kalade elu ja mitmekesisus
kalade meeled
Kalad saavad ümbritseva maailma kohta teavet mitme meele abil. Neid kasutatakse vees orienteerumiseks, toidu leidmiseks, röövkalade eest peitumiseks, liigikaaslaste leidmiseks ja paljuks muukski. Kalade meeleelundid on silmad, sisekõrv, haistmiselund, maitsmispungad, küljejooneelund ja poised. Paljud kalad tunnetavad veel ka nõrka elektrivälja, kuid Eesti vetes selliseid kalu ei leidu.
nägemine
Kuigi inimesed saavad suurema osa igapäevasest informatsioonist nägemise kaudu, siis veekeskkonnas võivad nägemismeelest hoopis olulisemad olla kuulmis- ja haistmismeel. Vee läbipaistvus on tihti lihtsalt liiga väike, et seal nägemisest suurt abi oleks. Näiteks Võrtsjärve vee läbipaistvus suvisel ajal on enamasti vähem kui üks meeter ja seal ei ole võimalik kaladel kaugele näha. Kuna valgus ei ulatu vees väga sügavale, on kaladel selle vähese valguse võimalikuks heaks ärakasutamiseks tavaliselt võrreldes maismaaloomadega üsna suured silmad.
Kalad on lühinägelikud ning ka selges vees ei näeks nad kaugemale kui 12-15 meetrit. Suurema tähtsusega nägemismeel röövkaladel, kes peavad jahti päeval ja kasutavad selleks nägemismeelt (näiteks forell, tõugjas, haug). Öise eluviisiga kalad on kohastunud ka öiseks nägemiseks.
Ehituse poolest on kala silm sarnane imetaja ja linnu silmaga, aga leidub ka erinevusi. Kala silmalääts on meie omast oluliselt ümaram. Seetõttu näeb kala vees hästi aga õhus uduselt. Kui inimene teravustab oma nägemist muutes läätse ümaramaks või lapikumaks, kuid hoides läätse ühe koha peal, siis kala silm töötab nagu fotoaparaadi objektiiv - ta liigutab läätse võrkkestale lähemale või kaugemale. Lisaks puuduvad kalade silmadel pisaranäärmed ja silmalaud ning enamikel kaladel pupillide suurus ei muutu.
Suurem osa kaladest on võimeline nägema ka värve ning eristama neid just nii sügavas vees, kuhu vastava lainepikkusega valguskiired üldse jõuavad. Suuremates sügavustes näevad kalad kõiki asju mustadena ning näiteks süvaookeani kalad ei olegi kohastunud värve nägema, sest sügaval ookeanis pilkases pimeduses ei oleks neid võimalik niikuinii näha. Värvide poolest meelitavad kalu eriti punane ning pruunikad ja kollakad värvitoonid, sest seda värvi on enamus ussikesi, vastseid ja muid vees elavaid organisme. Neid köidab ka roheline värv, mis on sarnane veealuste taimede värvusega, millest toituvad erinevad vastsed ja vähikesed.
Kuid kalad saavad edukalt hakkama ka ilma nägemiseta. Näiteks on suur hulk Peipsi järves elavaid lutsusid suure tõenäosusega pimedad, sest nende silmades parasiteerib hulgaliselt selliste parasiitide vastseid, kes tekitavad kalade silmaläätsedele tugeva kae. Haigestunud lutsud ei jää aga oma nägevatest liigikaaslastest kasvukiiruselt üldse maha, sest nad leiavad toitu teiste meelte abil.
kuulmine
Vesi on helide liikumiseks väga hea keskkond. Vees liigub heli rohkem kui viis korda kiiremini kui õhus ja samuti sumbub palju vähem kui õhus. Pikka aega arvati, et kalad kuulevad halvasti, sest nende kehal ei ole näha kõrvasid. Tegelikult on kaladel aga kõrvad olemas - nad kuulevad sisekõrvaga, kuid neil puudub imetajatele omane kesk- ja väliskõrv. Mõnedel kaladel on küljejoones pisikesed juusrakud, mis samuti aitavad neil kuulda. Hea kuulmise eelduseks on see, et kala sisaldab gaase. Enamasti on gaase sisaldavaks kohaks kalas ujupõis. Eriti hästi kuulevad need kalad, kellel ujupõis on sisekõrvaga ühenduses (näiteks karpkalalised ja heeringalised). Kalad, kellel ujupõis puudub (näiteks haid ja raid), on aga väga halva kuulmisega.
Enamik kalu kuuleb hästi helivahemikus 20-1000 Hz (võrdluseks - keskmine inimene kuuleb helisid vahemikus 20-20 000 Hz). Paljud kalad kuulevad aga ka infrahelisid ja mõned liigid väga kõrgeid ultrahelisid. Näiteks heeringaliste hulka kuuluv aloosa kuuleb teda jahtivate delfiinide poolt kajalokatsioonil tekitatavat ultraheli (kuni 180 000 Hz).
Inimeste poolt tekitatud mürareostus, näiteks lõhkamis- ja rammimistööd, võivad kalade kuulmist häirida või isegi kahjustada. Eriti tugevate helide puhul võivad kalade ujupõied lõhkeda, mille tagajärjel nad hukkuvad.
