Kokkuvõte

Käesoleva magistritöö olulisus seisneb selles, et üha enam on lasteaiaõpetajate seas saanud populaarsemaks projektõppe kui ühe õpimeetodi kasutamine, samas on ka erivajadustega laste arv koolieelsetes lasteasutustes tõusnud, sellest tulenevalt oli vaja uurida, milline mõju on projektõppe kasutamisel erivajadustega laste arengu toetamisel. Antud töö eesmärgiks oli välja selgitada lasteaiaõpetajate hinnangud erivajadustega laste õpetamisest koolieelses lasteasutuses projektõppe kaudu ning õpimeetodi sobivuses kaasava hariduse kontekstis.

Uurimistöö viidi läbi kvalitatiivse uurimusena, mille teostamiseks kasutati poolstruktureeritud intervjuusid lasteaiaõpetajatega, et mõista nende kogemust projektõppes erivajadustega laste arendamisest.

Käesoleva uurimistöö valimi moodustasid 13 lasteaiaõpetajat Eesti erinevatest maakondadest, kes kasutavad oma töös õppe- ja kasvatustegevuste läbiviimiseks projektõppe õpimeetodit ja omavad kogemust selle kaudu erivajadustega laste arengu toetamisest.

Uurimistöö tulemustest selgus, et õpetajad jõuavad projektõppeni erinevaid teid pidi, kuid ühise joonena võib välja tuua, et õpetajatel peab olema motivatsioon kasutada õppe- ja kasvatustegevuste läbiviimisel alternatiivseid õpimeetodeid. Teadmisi ja kogemusi saadakse üha enam ka ülikoolis õppides ja praktikaid läbides, mistõttu on õpetajad valmis tegema teadlikumaid valikuid. Takistustena, miks erivajadustega lastega ei saa projektõpet teha, toovad õpetajad välja juhtkonna ja meeskonnatöö puudumise, õpetaja enda motivatsiooni, liiga suure laste arvu rühmas, erispetsialistide puuduse või vähese hõivatuse ning vanemate teadmatuse projektõppe põhimõtete kohta. Õpetajad hindavad projektõppega erivajadustega laste toetamist heaks õpimeetodiks, kuna see lähtub lapse huvidest, arvestab lapse eripäradega, arendab erinevaid oskusi ja laps saab õppida läbi vahetu kogemuse ja erinevate meelte. Just nendel põhjustel eelistavad intervjuudes osalenud õpetajad projektõpet traditsioonilisele õppele.

Kõikidele uurimisküsimustele saadi vastused ning magistritöötöö eesmärk sai täidetud. Antud magistritöö piirangutena võib välja tuua, et uurimuses osalesid tava- või sobitusrühmade õpetajad, kellel puudus kogemus väga raskete erivajadustega laste õpetamisel projektõppe kaudu ja nende hinnangud põhinesid pigem kergemate või korraga vähemate erivajadustega laste õpetamisest.

Edaspidi võiks uurida lisaks sobitusrühmade õpetajatele ka tasandus- ja arendusrühmade õpetajate hinnanguid projektõppe mõjule erivajadustega laste arengu toetamisel.

Uurimistulemused on abiks uurijale endale, kuna kasutab oma töös erivajadustega lastega projektõpet. Lisaks võiksid tulemused olla abiks projektõppe veelgi suuremaks levikuks koolieelsetesse lasteasutustesse ja erivajadustega laste arengu toetamiseks ka erirühmadesse. Uurimistulemuste ja arutelu tulemusena toob töö autor soovitustena edaspidiseks kasutada projektõpet ka teistes erirühmades peale sobitusrühma, julgustada nii eri- kui tavarühma õpetajaid rohkem uurima projektõppe võimaluste kohta erivajadustega laste arengu toetamiseks ning rohkem tutvustada ülikoolis projektõpet kui ühte õpimeetodit erivajadustega laste arengu toetamise võimalusena.