01.10 2023
see nädal ei olnud kuigi tihe ega otseselt põnev. ma käisin koolis, tegin süüa, ja sisustasin enda vaba aega meeldivate tegevustega. ärkasin vara ja läksin vara magama. sain tunnetada, kas selline rutiin sobib mulle. leidsin enda kunsti- ja muusikahuvile magusaid tegevusi, sest ajutisuse ja umbusalduse tunne on hakanud lahtuma. me jäämegi päris kauaks siia.
sel nädalal kuidagi juhtus, et sai trenni. tegin kodus joogat, käisin 2 korda jooksmas, sest ootamatu tuju tuli. pühapäeval oli jälle matk (korraldaja call of the woods: brno on rahvusvahelisi matku korraldanud juba mitu aastat ning need peaksid kestma terve õppeaasta) ning seekord oli see umbes 17 km pikk ning päris keeruline ja mägine. eelmise nädala 50 inimese asemel oli kohal umbes 15. ja 2 korda ronisime.
kooli poolt pakutakse 2 trennitundi nädalas. olin end kirja pannud ingliskeelsesse joogasse kolmapäeva pärastlõunal. käisin tunnis ilusti kohal ja sain aru, et see pole mulle. tund oli samal ajal liiga aeglane ja kiire, raskusaste liiga lihtne, kuid kohati keeruline. mulle meeldib joogat üksi teha, sest selle käigus ei ole kasulik end teistega võrrelda. kaldusin seda tegema. ja õpetaja ka väga ei meeldinud, aga pole hullu.
jooksmise kohta niipalju, et soovitan seda teistele, nagu soovitati varem mulle. jõusaalid on kehvad ja kallid, jooksmine aga tasuta. paigutan oma eesmärgid mõneks ajaks ümber ning keskendun oma südame ja jalgade tervisele. linnan äärtes on väga kenad künkad, kõnniteed on mugavalt laiad, autosid sõidab teedel üsna vähe. ma olen ikka veel jooksmisega üsna vormist väljas, aga väga hea tunne oli paariminutiste intervallidena liikuda, linnas ja lähiümbruses ringi vaadata ja endorfiine koguda.
mulle tohutult meeldib brno teedel kasutatav sillutis. paljudes (väga paljudes) kohtades kasutatakse väikseid kuubikukujulisi kive, mis näevad nägusad ja huvitavad välja.
nagu ka eestis, on siin olnud imekaunis vananaistesuvi. oktoobri alguses saab ikka veel lühikeste käistega kodust välja minna. igal õhtul loojub meie rõdu ja toa vastas päike ning soojus püsib veidikeseks ka pimeduses.
see on vist lihtsalt ikea asi, aga mulle meeldib, et seal on iseteeninduskassad. kas see on seepärast, et väldin töötajatega rääkimist?
kohvi on odav!
käisin lužanski pargis, mul pole millegipärast olnud mugavaid kogemusi seal üksi jalutades. igal pool on koerad ja inimesed ja pingid on kõik nii tee ääres ja pole tekki, millega maha istuda. aga sel nädalal mängis pargis keelpillikvartett. esitati poplaulude orkestratsioone, aga ka tuttavaid ja ilusaid klassikalisi palasid. ma istusin maha ja veetsin elava muusika juures aega.
elav muusika
soe ja värske õhtu
saime kogemata häid nuudleid
ruuben sai laua :)
ma sain karu :)
eelmainitud sillutis
pildid pühapäevasest matkast: