löökpillidkeskajalõpuni
Löökpillid keskaja lõpuni
Löökpillid jagatakse kahte rühma:
Häälestuvad ehk kindla helikõrgusega löökpillid (timpanid, ksülofon, kellad)
Mittehäälestuvad ehk ebamäärase helikõrgusega löökpillid (triangel, suur trumm, tamburiin)
Ammu enne seda, kui trummist sai muusikainstrument, usuti, et see suudab äikest esile manada ja kurje vaime peletada, rääkimata vaenlase hirmutamisest. Vanakreeka sõdurid tagusid pingulitõmmatud härjanahast kilpidele – sama tava jätkasid suulu sõdalased veel 19. sajandil. Kelli kasutati esmalt nõidumisel ja rituaalidel. Käristitel on sageli maagiline ja usuline tähendus ning käristi või kõrin on üks šamaani aksessuaare. Hiinas oli äikesejumala Zin Shini ümber pöörlev ratas, mille külge kinnitati mitmesuguseid silindertrumme ja padatrumme, mida jumal lõi ühes käes oleva trummipulgaga. Iidse jaapani uskumuse järgi oli löökpillide mängimine seotud muusika leiutamisega, kuna müüdi järgi lõid jumalad takti „kõikide kastanjettide emale“.
Leiutamisest peale on trumme kasutatud rituaalidel. Osa neist liigitati pühade esemete hulka, teised olid staatuse sümbolid ja kuningavõimu embleemid. Vana Mesopotaamias tehti trummikile püha härja nahast, aga 3. aastatuhandest eKr pärinev pitsat kujutab jumalanna Ištarit seismas altari ees, mis näeb välja ümberpööratud liivakell-trummina. Trummi kasutamine altarina on kandunud edasi uuemasse aega, kui sõdurid kasutasid lahinguväljal ümberpööratud trummi vaimulike talituste keskpunktina.
Vanad kraabitsad valmistati loomade luudest või ribilistest kõrvitsatest ja on jõudnud tänapäeva rahvapillidena nagu Venezuela guiro, tühi kõrvitsakoor sakilise pinnaga. Kraabitsaga seotud on ka käristid, mida kasutati keskajal pühal nädalal korraldatud usutseremooniatel. Käristiga seotud ürgsed hõimutavad taaselustusid 20. sajandi keskel, kui selle võtsid omaks jalgpallifännid.
Kastanjetid
Muistsed kastanjetid ehk plagistid on tuntud üle 5000 aasta. Kõige primitiivsemal kujul olid need 2 keppi, mida taoti teineteise vastu. On leitud puit-, vandel- ja metallplagiste. Nende ülesanne oli asendada käte plaksutamist tantsu saateks ning peletada kuradeid. Ühe käega mängitavad hingedega plagistid olid olemas juba Sumeris, kui nendega saadeti tütarlaste tantsu 3.-nda aastatuhande algul eKr. Õõnesplagistid, mida valmistati jõehobuhambaist, ilmusid Egiptuses ligi 2000 eKr. Mõnel oli looduslik õõs, teistes suurendati seda, et hääl oleks valjem. Osale puuriti augud sisse, et neid paarikaupa kokku siduda. Niisuguseid pille mängisid alati naised tantsu saateks. Plagistidest arenesid esimesed kastanjetid, mida kohtab esmalt Kreeka ja Egiptuse rahvalikus muusikas 500 eKr. Need olid praegustest kastanjettidest palju pikemad. On teada, et ka Vana-Roomas olid kastanjetid olemas. Euroopas seostatakse kastanjette kõige rohkem Hispaania flamenko tantsuga. Seal olevat neid tuntud juba siis, kui tekkis foiniiklaste koloonia.
Triangel
Triangel on Egiptuse sistrumi järeltulija, mida mängiti jumalannade Hathori ja Isise auks ning kurjade vaimude peletamiseks.
Sistrumil oli 2 põhikuju: 1) metallist ja kaarjas, 2) fajansist templisistrum, millel oli keskne jumalanna Hathori pea. Metallpill oli tagurpidi pööratud U-kujuline ning sageli hõbedast, alla oli kinnitatud puust käepide. Vabalt rippuvad vardad või traadid tilisesid raputamisel ja varraste küljes oli metallkettakesi, mis omakorda helisesid.
Keskaja Euroopas mängiti triangleid nii vaimulikus kui tantsumuusikas. Põhja-Euroopas olid trianglid suuremad kui nüüd ja trapetsikujulised. Harilikult oli nende alumise pulga küljes rõngad või kuljused. Enne 1660. a oli rõngaid harilikult kolm, hiljem viis. 19. sajandiks olid rõngad kadunud.
