Barokk

Eestis valitses barokk umbes aastatel 1630-1780. Eesti barokk on lihtsam ja kainem kui Lääne-Euroopas. Eestis oli valitsev luteri usk. Põhjasõjas (1700-1721) läks Eesti Rootsi võimu alt Vene impeeriumi võimu alla ja seepärast saab Eesti barokis eristada 2 perioodi:

1) Rootsi-aegne barokk (mõjud Hollandist)

2) Vene-aegne barokk (mõjud Itaaliast ja Prantsusmaalt)

Arhitektuur

Rootsi aeg

Põhiliselt ehitati linnades. Rootsi ajal oli Eesti üks tähtsamaid kaubalinnu Narva. Võib öelda, et Narva oli Eesti barokilinn. Kahjuks hävis praktiliselt kogu vana Narva Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu Punaarmee pommitamise tagajärjel. Narva rajati tolle aja kohta moodsad linnakindlustused, 7 bastionit. Jõukad kaupmehed ehitasid endale elamuid. Need on kujult kõrged risttahukad, suurte akendega, fassaadi keskel raidkiviportaal, mõnikord nurgatornikestega. Säilinud on Narva Raekoda (1671), mis paistab silma ilusa portaaliga, kõrge kelpkatuse ja haritorniga.

Tallinnas on Rootsi ajast säilinud 3 bastioni:

1) Ingeri bastion (=Harjumägi)

2) Rootsi bastion (=Lindamägi)

3) Skåne bastion /skoone/ (=Rannavärava mägi)

Bastion on sõjalise otstarbega muldkindlustus. Selle sees võivad olla käigud sõdurite liikumiseks ja sõjamoona hoidmiseks.

Kuna linnades uusi elamuid polnud eriti ruumi ehitada, ehitati ümber siseruume. Sageli ehitati teine korrus välja esinduskorruseks. Sellele ajale on iseloomulikud maalitud talalaed või laemaalid lõuendil.

Rootsi-aegse barokkarhitektuuri näiteks Tallinnas võib tuua aadlik Roseni elamu (Pikk t 28, praegu Rootsi saatkond). See on ehitatud kahe keskaegse hoone kohale. Hoone on 2-korruseline, kõrge kelpkatusega, fassaadil läbi kahe korruse ulatuvad pilastrid.

Baroksed tornikiivrid on:

• Tallinna toomkirikul
• Tallinna Niguliste kirikul. Nigulistes on barokkstiilis ka põhjapoolne eeskoda (kus praegu paikneb sissepääs)

Kuressaares on barokne raekoda ja vaekoda. Pärnus on sellest perioodist Tallinna värav.

Vene aeg

Tallinnas on parim näide Kadrioru loss – uhkeim lossi- ja pargiansambel Eesti barokkarhitektuuris.

See rajati Vene tsaari Peeter I käsul tsaariperekonna suveresidentsiks. Arhitekt on itaallane Niccolò Michetti /miketi/. Loss valmis aastal 1725. Lossis on tähelepanuväärseim ilus peasaal, kus on palju stukkdekoori (stukk=kipskrohv, kiiresti kivistuv kipsi, liiva ja lubja segu, mida valatakse või vormitakse). Saalis on kaks ilusat kaminat ja antiikmütoloogia-aineline laemaal.

Mõisad

18. sajandi keskel algas õitseng Eesti mõisaarhitektuuris. Keskaegsed mõisad olid olnud väikesed ja lihtsad. Suuremaid ja uhkemaid mõisaid hakati ehitama juba 17. sajandil, kuid need ehitati hiljem ümber. Mõisaid hävitas Põhjasõda. Põhjasõja järel kerkinud mõisad olid esialgu tagasihoidlikud. Selline on näiteks 18. sajandi keskel rajatud Keskvere mõis Läänemaal (ühekorruseline, puust, kõrge kelpkatusega).

Barokne mõis oli enamasti terve hoonete ansambel. Peahoone ees paiknes paraadõu, taga park. Barokse ilme on säilitanud ja tänaseks kenasti restaureeritud ja eksponeeritud Palmse, Sagadi ja Maardu mõisad.

Skulptuur

Tähtsal kohal oli nii kivi- kui puuskulptuur. Tähelepanuväärsem on 17. sajand, 18. sajand on vaesem. Barokiaeg on värvilise puuskulptuuri õitseaeg. Rõhutati vormi, liikuvust. Ornamentika oli rikkalik, värviline.

Väga palju meistreid töötas Tallinnas. Paljud kirikud said uue sisustuse (altarid, kantslid, pingid, vapid jne.) Barokiaegse puuskulptuuri suurim meister Eestis oli Christian Ackermann (surnud 1710). Ta saabus 1672. aastal Königsbergist Tallinna, abiellus siin teise kuulsa meistri Elert Thiele lesega ja sai Thiele töökoja endale. 1710. aastal lahkus ta Tallinnast. Koos abilistega lõi Ackermann väga palju teoseid, peamiselt altareid ja kantsleid. Tema töid:

• Tallinna toomkiriku altar ja kantsel
• endise Rootsi Mihkli kiriku ristimiskamber
• altarid Simuna ja Vigala kirikus
• kantslid Juuru ja Karuse kirikus

Omaette teema Eesti barokiaegses puunikerduses on vappepitaafid. Oli juba vana komme jätta kirikusse vapp, mida matuserongkäigus kanti. Renessansis sai alguse komme püstitada kirikutesse epitaafe (epitaaf on surnu mälestuseks kiriku seinale kinnitatud tahvel). Kui vapp ja epitaaf ühendati, sündis uhke vappepitaaf – keskel aadliperekonna vapp, selle ümber ornamentaalne kaunistus, skulptuurid, alumises osas tekstiriba või draperii või trofeed. Vappepitaafi eesmärk oli jäädvustada üksikisiku või perekonna mälestust. Vappepitaafe on kõige rohkem säilinud Toomkirikus.

Parim barokse puunikerduse näide ajast peale Põhjasõda on Tallinna Issanda Muutmise kiriku ikonostaas (ehk pildisein, autor Ivan Zarudnõi).