Sissejuhatus on soovitatavalt lühike ja see selgitab järgmist:

a) teema ja probleemi aktuaalsust: miks see teema on oluline/päevakohane;

b) teema valikut: mis põhjusel autorit valitud teema huvitab;

c) töö eesmärki: millisele probleemile otsitakse lahendust ja miks on see uuring vajalik;

d) uurimisküsimusi ja -ülesandeid: millistele küsimustele soovitakse töö käigus vastused leida;

e) töömeetodeid: kuidas ja mil viisil uuring või praktiline töö tehakse;

f)  töö peamisi allikaid: millele tuginetakse töö algmaterjale uurides (tuuakse välja 2–3 teoreetilise tausta infoallikat);

g) töö alaosadeks jaotamise põhimõtteid: kirjeldatakse töö peatükkide sisu lühikokkuvõte.

Sissejuhatuse lõpus on töö teemat iseloomustavate võtmesõnade loetelu. Sissejuhatuses ei esitata töö tulemusi ega järeldusi. Sissejuhatuses võib tänada töö valmimisele kaasa aidanud isikuid, organisatsioone. 

Töö põhiosa liigendatakse teemast ja analüüsitud materjalist tulenevalt sobivateks peatükkideks ja alapeatükkideks. Tuleb jälgida, et töö (sh iga lõik) oleks sisuline tervik, et ei esineks lühikesi, paarist lõigust koosnevaid peatükke. Liiga lühikesed (ala)peatükid tuleb pikematega ühte siduda. Kui vormistatakse alapeatükke, peab neid olema vähemalt kaks.

Põhiosa (sisu) koosneb peatükkidest, mis sisaldavad teoreetilist taustainfot, metoodikat (töökäiku) ning tulemusi ja analüüsi (arutelu/järeldusi). Töö esimene osa tugineb töö teema valdkonna selgitamisele (avamisele). Esitatakse ja võrreldakse teiste autorite kirjapandut uuritava teema kohta, sh teoreetilisi lähtekohti.

Töö metoodika valitakse koostöös juhendajaga vastavalt töö sisule. Uurimistöödes kasutatakse erinevaid uurimismeetodeid. Metoodika osas kirjeldatakse uuringu eesmärki, selle saavutamise viise (näiteks küsimustiku (intervjuu) loomist ja selle tulemusi, sh põhjendatakse valikuid, nende plusse ja miinuseid), kusjuures tekst seotakse loogiliselt teoreetilise osaga.  Metoodika peab tööprotsessi kirjeldama nii täpselt, et seda järgides oleks võimalik hiljem sama uurimisprotsessi korrata. 

Järelduste ja analüüsi peatükis arutletakse tulemuste üle, võrreldakse neid teiste autorite analoogsete uurimuste tulemustega, analüüsitakse nende lahknemise võimalikke põhjusi ning arutletakse tulemuste usaldusväärsuse ja võimalike vigade üle. Töö tulemuste tõlgendamisel mainitakse ka võimalikke teisi tõlgendusvõimalusi, tehakse tulemuste põhjal üldistusi ja järeldusi, püstitatakse uusi hüpoteese, mille tõesust oleks vaja tulevikus uurida, ja tehakse ettepanekud töö edaspidiseks arendamiseks. Tõlgendustes ei tohi teha ennatlikke järeldusi: kõik tõlgendused ja uued hüpoteesid peavad tulenema loogiliselt autori enda ja/või teiste autorite tulemustest ning neile toetuma. Tuleb jälgida, et esitatud argumendid ja seisukohad on pärit usaldusväärsetest allikatest ning neile on korrektselt viidatud. Uurimistöödes, mis tuginevad intervjuudele (eluloolised vms), võib üldistusi tehes töö analüüsi osasse tuua näidetena konkreetseid tsitaate. 

Õpilase isiklik panus ja käsitletud autorite seisukohad peavad olema selgelt eristatavad. Töö põhiosa soovitatav maht on 10–14 lehekülge.

Kokkuvõttes mainitakse töö temaatika olulisust ja tuuakse vastused ainult pealkirjas ja/või sissejuhatuses püstitatud uurimisküsimustele ja/või kinnitused hüpoteesidele ning kirjeldatakse lühidalt eesmärgi saavutamist. Kokkuvõttes ei tohi esitada tulemusi, mida pole töös mainitud,  nimetatakse lühidalt kõige olulisemad järeldused, milleni töö käigus jõuti, kusjuures järeldusi esitades ei ole soovitatav neid sõnastada täpselt samamoodi nagu töö põhiosas. Lisaks kirjeldatakse tekkinud ja edaspidist lahendamist vajavaid probleeme. Kokkuvõttes ei viidata kirjandusallikaile ega esitata teiste autorite seisukohti. Kokkuvõte peab olema esitatud nii, et kõrvaline isik saab seda lugedes ülevaate töö eesmärgist, probleemidest, ülesannetest, koostamise käigust ja tulemustest põhitekstiga tutvumata. Kokkuvõtte pikkus on 1–3 lehekülge.

Kasutatud materjalide loetelus peavad olema kõik allikad, millele töös on viidatud, ja igale kirjele kirjanduse loetelus peab töös leiduma viide. Viidatud allikad esitatakse tähestikulises järjekorras üldjuhul autori(te) perekonnanime järgi, autori(te) nime puudumisel pealkirja esimese sõna järgi. 

Lisadesse paigutatakse selgitavad materjalid, mis on töö põhiosas esitamiseks liiga mahukad ning raskendaksid töö lugemist (küsitluslehed, plaanid, kaardid, mõõtmis- ja uurimisprotokollid, illustreeriv materjal, näiteks dokumendi- või fotokoopiad, vms) ning mis ei ole töö sisuga otseselt seotud. 

Lisade vormistamisel tuleb lähtuda järgmisest:

a) lisadele tuleb põhitekstis viidata; 

b) lisad nummerdatakse ja pealkirjastatakse (pealkiri LISAD on esimeses pealkirjavormingus ja Lisa 1. Pealkiri vms on teises pealkirjavormingus);

c) iga lisa paigutatakse uuele lehele;

d) lisade pealkirjad märgitakse ka sisukorda;

e) lisades esitatud jooniste, tabelite, fotode vms allkirjast peab selguma materjalide päritolu juhul, kui autoriks ei ole töö tegija ning viidet ei lisata kasutatud materjalide loetellu;

f) kui töö praktiline osa põhineb intervjuudel, tuleb lisasse panna intervjueeritavaid kirjeldav tabel juhul, kui intervjueeritavaid on rohkem kui viis.

Alljärgnevalt on toodud valik võimalikest materjalidest, mida lisadena esitatakse:

a) ankeetküsitluse vorm;

b) kui töös kasutatakse suuri andmemassiive, esitatakse need ja ka nende statistilise töötluse tulemused lisas koondtabelina;

c) suuremad plaanid ja kaardid;

d) mõõtmis- ja vaatlusprotokollid;

e) töös kasutatud kirjad, memuaarid, intervjuude tekstid jms.