Homerose ehk kangelasajastu 11-9 saj eKr
1200 eKr alanud hõimude rändamisega asustasid kreeklased Egeuse mere saared ja Väike-Aasia lääneranniku. Seda nimetatakse ka ahhailaste 1. kolonisatsiooniks.
Kolonisatsioonil oli 3 peateed:
Põhjatee - Tessaaliast ja Boiootiast Lesbosele, Tenedosele ja V.-Aasia looderannikule (kreeklasi hakati nimetama aiollasteks)
Kesktee - Atikast ja Euboialt Küklaadidele, hiljem Chiosele, Samosele ja Väike-Aasia rannikule Smürnast Miletoseni (Phokaia, Klazomenai, Erytrai, Kolophon, Efesos) (joonlased)
Lõunatee - Peloponnesosest siirdusid Kreetale, Küprosele ja Pamfüüliale (maakond V.-Aasia lõunal, Lüükia ja Kiliikia vahel) (aioollased)
Kreeka peahõimusid on neli: ahhailased, joonlased, aioollased, doorlased.
Joonlasi peetakse Kreekasse rännanud hõimudest vanimaks.
Aioollased (eoollased) tähendab kreeka keeles “kirjud”. Kaheteistkümne linna liidus Väike-Aasias Aiolises. Aiolis (maakond) hõlmas Egeuse mere kaldalt Troase, Müüsia ja Lüüdia ning rannikulähedased saared Lesbose ja Tenedose.
Joonlastel oli 12 linna liit, keskuseks Poseidoni püha linn Mykale neemel; aioollastel 12 linna liit Hermose deltas.
Doorlaste sissetungile järgnes varajane rauaaeg (~1000 eKr) ehk tume ajajärk. Pärast Mükeene kõrgkultuuri hävingut ei rajatud monumentaalseid ehitisi, käsitöö oli primitiivne, välissuhted katkesid, kiri (lineaarkiri B) unustati. Inimesed elasid väikestes vaestes külades. Valitses sugukondlik kord, fraatriad (sugukondade ühendus), füülid (sugukondade ja fraatriate ühendus), elati naturaalmajanduse põllunduskogukondadena, valitsejaid nimetati basileusteks.
Tumedat ajajärku nimetatakse ka Homerose ajajärguks, kuna Homerose eepos, koos arheoloogiliste allikatega on põhiliseks tolleaegse Kreeka ajaloo uurimisel.
Eeposed „Ilias” ja „Odüsseia”.
Mõlemad eeposed on jagatud 24 lauluks ja millest esimene sisaldab üle 15 000, teine üle 12 000 värsi. Värsimõõduks on mõlemas lugulaulus nn. daktüliline heksameeter, s. o. kuuest daktülist koosnev värss, milles pikk silp vaheldub kahe lühikese või neid asendav ühe pika rõhuta silbiga. Viimane värsijalg on alati kahesilbiline (katklektiline), eelviimane enamasti alati puhas daktül.
Mõlemad eeposed jutustavad Troooja sõjast. „Iliase” algus kirjeldab kreeklaste vägevaima kangelase Achilleuse ja ülemjuhataja Agamemnoni tüli sõjasaagi pärast. Solvunud Achilleus keeldub edasi sõdimast ja muudab seda otsust alles siis, kui tema lähim sõber lahingus langeb. Kättemaksu janunedes tapab at nüüd armutult hulga vastaseid ja lõpuks ka troojalaste parima sõjamehe Hektori.
„Odüsseia” jutustab ühe kangelase raevukast kättemaksust. Siin on peategelane Trooja võitja kaval ja visa Odysseus. Sõjast koju jõudes leiab ta oma majast jõugu omavolitsevaid noormehi, kes püüavad kosida tema truud naist. Jumalanna Athena abiga tapab Odysseus nad halastamatult. Kangelaseeposed loodi aristokraatlikule kuulajskonnale. Homerose eeposte järgi õpiti alates 5 saj eKr lugemist ja kirjutamist. Keskajal, mil kreeka keelt ei tuntud, olid Homerose eeposed unustuses, kuid rooma poeedi Vergiliuse eepose „Aeneis” kaudu avaldasid need Lääne-Euroopa eepikale ometi mõju. Uuesti sai Homeros tuntuks 14–15 sajandil ja eriti alates 18 sajandist, kui haritlaskonnas tärkas huvi rahvaluule vastu.
Kreeka tähestik tekkis 9 saj eKr
(Α, α [ alfa] üks, Β, β [beeta] maja, Γ, γ [gamma] kaamel, Δ, δ [delta] uks, С [stigma] tempel,
Ζ, ζ [zeeta] vanasti tähendas üks, Η, η [eeta] aed, müür, T, ? [deeta] raskus, Ι, ι [ioota] käsi,
Κ, κ [kapa] peopesa, Λ, λ [lambda] terav asi, teravik, Μ,μ [müü] vesi (lained), Ν, ν [nüü] kala,
Ο, ο [omikron] silm, Π, π [pii] suu, vanasti, Ρ, ρ [roo] pea, Σ, σ [sigma] silm, [zin] sõna, Τ, τ [tau] rist, [tau] sõna,
Υ, υ [üpsilon] nael, [vau] sõna, Φ, φ [fii], Χ, χ [hii], ?, ? [psii], Ù, ù [oomega] kaheksajalg.