Üksteisega suhtlemiseks tekitavad kalad helisid uimedega, luudega, hammaste kokkuhõõrumisega, suu matsutamisega või spetsiaalsete lihaste - trummlihastega - vastu ujupõit trummeldades. Nad kasutavad helisid näiteks, et meelitada ligi vastassugupoolt või peletada koelmutelt konkurente.
haistmine
Vee eripäraks on sinna jõudva vähese valguse tõttu piiratud nähtavus. Samas on vees palju lahustunud aineid. See on üks põhjus, miks on kaladel ja teistel veeloomadel hästi arenenud haistmismeel ning miks see on kohati nägemismeelest isegi tähtsam. Haistmine täidab olulist rolli kalade käitumisel - parvlemisel, liigikaaslaste äratundmisel, toidu otsimisel, röövkalade läheduse haistmisel, teiste hoiatamisel ohu eest, orienteerumisel (sh koelmute ülesleidmisel) ja paljunemise ajastamisel.
Kalade haistmiselundiks on mõlemal pool pead asuvad kaks ninasõõret, millel kummalgi on kaks ava. Vesi liigub ühest avast sisse ja teisest välja. Sõõrme põhjas asuvad haistmisrakud, millega kalad tunnevadki lõhnu. Hingamiseks kalad ninasõõrmeid ei kasuta. Olenevalt elustiilist ja toitumise iseloomust ei ole eri kalaliikidel haistmisrakke ühepalju. Põhja- ja öise eluviisiga kaladel, kes tuginevad toidu leidmisel peamiselt oma haistmismeelele, on haistmisrakke palju rohkem kui röövkaladel, kes peavad jahti päeval ja kasutavad selleks nägemist. Eriti peene lõhnatajuga on näiteks angerjas, kelle lõhnataju võib olla kuni 1000 korda parem kui haugil.
Hästiarenenud haistmismeel võimaldab kaladel üksteist hoiatada. Seda tänu erilistele alarmainerakkudele kalade nahas. Kalad ise ei saa alarmainet vette väljutada, see satub vette ainult pärast kala naha vigastamist või röövkala seedekulgla läbimist. Ka õngekonksu otsa jäänud kala võib vette alarmainet eritada. Vees tekitab alarmaine teistel kaladel alarmreaktsiooni - erilise ohukäitumise. Näiteks mitmetel liikidel, nagu koger, särg ja linask, väljendub ohukäitumine selles, et nad ujuvad vastu veekogu põhja umbes 60-kraadise nurga all ja põhjustavad niimoodi muda üleskerkimise ja vee sogastumise, kus end peita. Põhjalähedase eluviisiga rünt jääb aga ohu korral liikumatuks ning jõgedes elavad lepamaimud moodustavad tiheda parve, püüavad varjuda ja hoiduvad veekogu põhja lähedale. Ühe liigi alarmaine mõjub teistele liikidele nõrgemalt ning röövkalad ei tunne alarmaine lõhna üldse.
Kuna kalade haistmiselund on vahetus kontaktis veega, siis on ta tundlik ka vees sisalduvatele saasteainetele. Erinevad uuringud näitavad, et vee reostus mõjutab oluliselt kala haistmist. Eriti tugevalt väheneb kala tundlikkus alarmainele, vähem suguferomoonidele ja kõige vähem toidusignaalidele. Reostunud vees on saakkalad seega röövloomadele kergemini tabatavad.
maitsmismeel
Maitsmismeele ülesanne on aidata kaasa toidu leidmisel ja teha kindlaks, kas see on söödav. Kui kõik teised selgroogsed (kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad) tunnevad toidu maitset ainult keelel ja suulael olevate maitsepungakestega, siis kaladel leidub maitsepungakesi tervel kehal - suuõõnes, lõpustel, poistel, nahal ja isegi uimedel. Ka maitsepungade hulk on kaladel suurem kui teistel selgroogsetel. Eriti olulised on maitsepungad neile kaladele, kes elavad veekogude põhjas või taimede vahel (näiteks sägalased ja karpkalalased), kuna nendes keskkondades on nägemine raskendatud. Sellises keskkonnas elavatel kaladel on kehal asetsevate maitsepungade arv suurem kui näiteks avavees hõljuvast planktonist toituvatel kaladel. Mõnel sägaliigil olla koguni üle 700 000 maitsepunga, mida on ligi 100 korda rohkem kui täiskasvanud inimese suus.
Kalad tunnevad sarnaselt inimestele soolast, magusat, haput ja mõrut maitset. Teave kalade maitse-eelistuste kohta on väga oluline näiteks kalasöötade valmistajatele, et töötada välja selliseid söötasid, mis kalasid veelgi paremini ligi meelitaks.
küljejoonetaju ja kompimine
Küljejoonest rääkisime me ka eelmises peatükis. Küljejooneelund kujutab endast piki kala külgi paiknevaid tundlikke rakke, mis asuvad nahasisestes kanalites ja ulatuvad ridamisi paiknevate avade kaudu nahapinnale. Küljejoone rakkude abil tunnetab kala vee voolusuunda ja voolutugevust ning vees olevaid takistusi, tehes takistuste tekitavate keeriste järgi järeldusi takistuste suuruse ja asukoha kohta. Ka juhivad kalad küljejoone abil parves ujumist ning jälgivad saagi või röövkala liikumist.
Kalade kompimisele aitavad kaasa mõnedel peamiselt põhjatoidulistel liikidel (näiteks karpkala, säga, vingerjas) näo juures asuvad poised. Poistes on hästi palju ülitundlikke rakke, mis lisaks kompimisele omavad ka maitsmisfunktsiooni. Kala poises asuvad enamasti lihased, mis võimaldavad kalal poiseid juhitult liigutada. Poiste esinemine, arvukus, suurus ja paiknemine on ka oluliseks tunnuseks kalaliikide eristamisel.
