10.klass Gregooriuse koraal

Gregooriuse koraal ehk gregooriuse laul (ladina cantus gregorianus) on keskajast pärinev ühehäälne kristlik laul, mis on oma nime saanud paavst Gregorius Suure järgi. Gregooriuse koraal on üldnimetus, mis ühendab mitmeid erinevaid žanre ja vorme.

Gregooriuse koraal arenes välja meloodiatest, mis olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. 604. aastal valmis paavst Gregorius Suure käsul koostatud koraaliviiside valikkogumik ehk Gregoriuse antifonaari

um. Sellest alates hakati kristlikel jumalateenistustel kasutama üksnes seal avaldatud viise. Gregooriuse koraali lauldi saateta (a cappella), sest kirikus olid pillid keelatud.

Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid - kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega.[viide?] Gregooriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale, Jeesusele, Neitsi Maarjale, pühakutele. Meloodiate ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi märk

e, neumasid, millest on välja arenenud noodikiri.

Keskajal tekkis gregooriuse laul e. gregooriuse koraal.

Gregooriuse laul on:

•roomakatoliku kiriku ühehäälne saateta a´cappella liturgiline laul

•laulu tekstid on tavaliselt ladinakeelsed

•retsitatiivne

•puudub perioodiline taktikorraldus e. taktimõõt

•rütm lähtus tekstist

•kasutatakse enamasti proosatekste või väga vahelduva värsiga vabavärssi koraali esitajaks võis olla üksik vaimulik, koorisolist, lauljate grupp või ka koor

Nimetus tuleneb paavst Gregorius I järgi, kes kogus ja süstematiseeris liturgilisi viise.

Gregooriuse koraali meloodiad moodustasid keskaegse mitmehäälse muusika aluse.