kalade elu ja mitmekesisus
kalade kohastumused eluks vees
Kalad on maakeral kõige levinum ja arvukam selgroogsete rühm - maailmas on kirjeldatud üle 30 000 kalaliigi. Neid võib leida nii mage- kui merevees, nii ookeani süvikutes kui mägijärvedes ning nii ekvaatori lähedastes soojades veekogudes kui ka arktilistel poolustel. Esimesed kalad arenesid välja ligi 500 miljonit aastat tagasi ning selle aja jooksul on neil välja kujunenud mitmeid kohastumusi, mis on vajalikud eluks niivõrd eripalgelistes veekeskkondades.
Enamikel kaladel on voolujooneline keha, mis on piklik ja külgedelt kergelt lamenenud. See võimaldab neile vees maksimaalselt suure liikuvuse saagi püüdmisel ning vaenlase eest põgenemisel. Sõltuvalt elupaigast ja eluviisist on välja kujunenud aga ka teistsuguse kehakujuga kalu - näiteks põhja lähedal elutsevad lestad on lapikud ning merenõel ja narmaskala meenutavad vetikaid, kuna otsivad nende vahelt varjepaiku. Kalade keha on enamasti kaetud soomuste ja limakihiga, mis kaitsevad keha ja vähendavad naha hõõrdumist vees.
Kaladel on ka kaitsevärvus. Enamikel kaladel on selg tumedam kui küljed ning kõht hele või valkjas. Selline värvus kaitseb ja varjab kala, kui teda vaadelda õhust vastu tumedana näivat veepinda või alt vastu heledat taevast. Lisaks võib kala külgedel olla muster, mis aitab tal ümbritseva keskkonnaga kokku sulada. Tulenevalt veekeskkonna värvusest võib kala keha värvus elu jooksul muutuda kas heledamaks või tumedaks.
Ujumiseks on kaladel uimed, mis aitavad neil edasi liikuda, suunda muuta ning tasakaalu hoida. Uimede värvus, kuju ja asend võib liigiti väga erinev olla ning on tihti kalade määramisel oluliseks tunnuseks. Ka seljauimede arv võib erinevatel kaladel olla erinev. Enamasti on Eesti kaladel üks seljauim, kuid leidub ka kahe seljauimega liike. Kõikidel uimedel on kala liikumisel oma ülesanne. Rinna- ja kõhuuimed on paarilised (ehk neid on mõlemaid kaks) ning need vastavad teiste selgroogsete jäsemetele. Rinna- ja kõhuuimed töötavad piduritena ning on kasutuses ka aeglaselt või kohapeal ujudes. Kiirel edasiliikumisel teeb kõige rohkem tööd sabauim. Selja- ja pärakuuim hoiavad aga kala keha tasakaalus.
Uuri pilti ja vaata kus asuvad kala erinevad uimed, küljejoon ja lõpused!
Kaladele (ja ka kahepaiksetele) on iseloomulik küljejooneelundi esinemine. Küljejoone abil tunnetab kala vee voolusuunda ja voolutugevust ning vees olevaid takistusi, tehes takistuste tekitavate keeriste järgi järeldusi takistuste suuruse ja asukoha kohta. Ka juhivad kalad küljejoone abil parves ujumist ning jälgivad saagi või röövkala liikumist. Küljejoon asub kala mõlemal küljel, keskjoonest kõrgemal ning on tihti märgatav hallika või kehast heledama triibuna.
Kalad hingavad lõpustega. Lõpused asuvad kala pea tagaosas ning neid kaitsevad õhukesed luust lõpusekaaned, mis liiguvad hingamise ajal kinni ja lahti ning lasevad hingamiseks vajalikul veel liikuda suust lõpustesse ja sealt lõpuskaante vahelt välja.
Lõpused koosnevad lõpuskaartel olevatest õhukestest lõpuslehekestest, mis sisaldavad hästi palju väikeseid veresooni. Lõpustesse tulevas vees olev lahustunud hapnik imbub veresoontesse ja kantakse mööda keha laiali. Samal ajal eritatakse kehast hingamise tulemusena tekkinud süsihappegaas.
On olemas ka üksikuid liike, kes saavad hingata näiteks naha või soole kaudu.
Enamikel kaladel (välja arvatud nt haidel ja raidel) asub kõhuõõnes õhuga täidetud elund - ujupõis, mille abil kalad saavad reguleerida oma ujumissügavust. Kui ujupõies on õhku palju, on kala kergem ja ta liigub pinnale lähemale, ning kui ujupõies on õhku vähem, vajub kala sügavamale. Samuti võimendab ujupõis vees olevaid helisid ning aitab kaladel paremini kuulda.
