Kiviaeg - pronksiaeg - rauaaeg
Muinasaeg jaotatakse materjali alusel kivi-, pronksi- ja rauaajaks.
Vastavalt kirjalike allikate tekkimisele dateeritaksegi esiajaloo ehk muinasaja lõppu eri kohtades erinevalt. < xml="true" ns="urn:schemas-microsoft-com:office:office" prefix="o" namespace="">
Muinasaeg lõppes:
3000 eKr Mesopotaamias ja Egiptuses
750 eKr Kreekas, kui alguse said linnriigid
500 eKr Itaalias
Kirja tundmine ei tähenda alati kirjutatud ajaloo algust. Kreeta ja Mükeene vanimad üleskirjutused annavad näiteks teavet küll keelest, mitte aga tolleaegsest kultuurist ja poliitikast.
Eesti muinasaeg algab 11 000 eKr, kui pärast viimast jääaega nihkus jääserv põhjakaartesse ning siia saabusid inimesed. Muinasaja lõpuks peetakse aastat 1227, mil langes viimasena ristisõdijatele vastupanu osutanud Saaremaa.
Vanem paleoliitikum 2 600 000 – 150 000 eKr
Paleoliitkumi alguseks loetakse Homo habilise ilmumist 2,6 miljonit aastat tagasi ja talle omistatakse Olduvai kultuur.Tööriistade valmistamine oli suur hüpe arengus, sellega said alguse inimesi iseloomustavad kultuurid. Olduvai kultuuri iseloomustavad peamiselt veeristest valmistatud tööriistad, mida valmistati küljest kildude äralöömise teel. Homo habilised (2,6 – 1,5 miljonit aastat tagasi) elasid karjadena, toitusid peamiselt viljade, juurikate jm korjamisega ning väikeloomade küttimisega, söödi ka kiskjatest üle jäänud raipeid. Arvatakse, et Homo habilisel olid kõnekeele alged.
Acheuli kultuur seostub Homo erectusega (1 800 000 – 300 000 ). Vanimad tööriistad on dateeritud 1 500 000 aastat tagai. Uue esemevormina võeti kasutusele pihukirves. Pihukirved olid harilikult < xml="true" ns="urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags" prefix="st2" namespace="">10–12 cm pikad ja neid valmistati peamiselt tulekivist.
Keskpaleoliitikum 150 000 – 40 000 eKr
Keskpaleoliitikumis hakkas kliima muutuma seoses algava jäätumisega, kuid asustus jäi püsima ka külmas piirkonnas. Karmis kliimas vähenes koriluse osatähtsus, selle asemel omandas esikoha nüüd suurte loomade küttimine. Neandertallasele kuulub Moustier´ kultuur, mis on saanud nime Prantsusmaa leiukoha järgi. Kivitöötlemisel võeti kasutusele kildtehnika – väiksemaid tööriistu ei tehtud enam mitte tulekivitükist ehk tuumikust vaid tulekivitükist äralöödud kildudest. Neandertaallastelt pärinevad esimesed tõendid usuliste kujutelmade olemasolust. Neil oli ka karukultus, sellele viitavad tseremoniaalselt maetud karukoljud.
NEANDERTALLASE FLÖÖT on 50 000 aastat vana.
Vanim flööt on leitud Idrijca Orust Lääne Sloveeniast Divje Babest 1995 aastal. 65 000 - 41 000 vanuse neandertallase juurest. See vastab tänapäevainimese muusika seitsmele diatoonilisele helireale.
