Arutelu

Selles peatükis seostatakse intervjuude käigus saadud tulemused uurimisküsimuste kaupa uurimistöö teooriaga. Uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada lasteaiaõpetajate kogemused ja hinnangud erivajadustega laste õpetamisel koolieelses lasteasutuses projektõppe kaudu ning õppemeetodi sobivuses kaasava hariduse kontekstis.

Uurimistöö teema on seotud projektõppe kasutamisega koolieelses lasteasutuses erivajadustega laste arengu toetamisel kasutades kaasava hariduse põhimõtteid. Projektõpet on hakatud viimastel aastatel üha enam õpimeetodina kasutama koolieelsetes lasteasutustes (Lahe, 2019) ja haridus statistika ütleb, et viimase 10. aastaga on erivajadustega laste arvud tava- ja sobitusrühmades suurenenud. (Haridus- ja Teadusministeerium, 2020) Kaasava hariduse mõistes on oluline võimalikult varajane märkamine ja sekkumine, koostöö kõikidel tasanditel ja osapooltel ning hea väljaõppega professionaalid. (Euroopa Eriõppe ja Kaasava Hariduse Agentuur, 2014)

Esimeseks uurimisküsimuseks oli, kuidas ja miks jõuavad koolieelse lasteasutuse õpetajad projektõppeni. Intervjuudest selgus, et projektõppeni jõudmine on tihedalt seotud õpetaja enda arusaamisega laste õppimisest. Tuul (2017) toob oma doktoritöös välja, et kuigi töö koolieelses lasteasutuses on paljustki reguleeritud, on võtmeisikuks haridusmuutustes õpetaja, kellel on piisavalt vabadust otsustada igapäevaste pedagoogiliste tegevuste sisu ja meetodite üle. Sellisele tulemusele jõudsid ka intervjuudes osalenud õpetajad, kus vastajad leidsid, et piisav tugi juhtkonnalt ning õpetaja motivatsioon teha õppe- ja kasvatustööd traditsioonilisest meetodist teisiti on üheks mõjuvaks teguriks, miks õpetajad projektõppeni jõuavad ja praktiseerima hakkavad. Projektipõhine lähenemine pakub õpetajatele võimaluse arendada lastes põhjalikku mõtlemist kaasates nende meeled. Õpetaja kannab selles protsessis juhendaja rolli samal ajal kui lapsed uurivad teemasid sihipäraselt ja pandlikult. Õpetaja ülesanne on pakkuda lastele võimalusi oma küsimustele vastuseid saada erinevate kanalite kaudu, mitte vastuseid ette öelda. (Chard, 2013) Õpetajate enda nägemus õppimisest on põhjus, miks õpetajad hakkavad alternatiive otsima traditsioonilisele õpimeetoditele lisaks, mida leidsid ka intervjuus osalenud õpetajad. Nende hinnangul on õpetaja võime kiirelt kohaneda ja lähtuda õppimisel lapsest see, mis pakub nii õpetajale kui lapsele piisava motivatsiooni ning tegutsemistahte. Õpetaja peab olema rühma tegevuse juhendaja, kelle ülesandeks on tunda oma õpilaste võimeid, vajadusi ja varasemaid kogemusi ning selle käigus laskma esialgseid ettepanekud kujuneda projektiks, nii et lapsed loovad ühise terviku. (Hytönen, 2000) Samadele tulemustele jõudsid ka intervjuus osalenud õpetajad, kes leidsid, et õpetajal peavad olema Kutsestandardis (2020) välja toodud vajalikud isikuomadused ja kohustuslikud kompetentsid nagu näiteks: õpetaja märkab ja arvestab õppijate erinevaid huvisid, võimeid ja vajadusi, loob teadlikult hooliva, kiusamisvaba ja koostöise õhkkonna, tegevusi lõimides rakendab mängu ja teisi aktiivset õppimist, sh loovust toetavaid meetodeid, lähtudes õppija eripärast, seatud eesmärkidest ja üldoskustest ning kaasava hariduse põhimõtetest ning muuhulgas ka suunab õpilasi rakendama info otsimisel, suhtlemisel ja sisuloomes digitehnoloogiaid. Kõike seda saavad õpetajad enda sõnul läbi projektõppe teha, mida toetab ka Koolieelse lasteasutuse riiklikkus õppekavas (2008) § 4 välja toodud õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimise põhimõtted. Õpetajate teadlikkus erinevatest alternatiivpedagoogilistest suundadest on tänu ülikoolidele suurenenud, mida kinnitasid ka osa intervjuudes osalenud õpetajatest, kes enda sõnul said teadmised just tänu ülikoolidele. Sellest tulenevalt tehakse ka teadlikumaid valikuid tööle asumise ja õpimeetodite kohta juba õpingute ajal ja järgselt. Eestis üha enam kajastust saav nüüdisaegne õpikäsitlus, lapsest lähtuv õppimine ja teadlikum liikumine 21. sajandi õpioskuste poole võimaldab õpetajatel rohkem valida õpimeetodiks projektõppe. (Allandi, 2020; Lahe, 2019; Liimets, 2001)

