tutvustaval kursusel Pelgulinna Gümnaasiumis. Sama uuringu küsimustele lasti vastata ka Nutitund Igasse Kooli kogukonna huvilistel.
Vastajad jagunesid: 87 õpilast (Pelgulinna Gümnaasium) ning 105 IT-töötaja ja tavaõpetajat Eesti koolidest.
Selgus, kuidas erinevad ja sarnanevad õpilaste ning täiskasvanute tegevused-harjumused; mis neile raskusi valmistab ja mis on pigem kerge. Täiskasvanute tegevused ja harjumused on üsna sarnased noorte omadega – ollakse hädas krüpteerimise, seadmete korrektse utiliseerimise ja enda kaitsmisega, kui seade kaob ära. Saadud info on aluseks digiprügiteemalise õppematerjali loomisel ja praktiliste harjutuste planeerimisel, et teiste koolide õpilased ja õpetajad saaksid sama targaks kui Pelgulinna Gümnaasiumi omad.
Tulemused
Õpilased on varemgi püüdnud vähendada oma digijälge internetis ja neile on oluline, et teisedki mõtleksid ökoloogilise jalajälje vähendamisele. Ehkki nad ei hinda ennast täiel määral vastutustundikuks ökoloogiliselt mõtlevaks inimeseks, ei tähenda see, et nad poleks kursis, et ka digitaalselt tekib prügi. Katsed vähendada digiprügi on olnud mitteteadlikud ja pigem on seda tehtud vähe, sest neile näib, et neil on sama palju andmeid kui teistel, ja seega ei tunneta nad digiprügi veel probleemina, mis elu takistaks.
Uuringust selgus: (head praktikad)
§ Õpilastel on tavaks puhastada oma arvuti klaviatuuri, nutiseadme ekraani, võtta tehnikalt tolmu, puhastada hiirt. Enamasti jälgitakse, et seadmeid ei laetaks ka üle.
§ Kasutatakse viirusetõrjet, uuendatakse rakendusi, laaditakse alla pigem turvalisi rakendusi ja arvuti/nutitelefon on parooli all, mõnel on isegi igale kasutajale loodud eraldi kasutajakonto.
§ Seadmetes olevaid programme hallatakse oskuslikult, faile sorteeritakse kaustadesse arvutis ehk süstematiseerimine on käpas nagu ka kustutamine, prügikasti ja Downoadsi kausta puhastamine.
§ Nutiseadmes osatakse vahemälu tühjendada ja jälgitakse, milliste õigustega äppe peale pannakse. Eelistatakse mobiilset internetti WiFile, tõstes seeläbi turvalisust.
§ E-kirjakastis ja pilves osatakse asju kustutada, jagada teistega failile lingiga, hallata kontakte, loobuda uudiskirjadest, ka mitmefaktoriline autentimine ei ole uus teadmine.
§ Sotsiaalmeedias osatakse hallata sõprade loetelusid, (ebasobiva) sisu eemaldada või filtreerida, privaatsusseadeid muuta. Teatakse võimalusest pöörduda veebikonstaabli poole abi saamiseks; seda on teinud viiendik õpilastest.
§ Google’is on õpilased püüdnud eemaldada sisu, raporteerinud ebasobivat sisu, pöördunud selleks teenusepakkuja poole. Samamoodi on sõpradele teada antud soovist mitte olla veebis nähtaval.
Mida on vaja veel õppida juurde:
Vähem on õpilased piilunud arvuti sisse (et seda seest puhastada), pigem ei kasutata tulemüüri, pop-up blokkereid, ei osata uuendada draivereid, krüpteerida kettaid või kasutada VPN, paroolihadurit või pilve varundamist. Kõik õpilased ei teadnud, kuidas vajalikku sisu kasutadesse filtreerida, spämmist teatada, leida üles suurimad failid pilvest või pilvest faile lõplikult eemaldada ning pilvekonto sulgeda. Mis puudutab sotsiaalmeediat, siis oleks vaja üle korrata, kuidas pöörduda keskkonna haldaja poole abi saamiseks, laadida alla kogu oma digisisu ja kuidas konto sulgeda.
Kahjuks pole reeglina seadmes märgitud võimalust tuvastada seadme asukoht või muuta see kasutuskõlbmatuks, juhuks kui seade kaob või see varastatakse.
Arusaam, kuidas utiliseerida nutiseadet turvaliselt, oli pigem puudulik. Ei osata seadme kõvaketast formaatida, kontosid eemaldada või unustatakse teadmatusest mälukaart seadmega kaasa. Hätta jäädakse ka siis, kui on vaja seade turvaliselt hävitada. Ilmselgelt pole seadmete turvalisest utiliseerimisest räägitud ei kodus ega koolis. Seade on jäetud lihtsalt kapi seisma, edasi kingitud või maha müüdud. Ka Elo Võrk (Telia Eesti toetustegevuste juht) tõi välja, et digijäätmed on maailmas üks suurematest probleemidest, millega tuleb üha enam tegeleda.
Uuringu tulemusel selgus, et huvi tegeleda tulevikus digitaalse ja elektroonika prügi väljakutsega ei ole kõrge, mis puudutab ostuharjumuste muutmist.
· Digitaalseid seadmeid kasutatuna ei tahaks osta pooled õpilastest, pigem ollakse valmis ostma kallimat äriklassi mudelit, mis peab kauem vastu. Usk seadmete töökindlusesse ja kiirusesse on omistatud uuele ja poest ostetud seadmele. Lisaks on hirm, et kasutatud seade ei pea kaua vastu ja siis tuleb jälle varsti uus osta, mis tähendab järgmist väljaminekut.
· Pakendi poodi jätmine ehk ostmata jätmine ei ole levinud. Selgus ka, et mõned noored koguvad mobiiliseadmete logosid ja karpe - bränd on oluline, sest see räägib justkui staatusest.
Digiprügi puudutavad tegevused, mida igaüks saab ette võtta:
§ Arvuti ja teiste seadmete füüsiline puhastamine
§ Brauseri ajaloo puhastamine
§ Failide (dokumendid, pildid, filmid), prügikasti, Downloadsi kausta kustutamine
§ Seadmete seadistamine, et need ei võtaks nii palju mälu
§ Eraldi kontode loomine igale kasutajale
§ Tulemüüri, Adblockeri ja viirusetõrje installeerimine
§ Töölaual failide uuendamine
§ Parooli muutmine arvutis, võrgustikes, seadmetes
§ Ebavajalike kontode ja kontaktide eemaldamine
§ Ebavajalike (kaua aega kasutamata) programmide eemaldamine
§ Sotsiaalmeedias sisu filtreerimine ja info eemaldamine ning kasutajate eemaldamine ja jälgimise peatamine/või blokeerimine
§ Ebasobiva sisu teavitamine (report), privaatsusseadete muutmine
§ E-kirjades ja pilves kaustade korrastamine, asjade sorteerimine ja arhiveerimine
§ Spämmi ja uudiskirjade eemaldamine
§ E-kirjakastis tühjuse loomine – postkast soovib „ilusat päeva“
§ Õpiti, kuidas kasutada vähem digiasju ja kirjutada sõnumite asemel üks pikem e-kiri.
§ Mitmeetapilise autentimise sisseseadmine[KK3]
Õpilasi motiveerib digiprügiga tegelema see, kui nad teavad, kuidas see neile endale, ühiskonnale ja loodusele kasulik on. Kindlasti on oluline arusaam, et minu tegevusest muutub midagi. Tähtis on ka kuulata eeskujuks olevate inimeste mõtteid selles valdkonnas.