Noorem paleoliitikum 40 000 – 10 000 eKr
Nüüdisinimene e Homo sapiens sapiens. Hilispaleoliitikumis oli ilm endiselt külm – jätkus jääaeg. Selles esinesid küll mõningad soojenemised, ent üldiselt oli siiski karm. Arvatakse, et Homo sapiens sapiens arenes, nagu ka neandertaallane, Homo erectusest. Neandertaallane oli aga teine haru, mis lõppes väljasuremisega. Homo sapiens sapiensi esimesi populatsioone Euroopas oli kromanjooni inimene, nimi tuleneb leiukohast Edela-Prantsusmaal. Just sel perioodil on eristatavad juba europiidne, negriidne ja mongoliidne rass. Komanjoonlased elasid meelsasti koobastes, aga samuti ka avaasulates. Tekkis uus ühiskonnavorm – sugukond. Kütiti suuri metsloomi, kujunesid elamuehitised, tööriistade täiustumine võimaldas välja kujuneda tööjaotusel. Kasutati palju erinevaid toormaterjale, näiteks luud ja sarve, võeti kasutusele uusi vahendeid riiete valmistamiseks, nikerdustöödeks ja kujukeste valmistamiseks. Peenelt dekoreeritud tööriistad, helmed, mammutiluust looma- ja inimesekujukesed, savikujukesed, muusikainstrumendid ja koopamaalingud. Hilispaleoliitikumi lõpus ilm soojenes kiiresti. Metsapiir liikus põhja poole. Selleks ajaks oli juba hävitatud mitmeid loomaliike, suurenes veest saadava toidu tähtsus. Inimasustus jõudis Austraaliasse, Ameerikasse ja Põhja-Euroopasse. Hilispaleoliitilised kultuurid on Aurignaci, Solutre ja Madeleine kultuurid.
Aurignaci kultuur (u 34 000–28 000 a tagasi) Aurignaci kunst oli esimene, mis läks kaugemale varasematest luusse või kivisse uuristatud loomakontuuridest ning hakkas valmistama savist stiliseeritud lopsakaid naisekujukesi. Aurignaci kultuuri lõpus on sadu koobastesse uuristatud ja maalitud pilte. Kõige kuulsaim neist on Lascaux koobas Prantsusmaal.
Perigordi kultuur (35 000–20 000 a tagasi). Ei olnud mitte üks suur ühtne kultuur, vaid hõlmas mitmeid erinevaid lokaalkultuure. Jaguneb alaperioodideks.
· 29 000–22 000 a tagasi oli Euroopas Gravette´i kultuur. Oli teine hilispaleoliitikumi põhikultuur. Nimi tuleb La Gravette leiukohast Prantsusmaal. Palju asulakohti laialdasel territooriumil, nt Dolni Vestonice Tšehhis, Mežin Ukrainas, Sungir Kesk-Venemaal. Gravette kultuuri iseloomustavad luust ja savist veenusekujukesed ehk väikesed 10–15 cm pikkused naisekujukesed, kelle keha on sageli rõhutatult lopsakate vormidega ja nägu kas puudub või on antud väga stiliseeritult. Kultuur on tuntud ka koopamaalidest ja luudest ehetest.
· Solutre kultuuri (20 000–16 000 eKr) nimi tuleb taas Prantsusmaa leiukohast. Nimimuistis Solutre on tulekivi töötlemise koht ja kultuuri tuntaksegi ennekõike tema arenenud tulekivitöötlusest.
Madeleine´ või Magdalenien kultuur (18 000–15 000/10 000 eKr). See on Kesk- ja Lääne-Euroopa paleoliitikumi viimane aste, mis hõlmas Prantsusmaad, Saksamaad, Belgiat, Poolat, Šveitsi, Hispaaniat ja Itaaliat. Nimimuistis on Edela-Prantsusmaal. Tähtsuse omandas kalapüük. Põhjapõtrade küttimine tingis liikuva eluviisi. Kunstis tulevad koopareljeefid ja –joonised, selliseid maalingutega koopaid on tänaseks avastatud üle 200. Peamiselt on neid teada Lõuna-Prantsusmaalt ja Põhja-Hispaaniast. Tuntuim Altamira koobas Hispaanias. Ka miniatuurkunst – loomakujutised luuesemetel. Peale maalingute esineb koopaseintel ka sissekriimustatud joonistusi, nende värvimiseks on kasutatud musta, punast ja punakaspruuni tooni. Vastavad värvid ja toonivarjundid saadi ookri, tahma ja kriidi segamisel. Tegu võis olla jahimaagia või totemismiga, kuid tõlgendusi on mitmeid teisigi.
Hamburgi kultuur (15 000–13 000 a tagasi) Põhja-Saksamaal ja Hollandis. Kultuur sai alguse mõistagi pärast jää taganemist, mil ala muutus inimestele elamiskõlblikuks. Tegu oli põhjapõdraküttidega.
Läänemere põhja- ja lõunarannikul aga Ahrensburgi kultuur 9000–8400 eKr.