Kellad
Ühel või teisel moel tuntakse kelli kogu maailmas. Muinas-Egiptuse preestrid kandsid templis hõbekellukesi amulettidena, see tava jätkus kristlikus kirikus kuni 11. sajandini. Kariloomadele pandi kellad kaela kurja eemalhoidmiseks. See tava oli olemas vähemalt 520 a. eKr, sest siis mainitakse seda Vana Testamendi Sakaria raamatus. Vana-Kreeka sõdurid kinnitasid oma kilpide külge pronkskellukesed, et vaenlast kohutada. Kreeklased andsid kellukesed ka linnavahtidele ja tunnimeestele, et elanikke ohu korral hoiatada. Matusekella helistamise tava, et kurje vaime lahkunust eemal hoida, on pärit vähemalt 8. sajandist.
Vanimad käsikellad on pärit Hiinast 1600 eKr. Kirjalikud allikad räägivad nende kasutamisest religioosses muusikas. 9. sajandi Jaapanis kasutati väikesi haamriga löödavaid kelli budistliku ühehäälse laulu goeka saateks.
Kirikus oli üks varaseim väikeste kellade kasutamise viis kellaratas ehk Zimbelstern, mille näiteid on mainitud 10. sajandil. Neid leidus Prantsusmaal, Saksamaal ja Hispaanias, vähemal määral Inglismaal. Häälestatudtornikelli on olnud juba vähemalt 3000 aastat, kuid Euroopasse jõudsid need alles 11. sajandil. Esimest korda on seda kujutatud 1070. a. paiku ilmunud piiblis, kus kellamees lööb ühe käega seitsmest kellast kellamängu ja teisega trummi. 13. sajandil mehhaniseeriti mõned raekoja kelladega ühendatud kellamängud nii, et hammasratta mehhanism pani tornikellad aega lööma.
Kurandid ehk kellamängud. Muusikaliste tornikellade valmistamise kunsti täiustati Madalmaadel ja Põhja-Prantsusmaal, kus kellad rippusid torni sees raamistiku küljes. Haamreid liigutasid automaatselt suures puutünnis (hiljem metallsilindris) olevad raudpulgad. Kui silindrit pöörasid pommid ja vintsid, tõstsid pulgad kange, mis olid traadi abil haamritega ühendatud. Kaks varaseimat linnakella, mis ühendati tornikelladega, olid Monsis (1328) ja Strasbourg’i katedraali astronoomiline kell (1354).
Trummid
Trummiks võib olla iga õõnes ese, mille peale on pingule tõmmatud membraan ehk kile. Kogu maailmas on leiutatud tuhandeid erinevaid trumme – nii häälestuvaid kui mittehäälestuvaid - ,et anda muusikale ja tantsule rütmilist alust, edastada signaale, tegelda nõidumisega või kütta lahingus emotsioone üles.
Tamburiin on vanaaegne pill, mis pole Rooma aegadest praktiliselt üldse muutunud. Koosneb madalast võrust, millel on harilikult pärgamentkile. Võru külge kinnitatud metallkettakesed tilisevad pidevalt, kui tamburiini raputatakse, või lühidalt, kui vastu kilet lüüakse.
India tabla koosneb kahest ühe kilega käsitrummist, mille nimed on tabla ja bayan. Tabla on bayan’ist kõrgema häälestusega, sellel on puust kest ja diameetriks 15 cm.
Kile koosneb kolmest nahakihist. Bayan on metallkestaga basstrumm, mille läbimõõt on 23 cm. On olemas ka Araabia trumm nimega tabla, mis on munakujuline ja valmistatud puust, savist või metallist. See asetatakse kas põigiti üle põlvede või hoitakse seda vasaku kaenla all ning lüüakse kätega.
Taldrikud ja gongid
Taldrikuid tunti muistses Iisraelis, kus neid löödi kokku seaduselaeka õnnistamisel. Egiptuses kasutati alates 8. sajandist eKr väikesi 15 cm läbimõõduga taldrikuid. Sealt rändasid taldrikud Kreekasse, kus neid alguses kasutati jumalanna Kybele kultusega seotud rituaalides. Siis jõudsid need sõjaväemuusikasse ja lõpuks kreeka teatrisse. Kreeka nimetus kymbala levis ka Etruuriasse, sealt Rooma keisririiki (taldrikuid on nimetatud ka simbleiks).
