10.09 2023
kuigi me polnud neljapäeva öösel peaaegu üldse maganud, asusime kohe päevale kallale. uues korteris oli väga põnev olla, tahtsime kohe asju lahti pakkida ja paigutada, vaadata, mis üldse kaasa sai. korteriomanik jan tõi meile kohupiimasaiakesi ja paprikat.
neljapäeva pärastlõual kohtusime oma korterikaaslase vitekiga. vitek on jani poeg, 18-aastane keskkooliõpilane, kes tegeleb kunsti ja jaapani keelega.
õhtul käisime ostukeskuses ja saime teada, et
tšehhis ei müüda normaalset piima (ainult “igavest”, mida hoitakse poes toatemperatuuril ja mis on keskmise eestlase jaoks igal juhul kahtlane.
tšehhi jysk ei tunnista jyski kliendikaarti :/
hea apelsinimahl on odavam kui eestis
ilma lõhnata pesu pesemise geeli väga ei saa
ühistransport on tõepoolest fantastiline!
reede algas mul jalutuskäiguga kooli juurde, kus vaatasin üle selle asukoha ja ümbruskonna, samuti käisin üksi toidupoes. billa oli nii pisikese poe kohta väga hästi varustatud, suuruse poolest nagu mini rimi, aga toodete hulga poolest rohkem tavalise konsumi moodi.
kooli lähedal. väga palav oli
populaarne vaatepukt lužansky pargi juures
poodide ja muu taolise puhul on mul veider ärevus, kus kardan inglise keelt kasutada ja tunduda nagu turist, aga tunnen end tšehhi keeles hoopis täiesti ebakinndlalt. ja siis ma lihtsalt ei julge mia kohtadesse, kus peab klienditeenindajateda rääkima. ruuben on selle ülesande enda peale võtnud, kuigi eestis räägin tavaliselt mina. loodetavasti saan varsti üle.
aga reede õhtuks olime juba kodus semu vitekiga üsna pikalt juttu ajanud. saime tuttavamaks ja lihtsalt natuke mugavamaks. leidsime ühiseid huvisid. vitek pakkus, et viib meid väiksele brno tuurile, näitab olulisi kohti ja vaatamisväärsusi, aga ka mõnesid oma lemmikuid. ja nii ka sai. hüppasime rataste peale ja sõitsime sportliku tempoga linna, kahjuks ei oska ma ühtegi vaatamis-väärsust praegu enam nimetada, aga vaatasime mõned väljakud ja kirikud üle. ja pimedaks jõudsime suure lossi juurde. see oli kindlasti üks lemmikuid: terve lossi ümbritsev park on nagu üks suur vaateplatvorm. loss ise on ka tore ja huvitav.
ma olin juba omadega üsna läbi, kui viteki retk oli alles poole peal. ronisime üles vähemalt 30° nõlvast, paljudes kohtades puudub öösel valgustus. astusime läbi pubist, kus pidime proovima tšehhi coca-cola alternatiivi kafulat, mis tolleks päevaks oli kahjuks otsas. jõime hoopis imeliku nimega fanta sugulast. tee jätkus ootamatult kuskilt väga järsust ja tolmusest mäest üles (kahtlemata puudus seal tee) ning pärast ohtlikuna näivat retke sattusime künka otsa. ja seal oli meie privaatne vaateplatvorm. paistis küll veidi rohkem elamurajooni kui kesklinna, aga koha pimedus ja vaikus tegid selle väga eriliseks.
koju jõudes jäin sekunditega magama. eriti, kuna ka tagasitee sõitsime ratastega (see oli umbes pooletunnine sõit, osaliselt mäest üles). hea tunne oli linna avastada kohaliku juhtimisel. sain kohaga palju kiiremini ja mugavamini tuttavaks.
(1) špilberki lossi kõrval vaadet vaatamas. mina ja vitek
(2) see on see loss mis seal mäe otsas on
(3) vana raekoda. arhitektile ei makstud raha, nii et ta tegi ühe kaunistuse kõvera
meie korterist ka natuke. tegemist on kolmetoalise, 80 ruutmeetrise korteriga, mis asub kralovo pole linnaosas. minu kooli juurde on umbes kilomeeter, toidupoed on lähedal ja iga 5 min tagant viib tramm kesklinna. meie toas on rõdu:)) ja saame kasutada suurt aeda. miinuseid on ka, näiteks kirjutuslaua ja hoiustuslahenduste puudumine. aga eks nendega on aega. kuna saime korteri tuttavate kaudu, ei oska ma kinnisvara kohta kuigi palju öelda. siin on tartuga sarnased hinnad, kohati isegi kõrgemad. kuna tegemist on ülikoolilinaga, pole kuigi raske leida toakaaslasi, kellega kulusid jagada.
käisime ikeas ja ostsime igast toredaid asju, näiteks ühe väikese roti. ja kokkupandavaid hoiukaste, sest üsna paha, kui kõik riided on kohvris. vaatasime veel päevatekki ja kontoritoole. me oleme siin üsna kaua, mistõttu oleme valmis tegema suuremaid oste, vajadusel ka näiteks mööblit.
tore korter on. me oleme väga rahul. :)