Kanada vesikatk on pärit Põhja-Ameerikast. 19. sajandil toodi ta Iiri- ja Inglismaale, kust hiljem levis tiikide, kraavide ja ojade kaudu ka Mandri-Euroopasse, kaasa arvatud Eestisse. Eestis leiti esmakordselt 20. sajandi alguses. Praeguseks Eestis levinud kõikjal, välja arvatud rannikumeres ja rabajärvedes.

Tegemist on ka armastatud akvaariumitaimega, sest teda on kerge kasvatada, ta on vähenõudlik ning kiirekasvuline. Kuid kindlasti ei tohiks vesikatku akvaariumist loodusesse lasta, eriti veekogudesse, kus vesikatku veel ei ole.

Looduses leiavad vesikatku vahelt kaitset ja toitu paljud kalad ja veeselgrootud. Samas on vesikatk kiire ja veekogusid ummistava levikuga. Sellise kasvuga on nad ohuks mitmetele haruldastele taimeliikidele.

Ümarmudil on üsna väike, keskmiselt kuni 20 cm pikkuseks kasvav kala. Liigi tunneb ära kollakashalli värvuse, külgedel olevate tumedate laikude ja esimesel seljauimel asuva tumeda laigu järgi.

Ümarmudila looduslik levila on Musta, Kaspia, Marmara ja Aasovi meres ning selle piirkonna suuremates jõgedes. Eestis leiti teda esmakordselt 2002. aastal Pärnu lahest. Sellest alates on ta oma levilat jõudsalt laiendanud. Tõenäoliselt levis ta algselt siia laevade ballastveega.

Eluviisilt on ümarmudil väga agressiivne kala, kes võib teisi põhjalähedase eluviisiga kalu nende elupaikadest välja tõrjuda. Näiteks kattub ümarmudila toit eestlastele olulise püügikala lesta omaga. Ümarmudil on suure isuga ja sööb väga meelsasti merekarpe (mille tulemusena väheneb vee isepuhastusvõime) ning ka ahvena noorjärke.

Kaugida unimudil sarnaneb ümarmudilaga, kuid elab sisevetes. Värvuselt pruunikas-kollakas, tumedamate laikudega. Unimudilal on suur pea ja suu.

Liigi looduslik levila asub Kaug-Idas (Hiinas ja Koreas). Euroopasse toodi ta akvaariumikalana juba 20. sajandi algul, sh Peterburgi 1916. aastal. Eestis leiti esmakordselt 2005. aastal Narva veehoidlast, kuhu ta levis arvatavasti just Peterburi ümbruse veekogudest.

Kaugida unimudil on äärmiselt kohanemisvõimeline - ta talub hästi reostust, hapnikuvaegust, veekogude külmumist ja kuivamist. Tegemist on apla röövkalaga, kes sööb teisi kalu ning kahepaikseid. Tema peamine ökoloogiline mõju seisnebki eelkõige kohalike kalaliikide ja kahepaiksete veekogust väljatõrjumises otsese kiskluse kaudu.

Hõbekokre iseloomustab pikk seljauim, mille välisserv on nõgus või sirge. Seljauime esimene ogakiir on silmnähtavalt teistest jämedam. Värvuselt on hõbekoger enamasti hõbehallikas, selg võib olla kuni rohekashall.

Looduslik levila asub hõbekogrel tõenäoliselt Ida-Aasias, kust teda on inimese kaasabil asustatud nii Euroopasse kui ka Austraaliasse. Eestisse toodi hõbekoger 1948. aastal Tallinna Kalamajandi tiikidesse, kust teda aasta hiljem peamiselt õngesportlaste jaoks asustati teistesse järvedesse. Praegu võib hõbekokre leida mitmetest järvedest ja rannikumerest.

Kuna hõbekokre on rohkesti vaid mõnes piirkonnas ning tema üldine arvukus on madal, siis ei avalda ta meie kalastikule väga olulist mõju. Pigem on ta mõnes veekogus oluline õngekala.

Signaalvähi tunneb ära sõra harunemiskohal liigese ümber paikneva helesinise (või valge) piirkonna järgi. Samuti on tema sõrad lühemad, laiemad ja paksemad kui Eestis looduslikult elaval jõevähil.

Signaalvähi kodumaaks on Põhja-Ameerika Vaikse ookeani rannik. 20. sajandi esimesel poolel laastas Põhja-Euroopa kodumaise jõevähi populatsioone vähikatk ning otsiti võimalusi asendamaks jõevähk katku suhtes vastupidavama liigiga. Selle tulemusena toodi Rootsi 1959. aastal signaalvähke, peale mida levis liik üle kogu Euroopa - nii riiklikult heaks kiidetud kui ka illegaalsete asustamiste tulemusena. Eestis avastati esimene signaalvähk 2008. aastal.