Swidry kultuur (10 000–8000 eKr) levis Poolas, Lõuna-Leedus ja Valgevenes. Nimi tuleb Swidry Wielkie asulakohast Poolas.
Kõikides koopamaalingutes on kujutatud profiilis loomi. Kõige sagedamini on loomadest esindatud hobune ja piison, aga on ka metskitsi ja põhjapõtru. Koopamaale on seotud ka initsiatsioonitalitustega. Võimalikuks on peetud mingit totemistlikku kujutelma nende taga. Umbes 10 000 aastat tagasi koopamaalingud kadusid. On oletatud, et kuna kliima soojenes, siis osa elanikest siirdus põhjapõtrade kannul põhjapoolsetele aladele. Need, kes paigale jäid võisid olla liiga seotud toiduhankimise ümberkorraldamisega ja jooniste tegemiseks enam aega ei jäänud.
Vanimaks motiiviks kaljumaalingutel peetakse käekujutisi, mida dateeritakse Aurignaci aega, st ülempaleoliitikumi algusesse. Tehtud on nad kas punase või mustaga. Leitud on neid mitmest koopast, nt Altamirast Hispaaniast.
Religioon tekkis arvatavasti algelise esivanematekultuse tagajärjel või koos sellega. Kindlasti olid initsiatsiooniriitused, st suguküpseks saanud noorte vastuvõtmine täiskasvanute hulka.
Eestis paleoliitikumi ei ole. Inimene saabus tänapäeva Eesti alale põhjapõdra- ja mammutikarjade järel umbes 11 000 eKr.
Mesoliitikum algas jääaja lõppedes. Jää sulas, veetase tõusis ning osa maid jäi vee alla. Kliima muutus üldiselt soojemaks, põhjapõtrade karjad taandusid põhja poole, asemele tulid karud, metskitsed, põdrad. Metsade osatähtsus suurenes. Laienes asustus ja suurenes rahvaarv, tekkis võrdlemisi palju lokaalseid arheoloogilisi kultuure. Kiviriistade kõrvale tulevad kasutusele teravad tulekivilaastukesed ja väiksemad tulekiviesemed, nn mikroliidid. Mesoliitiliseks nähtuseks on kirve varretamine. Esimesed paadid või ruhed, on ka mõlaleide.
Mesoliitikum lõppes maaviljeluse tekkimisega. Seega on mesoliitikum teatud mõttes üleminekuaeg. 10 000–8000 eKr Lõuna-Euroopas, 9000–5000 eKr Põhja-Euroopas.
Enamikus Lääne-Euroopa maades jagunes mesoliitikum Azil´ ja Tardenois (kogu Atlandi ookeani rannik, aga ka Tšehhi, Ungari, Rumeenia ja Venemaa osades) kultuuriks. Skandinaavia mesoliitikumis on tuntuim Maglemose kultuur (8000–5700 eKr). Elati metsade keskel järvede kallastel. Üleminekuks mesoliitikumilt neoliitikumile oli Skandinaaviamaades Ertebølle kultuur (5400 – 4000).
8000 – 5000 eKr Lähis-Ida ja Vahemere ümbrus
4000 – 2000 eKr Kesk- ja Põhja - Euroopas
Kivi lihvimine ja puurimine võimaldas võtta kasutusele uued tööriistavormid - makroliidid. Algul olid makroliidid suhteliselt primitiivselt töödeldud, kuid just neoliitikumis kujunesid neist päris kirved, kõplad, talvad ja muud esemed. Teine oluline tunnus oli keraamika kasutuselevõtt. Savinõude kasutamine võimaldas täiustada toiduvalmistamise tehnoloogiat. Savinõusid hakati esimesena valmistama ilmselt Jaapanis Jōmoni kultuuris 10 000 eKr. Lähis-Idas tulid savinõud kasutusele 8500–8000 eKr. Vanimad leiud on pärit Anatooliast. Sel ajal tunti ka algelist kangakudumist.