Gong on Aasia pill, mis pärineb 6.sajandi Hiinast, kus sellega peletati eemale kurje vaime. 20. sajandi alguseni kõndisid Hiinas teenrid väljas peremeeste ja perenaiste ees, lüües gongi, löökide arv osutas seisust. Gongil on oluline osa paljudes usundeis. Hiina yun lo on väikeste pronksgongide komplekt, mis on riputatud püstja raami sisse kolmes reas 3-kaupa, nende kohal eraldi veel üks gong. Neil on ühesugune läbimõõt, aga üsna erinev paksus. Algul kasutati neid Kong Fuzi ja Buddha kultuses. Tänapäeval piirdub nende kasutamine matuserongkäikudega.
Ksülofon
Ksülofon arvatakse pärinevat Kagu-Aasiast. Üks Aasia variante on Jaapani mokkin (13-16 klahvi), mida kasutatakse pigem rütmi- kui meloodiapillina kabuki muusikas.
Juba 7. sajandil kasutasid Bali gambangi mängijad 4 pulka, mida hoiti V-kujuliselt.
Aasiast levis ksülofon Aafrikasse. Siin on lihtsamaks vormiks maa- või auguksülofon. Nagu nimetus ütleb, on auk maas, mille kohale seatakse puuplokid rohukimpude peale. Seda primitiivset muusikariista mängitakse mandri mõnes osas veel praegugi, üheks näiteks on Uganda 8 klahviga ndara. Ida- ja Lääne-Aafrikas, samuti Indoneesias ja Papua Uus Guineas mängitakse ksülofoni, mille puuplaadid asetatakse põiki pillimehe väljasirutatud säärtele. Arenenumas vormis riputatakse puutükkide alla võimenduseks kõrvitsa koored. Nigeerias on väikesel kantaval pillil resonaatoriteks härjasarved.
Euroopas tuntakse ksülofoni vähemalt 16. sajandist, kui Hans Holbein maalis oma „Surmatantsu“, kus Surmal ripub ksülofon nööri otsas põiki kaelas.
Väike trumm
Väikese trummi üks varajane variant oli 12. sajandil Prantsuse tabor. See oli väike kerge silindertrumm, mis kinnitati rinnale või vasakule käsivarrele. Taboreid, mille rütmi järgi tantsiti, lõid pillimehed, kes samal ajal mängisid ka kolme sõrmeavaga vilepilli. Väikest trummi nimetatakse inglise keeles külgtrummiks tema koha järgi sõjaväeorkestris. See rippus õlal ja asus teatud nurga all trummimängija küljel. Väike trumm tuli sõjaväeorkestris moodi 18. sajandi lõpul, kui Euroopas muutusid populaarseks nn. janitšaribändid, kes matkisid türgi sultanite ihukaitsjate pillimängu.
Suur trumm
Tänapäeva orkestri suur trumm on 14. sajandi Türgi davuli järeltulija. Davul jõudis Euroopasse 18. sajandil koos muude janitšaripillidega ning seda mängiti kahe erineva kepiga. Üks oli raske lusikakujuline nui ja teine kerge kepp. Duvalit mängivad ka praegu koos šalmeiga Istanbuli tänavamuusikud.
Timpanid
Timpanite varajane vorm on nakers, paar väikesi trumme, mille läbimõõt on kuni 25 cm, üks häälestatud teisest veidi kõrgemaks. Nende eeskujuks oli 13. sajandi ristisõdade ajal araabia naqqara. Väikesed käsitrummide paarid, nn tabla ja bayan, on timpanite miniversioon.
Suured katlakujulise põhjaga trummid kujunesid 14. ja 15. sajandi Saksamaal. Neid mängiti paaris, riputades nad kahele poole hobust. Timpanite prestiiž oli nii suur, et neid tohtis olla ainult aristokraatidel. Paruni seisust allapoole neid olla ei võinud. Timpanid tulid kasutusele mõnedes ratsaväerügementides, kuhu kuulusid põhiliselt aadlikud. 17. sajandi algul olid nad trompetite järel jõudnud ka kirikumuusikasse ja varsti pärast seda orkestrisse. Timpaneid saab häälestada teatud kõrgusele ja kasutada nii rütmi kui meloodia pillidena.
18. sajandist kasutati kelli orkestris
18. sajand klahvidega kellamäng
19. sajandi tšelesta on dulcitone’i edasiarendus
1921. aastal leiutati USA-s vibrafon, mis on kellamängu ja ksülofoni vaheline pill