Teisele uurimisküsimusele, millised on takistused projektõppe läbiviimisel erivajadustega laste õpetamisel tõid intervjueeritavad enim välja õpetaja enda tahet ja motivatsiooni projektõpet teha. Tihtipeale võib õpetaja tahte ja motivatsiooni taga peituda hoopis teadmatus projektõppe olemusest ja põhimõtetest, hirmust uuenduste ees või mugavusest teha seda, mida harjunud. Õpetajate motivatsiooni on nii Eestis kui maailmas palju uuritud. Watt (2014) kirjeldab oma raamatus „Teacher Motivation: Theory and Practice“, et õpetajate motivatsiooni võib näiteks mõjutada see, kuidas nad oma töösse ja ametisse suhtuvad. Õpetaja armastus, entusiasm ja oma töö väärtustamine on üheks motivatsiooni allikaks. Töötades erivajadusega lastega on õpetaja motiveeritud olek, teadmised ja hoiakud väga olulised, kuna lapsed on tundlikud täiskasvanute erinevate tunnete ja emotsioonide osas ning kui õpetaja motivatsioon on puudulik ei tohiks ta lastega töötada. Lapsele soodsa arengu tagab ulatuslik isiku- ja institutsioonivõrgustik, mille ühe osa nõrkus või ära langemine võib kaasa tuua haridusliku erivajaduse. Selle märkamisel tuleb sekkuda ja lisada ressurssi võrgustiku toimimiseks ning lapse arengu soodustamiseks. (Kõrgesaar, 2013) Lisaks motivatsioonile tõid intervjuudes osalenud õpetajad takistusena välja ka lasteaia juhtkonna ja meeskonna toetuse puudumise. Meeskonna vaheline hea koostöö ja sõbralikud suhted toetavad laste positiivseid käitumisharjumusi ning loob turvatunnet, mis omakorda loob õppimiseks sobiliku keskkonna. (Stacey, 2009; Tuuling, 2015) Nelis ja Pedaste (2020) tõid välja, et alushariduses kaasava hariduse võtmeteguriteks on laps, õpetaja, perekond, organisatsioon ja riik, mistõttu on iga osapoole panus olulise tähtsusega, mida tõid ka intervjuudes osalenud õpetajad välja.