Uueks elatusviisiks said maaviljelus ja karjakasvatus, millega sai alguse elatusvahendite süstemaatiline tootmine. Seda arengut on nimetatud ka neoliitiliseks revolutsiooniks. Niivõrd suured muutused majandus- ja eluviisides toovad alati kaasa ka muutuseid vaimses sfääris. Maaviljelusega kaasnes paikne asustus, mis omakorda tingis vajaduse erinevate inimrühmade omavaheliste suhete reguleerimise vajaduse. See vajadus reguleerimismehhanismide järele tekitas kihistumise ning lõi eeldused linnade tekkeks ja nende valitsejate esilekerkimiseks.
Põlluharimine, loomade kodustamine ja pidamine sai alguse piirkondades, kus olid selleks soodsad tingimused ning kujunes see välja kolmes piirkonnas:
1. 8000 eKr Lähis-Ida – Mesopotaamia, Väike-Aasia, Vahemere rannik. Selles piirkonnas kasvatati otra ja nisu, loomadest lammast ja kitsi.
2. 7000 eKr Hiina ja Kagu-Aasia, sealsed põllukultuurid olid hirss ning pisut hiljem riis ja sojauba.
3. 7000 eKr hakati Lõuna- ja Kesk-Ameerikas kasvatama kõrvitsat ja uba ning 5000 eKr maisi.
Euroopasse levis maaviljelus kahte teed mööda Lähis-Idast 7000–6000 eKr. Üks levikusuund oli Balkani poolsaarele ja sealt Doonau alamjooksule, teine, hilisem, Vahemere rannikule. Elanikkond kasvas, ning kuigi ühest küljest olid inimesed paiksemad, siis samas toimus ka suurem liikumine, seda siis kui sobiv põllumaa välja kurnati. Sellest tulid tülid maade pärast, hakati valmistama relvi, kasvas sõjakus. Sõda kui süstemaatiline ja organiseeritud tapmine on just neoliitiline nähtus. Muutusid uskumused ja ideoloogia, austati loodusnähtusi, sarnased religioossed ilmingud hõlmasid suuri alasid. Ka Euroopas hakati neoliitikumis asulatesse ehitama ühiskondlikke rituaalseid hooneid, süvenes esivanemate kultus, mille klassikalisteks näideteks peetakse megaliitkalmeid. Viimaseid ehitati alates 4500 eKr ning need levisid laialt. Tähtis oli taevakehade kultus. Sel perioodil levisid venekirvekultuurid, millele on iseloomulikud kivist, hiljem vasest venekirved ning nöörkaunistusega keraamika. Viimasest ka kultuuri nimetus - nöörkeraamikakultuur.
< xml="true" ns="urn:schemas:contacts" prefix="st1" namespace="">MÕNED KULTUURID:
Mesopotaamia
Hassunah’I kultuur (6000 – 5250 eKr)
Halafi kultuur (5500 – 4500 eKr) Põhja-Mesopotaamias Eufrati ja Tigrise ülemjooksul, ulatus Põhja-Süüriani ja Niniveni.
Samarra kultuur (5500 – 4800 eKr) Ninivest kagus, Eufrati ja Tigrise keskjooksul.
Ubaidi kultuur (5500 – 4000 eKr) Mõned külad hakkasid arenema linnadeks, ehitati monumentaalseid hooneid. Linnad olid näiteks Eridu ja Uruk, kus olid ka vanimad templid Mesopotaamias.
Hiina
Põhja-Hiina varase maaviljelusega seotud arheoloogilised kultuurid on Cishan, Peiligang ja Laoguantai.
Peiligang kultuur 7000 – 5000 eKr
Henani provintsist Jiahu külast (Kollase jõe keskjooksul asuvast orust) on leitud rohkem kui kolmkümmend 9000 aasta vanust (7000 eKr) viie- kuni seitsmeaugulist flööti, millest vähemalt üks on ka ideaalses mängukorras! Jiahu flöödi helirida ligikaudu vastakski tänapäeva klaveril mažoorsele heliredelile, mis liigub teise oktavi sol-ist ülespoole kuni kolmanda oktavi mi-ni. Flöötide valmistamiseks on kasutatud linnuluud.< xml="true" ns="urn:schemas-microsoft-com:office:office" prefix="o" namespace="">
Hemudu kultuur 5000 – 4500 eKr
5000 eKr - Zhejiang'i provintsist Hemudu'st leitud mitu 7000 aasta vanust väikest luuflööti;
Jaapan
Vanim keraamika valmistati 10 500 eKr Jomoni kultuuris (11 000 – 300 eKr). Erinevalt muust maailmast, kus savinõusid hakkasid valmistama peamiselt maaviljelejad, tegid Jaapanis neid kütid ja korilased. Algul elati sageli koobastes ja lihtsates maasse süvendatud majades, hiljem aga puumajades. 1000 eKr hakati kasvatama otra. 300 eKr sai alguse Yayoi kultuur. Siis hakati kasvatama uusi vilju ning levisid ka uued tehnoloogiad.
