Puhkpillid keskaja lõpuni
Flööt
Flööt on maailma vanim inimkätega valmistatud pill. 1995. aastal kaevas Sloveenia arheoloog Ivan Turk Lääne Sloveenias Idrijca Orust Nova Gorica linna lähedalt välja vähemalt 45 000 aastat vana karu sääreluust valmistatud 12 cm pikkuse ja nelja auguga flööti meenutava instrumendi, mis kuulub teiste samast paigast leitud esemete järgi neandertaallasele..
2004. aastal leidsid Saksa arheoloogid Lõuna-Saksamaal Schwabenis 35 000 aasta vanuse mammutikihvast valmistatud flöödi. Teadlased panid selle kokku 31 tükist.
Tartu arheoloogide 2005.-nda aasta uhkeimaks leiuks pretendeerib Ülikooli 15 hoovis väljakaevamistel avastatud 600 aastat vana töökorras flööt.
Tõenäoliselt valmistasid eelajaloolised inimesed flööte kõigist kättesaadavatest materjalidest - puust, sarvest, luust, kivist, pilliroost ja konnakarpidest.
Ennemuiste kutsuti flöödiks kõiki puhutavaid pille, aga antiikajal pandi igale instrumendile nimi.
Flöödi nimi tuleb ladinakeelsest sõnast flatus, mis tähendas hingamist, puhumist, aga ka peeretust. Luust flööt oli tibia, sama sõnaga nimetati ka sääreluud.
Umbes 5000 aastat tagasi oli flöödivalmistamine lausa omaette kunstiala ja tollaseid otsast puhutavaid pille võib pidada plokkflöödi eelkäijaiks. 16.-17. sajandil olid plokkflöödid väga hinnatud muusikariistad
Erinevalt tänapäeva põikflöötidest puhuti muistseid flööte otsast. Neid valmistati luust (põhjapõdra sarv, lamba sääreluu), mille sisse puuriti puhumisauk ja mitu sõrmeauku. Juba enne vaaraode dünastiaid (enne 3000 eKr) mängiti Egiptuses pilliroost või metallist valmistatud flööte.
Sarvepillid
Esimesed sarvepillid tehti, nagu nimetuski ütleb, looma sarvedest. Aafrikas valmistati need põhimõtteliselt antiloobisarvest, lehmasarv oli vilets asendusmaterjal. Üks vanemaid sarvetüüpe on juudi shofar ehk jäärasarv. Shofar valmistati rituaalselt tapetud lamba või kitse sarvest ja on ainus muusikariist, mis on jõudnud muinasajast 20. sajandisse vähimagi muutuseta. Shofar’i kasutamist sõjategevuses dokumenteerib piiblis Jeeriko vallutamise lugu, kui linnamüürid olevat võimsa pasunaheli tõttu kokku varisenud. Seda sarve kasutatakse tänapäeval juudi usu tseremooniatel nagu Rosh Hashanah (juudi uusaasta) ja Yom Kippur (lunastuspäev).
VILEPILLID
Paaniflööt koosneb kõrvuti ühendatud püsttorudest, millel on eri pikkus. Torud suletakse alt sõrmedega, samal ajal mängija puhub ülalt. Klassikalise kreeka paaniflöödi nimi oli süürinks ja selle viled olid ühepikkused. Iga vile oli vajaliku kõrguseni vahaga täidetud, et noodid kõlaksid soovitud kõrgusel. Hellenismi ajal, eriti Etruurias ja Roomas, olid viled eri pikkusega.
Lugu Paanist. Paan (Vana-Kreeka pooljumal) oli armunud noorde tüdrukusse (nümf Syrinx), kuid see kartis teda ning püüdis tema eest põgeneda. Kui teised jumalad nägid, et tüdruk ei suuda pakku joosta, muutsid nad ta pillirooks. Kuna Paan ei osanud teda teistest pilliroogudest eristada, lõikas ta neid mitu tükki ja tegi pilli, mida tuntakse paanivilena.
Tuntuim kaksikvilepill on aulos, vana-Kreeka roopill, mida valmistati juba 2800 eKr. Kumbki vile oli 50 cm pikkune koonuseline toru 3 – 6 kõlaavaga. Aulos kuulus Dionysose orgialiku kultuse juurde, sellel saadeti koore, pulmi ja matuseid, kus seda mängiti rongkäigus. Seda mängiti ka kuulsate inimeste ja võidukate sportlaste auks, samuti muusikute võistlustel, näiteks Delfis Püütia mängudel.
Põispilli tuntakse 9. sajandist. Seda mängiti puhudes läbi lühikese toru loomapõide, mille külge oli kinnitatud roog. Põis oli õhureservuaar nagu torupillikott. Põiest väljuva pilliroo sees olid sõrmeavad.
Torupill
Torupill pärineb tõenäoliselt Sumerist ja võib-olla ka Kreekast. Neid tunti Roomas ning Araabia kirjalikes allikates mainitakse 11. sajandil. Nende peamine iseloomulik omadus on pidev heli, mida tekitatakse tuulekotti reserveeritud õhu abil. Tuulekott puhutakse täis suu abil või kasutades lõõtsa, mida mängija liigutab käega. Koti külgedest on läbi pistetud putk (õhupuhumistoru), lesthuulikuga puhumispulk, bassitorud, mis annavad kogu aeg ühesugust tooni (burdoonid) ning mis on häälestatud oktaveis ja kvintides.
