Trummi löömisel tekib nii ring- kui segmentvõnkumine. Tulemuseks on põhitoon ja mitmed ülemhelid, mille hulk ja tugevus mõjutavad pilli tämbrit. Trummi kõlavärv ja helikõrgus varieeruvad ka selle järgi, milliseid trummipulki kasutatakse (kõvad või pehmed) ja kontaktpinna suurusest. Trummi kõla oleneb ka kohast membraanil, kuhu lüüakse.
Esimesed trummikiled tehti nahast, kuid looma nahk reageerib tugevasti õhuniiskuse muutumisele ja seepärast kasutatakse tänapäeval tehismaterjale. Väikeste trummide kile pingutati V-kujuliste nööridega, iga V tipus oli nahkrihm, millega nöörid tõmmati kõvemini pinguli, et kile poleks lõtv.
Trummipulkade pead jagunevad kõvadeks, keskmisteks ja pehmeteks.
Roost keeltega puhkpilli heli saab alguse keele võnkumisest, mis paneb võnkuma pillitorus oleva õhusamba.
Roost on kujunenud kaht tüüpi pilliosad:
Lesthuulikud jagunevad omakorda ühekordse-(klarnet) ja kaksiklesthuulikuga (fagott) pillideks. Üks vanimaid lesthuulikuga pille oli Antiik-Kreeka aulos, mida mängiti juba 2800 eKr.
Lestkeeled leiduvad peamiselt mõnedes oreliviledes ja lõõtsatüüpi pillides (harmoonium, akordion, suupill ja traditsiooniline hiina sheng).
Kreeka mütoloogia järgi oli vibunööri heli see, mis äratas jumal Apolloni tähelepanu pillikeele võnkumise vastu.
Teooria. Kahe punkti vahele pingutatud keele põhikõrgus sõltub selle pikkusest, jämedusest, raskusest ja pingest koos kõlalaua või kõlakasti omadustega. Iga keele vibreerimissagedus on pöördvõrdeline selle pikkusega, võrdeline massi ruuduga. Võnke amplituud varieerub vastavalt energia hulgale.
Pillikeelt võib valmistada igast materjalist, mis tekitab heli, kui see on tõmmatud pingule ja kui seda näpitakse, sellel poognaga tõmmatakse või selle pihta lüüakse. Vanal ajal valmistati pillikeeled enamasti soolest või siidist. 5 saj. eKr on Pärsiast leitud ka kuldtraadist pillikeeli. Uuemal ajal on levinud nailon- ja teraskeeled.
Heli tekitamiseks on kolm võimalust:
keele näppimine – üks energiaimpulss ja võnkumine ei kesta kaua st. helid on lühikese kestusega. Küüne või lipitsaga tekib terav heli, sõrmeotsa või pöidla abil tuhmim.
keelte pihta löömine- tekitab püsivama heli. Löögi järel võngub keel kauem ning ülemised ülemhelid hääbuvad aeglasemalt. Klaveri või simbli mängimisel tekib üks energiaimpulss iga tekitatud heli jaoks.
poognaga mängimine – võimaldab mängida kestvamaid noote. Kõla sõltub poogna asendist ja tõmbel kasutatavate jõhvide laiusest (tõmmates poognat aeglaselt jõhvide täislaiusega, keele keskosa lähedal, tehes poognatõmmet kiiresti jõhvige servaga või mängides keele otsa lähedal).
Vibupoognat hakati kasutama Bütsantsi keisririigis. Poogenpillide heli oli algul nõrk võrreldes sõrmitsevatega ja neid peeti kohaseks alamrahvale. Poogna tõid Euroopasse uuesti 11. sajandi mauri vallutajad Hispaanias. Esimesed poognad olid pinguli tõmmatud jahivibu kujulised. Poogna puuosa oli algul kumer, see pidi hobusejõhvide kimpu hoidma pinge all nii, et see paneks mööda keeli tõmbamisel keeled vibreerima. Vanaaegseid poognaid valmistati mitmes suuruses, osa neist olid ainult 20 cm pikkused.
Esimesed Euroopa klahvpillid (orelid) olid lihtsa konstruktsiooniga, nende raskeid kange juhiti pigem käte kui sõrmedega. Vanimatel orelitel oli klahvide vahe sama suur kui viledel (kuni 10 cm). 13. sajandini olid klaviatuurid diatoonilised, esimene klahv oli C. Esialgu kasutati orelit vaid gregooriuse koraali saateks ja selle ulatus oli 2 oktavit – mitte suurem munkade hääleulatusest. 14. sajandil, kui arenes polüfoonia, listi ka suurem osa tänapäeval tuntud kromaatilisi klahve.
Esialgu kasutati klaveri haamripeade katteks saksa klaveril kitsenahka, kuid selle paksus ja elastsus ei olnud ühtlane. Bassikeelte haamripead, mis on palju jämedamad ja raskemad kui kõrgemate toonide keeltel, on augukestega, et pind oleks pehmem.
Tiibklaveris löövad haamrid vastu keeli altpoolt ja vajuvad raskusjõu toimel tagasi. Pianiinos liigutavad haamreid vedrud.
1815 aastal ilmus ajalehes teade, et 39 aastane sarvemängija Heinrich Stölzel on valmistanud sarve, millel võib saavutada peaaegu 3-oktavilist ulatust kahe tiheda ventiili abil, mis vajutati alla „klaveriklahvidega” ja kerkisid taas üles vedru abil.
Ventiili ülesanne on lasta võnkuvat õhku pillitoru ossa, mis muudab õhusamba pikemaks või suruda õhk sealt välja, et muuta helikõrgust teatud intervalli võrra.