Maakide kasutamine sai alguse tegelikult juba paleoliitikumis, kui neid õpiti tundma kui värvainet koopamaalingute tegemiseks. Esimeseks metalliks oli vask, ilmselt ka kuld. Hiljem lisandus neile tina. Pronks on vase ja inglistina sulam, vahekorras 10% tina ja 90% vaske, erinevalt puhtast vasest on see kõva sulam. Pronksivalamine leiutati Mesopotaamias, Sumeris.
Pronksiaja algus
3000 eKr - Mesopotaamias ja Vahemeremaades
2000 – 1500 eKr - Euroopas
Aafrikas ja Ameerikas pronksiaeg peaaegu puudus, Austraalias puudus täielikult.
Egiptuses ja Mesopotaamias olid sel ajal juba tekkinud või tekkimas tsivilisatsioonid. Olid kirjalikud allikad, riik, kihistumine – neis riikides algas ajalooline aeg.
Pronksiajal hakatakse asulaid kindlustama, nende ümber kohati koondus asustus. Tekkisid metallitootmiskeskused – need hõimud, kes elasid maagirikastel aladel, spetsialiseerusid metallitootmisele. Nii näiteks on Uuralites valmistatud pronksesemeid leitud Skandinaaviast. Skandinaviamaadesse hangiti pronksi ka briti hõimudelt ning Kesk-Euroopast.
Pronksi kasutuselevõtt arendas kõiki majandusharusid, eriti oli see tuntav põllumajanduses, kus töö kulu vähenes viiekordselt. Sel järgul leidis aset karjakasvatuse eraldumine põllumajandusest. Ida-Euroopa stepis ja Lõuna-Siberis kujunesid pronksiajal välja rändkarjakasvatajad, kes avaldasid ajaloole mõju kuni 13. sajandini. Euroopa pronksikultuuri kujunemisel oli tähtis osa Kreeta saarel. Seal alguse saanud kultuuri nimetatakse Kreeta ehk Minose kultuuriks. Sel perioodil võeti kasutusele potikeder, kujunes välja uus kiri. On kindlaid andmeid neljarattalise veoki tarvitamisest. Kreetalt ja Kreekast levisid mitmesugused oskused Lääne-Euroopasse. Samal ajal Ida-Euroopat mõjutasid Uuralid ja Taga-Kaukaasia. Eesti ala mõjutas Skandinaavia, kuid põhjas levis pronksi vähe.
Unetice kultuur (2500 – 1800 eKr) Kesk-Euroopas tänapäeva Edela-Slovakkia, osa Austriast, Saksamaast, Ungari, Sileesia ja Poola. Elanike põhitegevuseks oligi künnipõllundus, kasutati nii puust kui kivist põllutööriistu. Relvad valmistati pronksist. Kasvatati nisu, hirssi, kaunvilju. Jätkuvalt püsis tähtsana jaht. Osa rahvastikust tegeles metallurgiaga.
Reini jõe ja Karpaatide vahel oli pronksiajal kääbaskalmete kultuur. Ühisjooneks on kääbaskalmed ning asjaolu, et majanduses domineeris loomakasvatus. Metallurgia oli võrdlemisi hästi arenenud, pronksist valmistati nii ehteid, relvi kui ka tööriistu.
1500 eKr oli Visla ja Oderi ümbruses, st Ida-Saksamaal, Põhja-Tsehhis ja enamikus Poolas Lausitzi kultuur. Lausitzi kultuur püsis ka rauaaja alguses, võttes üle raudesemed ning lõppes alles 300 eKr.