Uurimistöö peamiseks eesmärgiks kuidas hindavad õpetajad projektõppe mõju erivajadustega laste arengule olid kõik antud uurimistöös osalenud intervjueeritavad arvamusel, et projektõpe on väga tõhus võimalus erivajadustega laste õpetamisel. Sama teooriat on tõestanud ka mitmed uurijad maailmas, kes väidavad, et projektõppe läbiviimine erivajadustega lastega ei ole mitte ainult soovitatav, vaid pigem kohustuslik. Sellistele tulemustele on oma uuringutega jõudnud ka Donegan, Hong, Trepanier-Street, & Finkelstein, 2005; Edmiaston, 1998; Scranton, 2003; Beneke & Ostrosky, 2009 (viidanud Beneke & Ostrosky, 2009). Õpetajate hinnangud erivajadusega laste arengu toetamisel projektõppe kaudu on väga positiivsed. Sarnaselt intervjueeritavatega leiab ka Edmiaston (1998), et koostööl (collaborative) põhinev õpe on õppimise selgrooks kaasava õppimise puhul. Ta leiab, et kaasamise ja koostööga (cooperation and collaboration) saavutatakse parimaid tulemusi alushariduses erivajadustega laste puhul, mida on võimalik edukalt saavutada läbi projektipõhise õppimise. Edmiastoni hinnangul lapsed, kes õpivad koos ja õpivad koos töötama projektides, õpivad samal ajal koos elama. Samale järeldusele jõudsid ka intervjuudes osalenud õpetajad, kes leidsid, et projektõppega on võimalik igal lapsel olla indiviid, samal ajal olles osa grupist, kus teda igati aksepteeritakse. Erivajadusega laste õpetamisel on oluline kaasava hariduse mõistes pakkuda neile võimalust õppida tavarühma tingimustes ning lähtudes nende erivajaduse omapärast. Kaasates erivajadusega lapsed tavalastega rühmaruumi, luuakse kõigile neile võrdsed võimalused saada tunnustust, sõltumata nende kognitiivsetest, füüsilistest, sotsiaalsetest või emotsionaalsetest erivajadustest arendades lastes tähelepanelikkust ja lugupidamist nii enda kui teiste vastu. (Daniels & Stafford, 2004:15) Sarnaselt Ameerikas Beneke ja Ostrosky (2011) poolt läbiviidud uuringus leidsid ka käesoleva töö uuritavad, et projektõpe andis neile sobilikke võimalusi erivajadusega laste kaasamiseks õppe- ja kasvatustöösse ning see oli tulemuslik. Samuti leidsid õpetajad nii Eestis kui Ameerikas, et projektõppe puhul arenesid oluliselt erivajadusega laste sotsiaalsed oskused, motivatsioon ning tähelepanu. Lisaks hindasid käesoleva uuringu õpetajad laste algatusvõimet, probleemide lahendamist ning protsessile orienteeritust paremaks kui traditsioonilise õppe puhul, kus õpetaja annab teadmisi individuaalselt edasi. Samale tulemusele jõudsid nii Beneke & Ostrosky, 2011; Stipek, Feiler, Byler, Ryan, Milburn & Salmon, 1998; Smiley & Dweck, 1994. (viidanud Beneke & Ostrosky, 2011)

Neljandale uurimisküsimusele, millised on projektõppe eelised traditsiooniliste õpimeetodite ees erivajadusega laste õpetamisel nimetasid õpetajad samu põhimõtteid, mida on välja toonud Katz, Chard ja Chard (2000) oma raamatus „Engaging Children's Minds: The Project Approach“. Õpetaja saab pakkuda lastele võimalusi oma oskuste rakendamiseks erinevalt traditsioonilise õppe puhul, mil õpetaja keskendub vaid oskuste omadamisele. Projektõppe puhul on kaasatud lapse sisemine motivatsioon, traditsioonilise puhul on motivatsioon väline ning õppija on motiveeritud olema õpetajale meelepärane ja tasu saama. Sobilikud tegevused koos vahenditega valivad projektõppe puhul lapsed ise, traditsioonilises õppes annab õpetaja lastele materjalid ja õppetegevused ette. Projektõppes on lapsed eksperdid ja õpetaja saab õppetegevuses ära kasutada laste oskusi ja vilumusi, vastukaaluks traditsioonilise õppe puhul kui õpetaja on ise ekspert ja tegeleb laste puuduste likvideerimisega. Ning kõige olulisem vahe kahe õpimeetodi vahel on, et projektõppe puhul vastutavad lapsed ja õpetaja ühiselt õppimise ja saavutuste eest, traditsioonilise õppe puhul, aga langeb vastutus õpetajale.

Uurimistöö tulemustest selgusid peamiste järeldustena, et:

• õpetajad jõuavad projektõppe kui ühe õpimeetodi kasutamiseni erinevaid teid pidi;

• erivajadustega laste arengu toetamisel projektõppe kaudu võivad takistusteks saada õpetajate endi motivatsioon, juhtkonna puudulik toetus, meeskonnatöö puudumine, liiga suur laste arv rühmas, erispetsialistide puudus või vähene hõivatus ning lapsevanemate vähene teadlikkus projektõppe põhimõtetest;

• õpetajad hindavad projektõppe mõju erivajadustega laste arengu toetamiseks väga heaks;

• projektõppel on traditsiooniliste õpimeetodite ees mitmed eelised.