Signaalvähi mõju loodusele on olnud laastav. Kuigi signaalvähk on ise vähikatku suhtes immuunne, levitab ta seda ning põhjustab seega jõevähi haigestumist. Signaalvähk on ka viljakam, agressiivsem ning vastupidavam halbadele keskkonnatingimustele.

Jõevähi arvukuse vähenemisel on aga negatiivne mõju meie veekogude seisundile. Jõevähk hoiab veekogusid kinni kasvamast, loob soodsamad tingimused planktoni arenguks ja seega kalamaimude eluks ning on ise toiduks paljudele kaladele ja loomadele.

Eestist on leitud veel ka Põhja-Ameerikast pärit marmorvähki ning ogapõskset vähki, kelle mõju jõevähile on sarnane signaalvähi mõjuga.

Harilik rändkrabi on väikest kasvu krabiline, kelle seljakilp võib kasvada kuni 2,5 cm suuruseks.

Looduslikult levib harilik rändkrabi peamiselt Ameerika Ühendriikide idarannikul. 19. sajandi alguses transporditi ta tahtmatult koos elusate austritega Hollandi austrifarmidesse. Lisaks on ta Euroopasse levinud ka laevate ballastveega. Eesti vetest leiti harilik rändkrabi esmakordselt 2011. aastal Pärnu lahest ning praeguseks on tema arvukus märkimisväärselt kasvanud.

Rändkrabi on Läänemere elustikule avaldanud olulist mõju. Eesti rannikumeres puudusid rändkarbi saabumiseni sellises suuruses kiskjad, kes ei ole väga nõudlikud elupaiga ega toidu suhtes. Seetõttu oli tal võimalik kergesti leida endale sobiv koht kooslustes. Rändkrabi on suure isuga, süües nii erinevaid karpe kui ka suurvetikaid, jättes endast maha tühjaks söödud merepõhja. Selle tulemusena pääsevad aga veekogu põhjas olevad toitained vette ning põhjustavad veeõitsenguid ja sogast vett.

Muutlikul rändkarbil on 3-5 cm pikkune kollakas koda, mille pinnal paiknevad ristipidi või siksakilised pruunid ribad.

Looduslikult asustab muutlik rändkarp Musta, Kaspia ja Aasovi meresid. Eesti aladele jõudis ta 19. sajandi keskpaigas arvatavasti laevadele või paatidele kinnitunult. Rändkarpi leidub nii rannikumeres kui ka sisevetes. Näiteks Peipsi järves on rändkarpi kaalu järgi rohkem kui kõiki teisi loomi kokku.

Oma suure arvukuse ja tugeva filtreerimisvõimega saab rändkarp oluliselt muuta ökosüsteeme - seda nii positiivselt kui negatiivselt. Nad tõrjuvad välja sarnase toitumistüübiga kohalikke liike, pidurdavad veekogude eutrofeerumist, soodustavad kaudselt sinivetikate õitsenguid, samas parandavad vee läbipaistvust ja põhjataimestiku elutingimusi ja suurendavad setetes elavate selgrootute organismide arvukust. Rändkarbid tarbivad ära tohutul hulgal taimset hõljumit, mistõttu kahaneb märkimisväärselt loomse hõljumi ja sellest toituvate kalade arvukus. Nad ummistavad veekogudega ühenduses olevaid veetorusid ja kinnituvad suurte hulkadena laevade keredele. Kuid rändkarp on ka kasulik toiduallikas nii kaladele, jõevähkidele kui lindudele.

Kirpvähid on külgedelt lapikud, kõverdunud kehaga loomakesed. Vööt-kirpvähk eristub teistest liikidest väiksema kasvu (10-14 mm), külgedel olevate triipude ja hõbehallika värvuse poolest.

Vööt-kirpvähk pärineb Põhja-Ameerika Atlandi ookeani rannikult ning jõudis Euroopasse laevade ballastveega. Lisaks asustati teda tahtlikult uutesse veekogudesse kaladele toiduks. Eestis leiti liik esmakordselt 2003. aastal. Praeguseks on ta muutunud Lääne-Eesti rannikumeres kõige arvukamaks vähiliigiks.

Vööt-kirpvähk on põhjustanud tõsiseid muutusi mereökosüsteemides - ta on suutnud kooslustest välja tõrjuda mitu kohalikku kirpvähiliiki. Vööt-kirpvähk on varjulisema eluviisiga, kui kohalikud kirpvähid, mistõttu halveneb ka kalade toidubaas.