Kesk-Euroopas sai kas 1500 või 1200 eKr alguse oma kohalik urniväljade kultuur. Juhtmuistiseks kalmistud, kus esines sageli koos nii põletusmatuseid urnidesse kui ka laibamatuseid. Tuntuimaks muistiseks on Tšaka kääpad Lõuna-Slovakkias.
Omad iseseisvad urniväljade kultuurirühmad olid ka Saksamaal, Inglismaal ja Pürenee poolsaarel.
Skandinaaviamaades on pronksiaeg 1800 – 500 eKr.
Pronksiajal elavnes ka Skandinaavia kaubandus, mis oli eriti tihe Elbe aladega, sisse toodi nii esemeid kui metalli. Kesksel kohal oli põllundus, pronksiajast pärinevad esimesed atrade jäänused.
Pronks omas suurt tähtsust pealikuühiskonna väljakujunemises, seda kasutati eelkõige staatusesemete valmistamiseks. Ühiskondlikku ebavõrdsust tõendavad ka monumentaalsed matmispaigad, kuhu maeti ülikuid.
Varasem raud oli pärit meteoriitidest, seda kasutati Lähis-Idas juba 4000 eKr. Vanimad säilinud raudesemed on ehtekatked. Raua tootmine algas 1400 eKr hetiitide juures. Hetiidid hoidsid seda kaua saladuses ning alles 1200–1100 eKr levis see Kreetale. Rauda sulatama õpiti mõnevõrra hiljem. Kui vask ja pronks sulavad 800–900 kraadi juures, siis raud alles temperatuuril 1500 kraadi ja rohkem, seetõttu oli vajalik spetsiaalsete sulatusahjude olemasolu. Ilmselt 10 sajandil eKr asendas raud pronksi Vahemeremaades. Üldisemaks muutus raud alles 700 eKr, Põhja-Euroopasse kohati veelgi hiljem. Austraaliasse ja Ameerikasse jõudis raud alles ajaloolisel ajal. Raud oli esimene metall, mis täielikult tõrjus välja kiviriistad.
Euroopas, peamiselt Kesk-Euroopas, osaliselt Lääne-Euroopas, vähem Põhja-Euroopas, jagatakse rauaaeg kaheks: Hallstatt (1200 - 500 eKr) ja < xml="true" ns="urn:schemas-microsoft-com:office:smarttags" prefix="st1" namespace="">La Téne (500 - 50 eKr). Majanduses oli peamine põllundus. Künnivahendiks oli puust ader, millel oli rauast sahatera. Kasvatati nisu, otra, rukist, kaera ja hirssi. Põldusid väetati. Kasutati käsikivisid, sirbid ja vikatid valmistati rauast. Olid kelti põllud kuid ka avatud põllud. Loomadest kasvatati peamiselt veiseid ja sigu. Rauatöötehnikatest tunti karastamist, keevitamist, raua ja terase liitmist, samuti mitmesuguseid peensepise võtteid. 2. sajandil eKr hakati vermima münte, eeskujuks olid Kreeka kolooniad, hiljem Rooma. Oma münte valmistati suhteliselt kitsal alal, peamiseks olid hõbe- ja kuldrahad.
Mustast merest põhja poole jäävatel aladel oli
8.–3. saj eKr sküüdi periood
2. saj eKr - 4. saj pKr sarmaadi periood.
On eristatud kolm kultuuri:
pärissküütide kultuur. Need olid osaliselt põlluharijad, osaliselt karjakasvatajad. Elanikud moodustasid rändhõimude liite eesotsas nn kuninglike sküütidega.
põlluharijate-karjakasvatajate mitme erineva etnilise kuuluvusega hõimud metsastepivööndis. Osa arvatakse kuuluvat varaste slaavi hõimude eelkäijate hulka.
sindi-meoodi hõimude kultuur Kubani ja Aasovi mere idaosas.
Asulatest on leitud väga palju hobuseluid, suitseid jms, mis annavad tunnistust hobustekasvatamisest. Tunti künnipõllundust. Kasvatasid nisu, otra, hirssi ja ka rukist. Vilja kasvatati ka väljaveoks Kreeka Musta mere äärsetesse kolooniatesse. On leitud viljasäilitamisauke, ka nende elamud olid maasse süvendatud, savipõrandatega ja saviahjudega – arvatakse, et neis kuivatati vilja.