Hindustani traditsiooniline masak on lihtsaim torupill. See koosneb ühekordse lesthuulikuga bambusvilest ja kitsenahast tuulekoti külge seotud putkest. Teine India torupill bajana scuti oli kasutusel peamiselt religioosses muusikas, kuni asendati 19. sajandi keskel harmooniumiga.
Trompet
Muinasegiptlased kasutasid 50-60 cm pikkusi hõbe- ja pronkstrompeteid. Need olid pühad muusikariistad, mida mängiti vaid jumal Osirise auks. Kui iisraellased naasid Egiptuse vangipõlvest kodumaale, võtsid nad Egiptuse trompeti üle. Heebrea preestrid lasksid teatud templiriituste ajal puhuda kaht hõbetrompetit. Etruski lituus, mis oli nii trompeti kui alpisarve eelkäija, kujunes kõverast loomasarvest, mille otsa pandi silindriline kitsas puutoru, mis lõppes sissepoole pööratud servaga lehtriga. Roomlased jätsid munaja lehtri ära ja nende pronkstrompet oli 1,2 m pikkuse sirge jämeda toruga. Seda nimetati tuba ja mängiti pika lahtikäiva huulikuga. Pilli kasutati nii tsiviilelus kui ratsaväes, kus selle toru painutati kahte keerdu nagu tänapäeva fanfaaril, et ratsanikul oleks seda kergem mängida. Keskaegses Euroopas peeti trompetit nii tähtsaks, et see oli lubatud vaid aristokraatidele. Hiljem sai sellest ratsaväe pill, sest ratsaväkke võeti algul vaid aadlikke. Seal puhuti trompetiga signaale ja tõsteti võitlusvaimu.
Tsink
Tsink pärineb vähemalt 9. sajandist, kui augud puuriti lehma- ja kitsesarvedesse, et nendel saaks viise mängida. 13. sajandini oli tsingil 5 sõrmeava ja loomasarvest lehter. Hilisemal versioonil oli pealpool 6 sõrmeava ja alumisel küljel 1 pöidlaava. Sellel oli eraldi huulik, mis valmistati harilikult vandlist, luust või sarvest. Keskaja tsinke, mida on liigitatud ventiilideta trompetiteks, valmistati nii sirgeid kui ka kumeraid. Tsinke kasutati koos tromboonide ja orelitega koorisaateks. Kõrgemas registris sarnanes kõla trompetiga, madalamas trombooniga.
Plokkflööt
11. sajandi Prantsuse miniatuuril on näha kitseneva avaga pikiflööt. Seega on võimalik, et Inglismaale tõid selle normannid. Ingliskeelset nimetust recorder on esimest korda kasutatud 1388. aastal. Plokkflööt oli kirjas Derby krahvi, hilisema kuninga Henry IV varanimistus. Kuni 1470. aastani oli plokkflöödil 6 võrdsete vahedega sõrmeava ja 1 pöidlaava. Vanim teadaolev säilinud plokkflööt leiti ühe 15. sajandi hoone alt Dordrechtis. Plokkflööt oli Euroopa renessanss- ja barokkmuusikas üks populaarsemaid pille.
Tromboon
Tromboon leiutati 15. sajandil, et rahuldada 14. sajandi lõpu ja 15. sajandi alguse heliloojate nõudmisi, kes kirjutasid üha rohkem madalates kõrgustes. Esimeste tromboonide eelkäijaks olid suured S-kujulised trompetid, mida flaami meistrid valmistasid Burgundia õukonnale. Pilli esimene nimi oli trompette-saicqueboute – „tõmba-ja-lükka-trompet“. Inglismaal hakati seda kutsuma sackbut, Itaalias trombone ja Saksamaal Posaune.
Suupill
Tänapäeva suupill on arenenud klassikalisest Hiian sheng’ist, mis oli olemas juba Zhou dünastia ajal (1122 – 221 eKr). See koosneb kõrvitsakoorest, mille sisse on pistetud lühike putk ja kuni 36 eri pikkusega bambusvilet, igaüks sõrmeavaga ja bambusest lõigatud lestkeelekesega, mis võngub, kui sõrmeava suletakse. Viled seatakse osalise ringi kujuliselt, mis kujutab legendi järgi müütilise fööniksi kokkupandud tiibu. Tänapäeva põigiti hoidva suupilli põhimõtte leiutas Chritian Friedrich Buschmann berliinist, kes taipas 1821. a., et meloodiaid saab mängida vilekeste abil, mis ta oli valmistanud oreli häälestamiseks.
Fagoti eelkäija 16. sajandil curtal ehk dulcian
Oboe 17. sajand
Klarnet 18 sajand
Ventiili leiutamine 19. sajandi algul
Saksofon 19. sajand
Tuuba 19. sajand