Keelpillid keskaja lõpuni

TAGASI KODULEHELE

Esimesed keelpillid tekkisid siis, kui kaardus kepi külge kinnitati soolikas, mille vibreerimine pani õhu võnkuma ning sellest tekkis heli.

Harf

Varaseim harfitüüp arvatakse olevat kujunenud küti vibust. Kaarharfid ilmusid Lääne-Aasias ligikaudu 3000 eKr, neid mängiti protsessioonidel ja pidusöökidel. Neil oli all kõlakast, kust keeled ühendati kaarja kaarega. Paljud neist harfidest, mille kõrgus oli napilt üle meetri, olid kaunistatud härjapeadega. Esimesed meile tuntud Egiptuse harfid pärinevad 4. dünastia ajast (2625 – 2500 eKr). Praegu kohtab kaarharfi veel Aafrikas ja Ida-Aasias.

Nurkharfid tulid Egiptuses kasutusele 1500 eKr. Neid mängisid põhiliselt naised ja need olid võrdkülgse kolmnurga kujulised (külg 55 cm). Neid hoiti mängimise ajal püsti, resonaator vastu keha ja kael puhkamas mängija süles.

Kreekas polnud harf sama populaarne kui lüüra ja Platon laitis seda kui „unistavat” pilli, mida mängisid enamasti naised. Nurkharf oli populaarne Rooma keisririigis, kus seda mängiti protsessioonidel, ohverdamistseremooniatel ja jumalanna Isise kultusetalitlustel, mis roomlased egiptlastelt üle võtsid.

Harfi tunti Lääne-Euroopas 7. sajandil. Raamharfi kirjeldatakse 8. sajandi anglosaksi käsikirjas ja 9. sajandi Utrechti psaltris. Raamharfil on kolmnurga kolmas külg, mis kannelharfil on lahti, suletud tugipuu abil nii, et keeled on suletud raami sisse.

Tänapäeva harfil on 46 keelt diapasooniga kuus ja pool oktavit.

Lüüra

Lüüra erineb harfist selle poolest, et keeled on kinnitatud põikpuu külge, mis on kõlalauaga ühel tasandil. Lüürasid on kahte tüüpi: puidust kõlakastiga kastlüürad ja kilpkonna kilbikujulise loodusliku või õõnestatud resonaatoriga lüürad.

Lüürat mängiti juba Sumeris 3000 eKr. Keeli oli 8 – 12 ja neid näpiti mõlema käe sõrmedega. Mesopotaamiast levis lüüra Süüriasse ja Iisraeli.

Heebrea lüüra ehk kinnor oli lambasoolest keeltega ning see oligi arvatavasti kuningas Taaveti „kannel”. Tantsumuusikas kasutasid heebrealased lüüra mängimisel pektronit, aga hääle saateks näpiti keeli sõrmedega. Israeliidid kasutasid lüürat ainult rõõmu väljendamiseks – seda peeti pühaks muusikariistaks ja sellel ei mängitud kunagi kurba muusikat.

1360 eKr ilmusid Egiptusesse hiiglasuured lüürad. Neid kaunistas tihti pardi pea kui märk, et need on seotud jumala Amoniga. Kreetale ilmusid lüürad 1800 eKr, edasi levisid mandri – Kreekasse, kus muutusid hobuseraua kujuliseks. Kreeklased valmistasid algul kõlakaste kilpkonnakilbist. Kreekas arenes lüürast 7. sajandiks kitara, mis oli suurem ja valjema heliga, puust kõlakasti ja harudega. Kitara oli Kreeka klassikalise draama, spordivõistluste ja ametlike kultuste peamine muusikariist.

Kreekast rändas lüüra Roomasse 5 saj ekr, kuid linnriigi muusikaelus ei etendanud suurt rolli. Rooma kunstis kujutatakse sageli Orpheust mängimas lüürat lõvide rahustamiseks. Varakristluse ajal asendus see Kristuse ja lambakarja pildiga, mis tähendas „head karjast”.

Keskaja lüüra oli 6 keelega, mis oli 5 – 7 sajandil Põhja-Euroopas peamine muusikariist. Nende pikkus oli 40 – 80 cm. Pilli häälestati häälestuspulkade abil, varem oli selle jaoks rõngad ja vardad. Lüürat hoiti mängija ees põlvedel ja keeli mängiti plektroniga. Plektroniga mängitava lüüra asemel tuli 11. sajandil 4-keelne poognaga mängitav lüüra nimega rotte.

Mõnes Aafrika osas (Etioopias, Sudaanis, keenias, Zairis) mängitakse lüürat tänapäevani. Keenias, kus lüürat peetakse tervendavaksrituaalseks esemeks, mängitakse seda pulmades.

Lauto

Lauto arvatakse pärinevat Mesopotaamiast. Varaseim primitiivne lauto moodi kahe või kolme keelega muusikariista kujutis on leitud 1600 (17 sajandil) eKr valmistatud keraamilisel plaadil, mis asub nüüd bagdadi muuseumis. Muusikariist jõudis peagi Egiptusesse. Osa neist 2 keelega lautodest olid valmistatud kilpkonna kilbist ja kaetud pealt nahaga, millel oli 6 kõlaava. Mõnikord oli 32 cm pikkuse pillikaela otsa nikerdatud hane- või pistrikupea. Neid mängiti lipitsaga.

Pika kaelaga lauto ilmus Kreekasse 4. sajandil eKr, sealt levis see Etruuriasse ja Roomasse. 5 sajandil pKr mängiti pika kaelaga lautot Bütsansis ja Liibüas, Indiasse jõudis see alles 10. sajandil.

Läänelik lauto oli otseselt kujunenud araabia ud’ist, lühikese kaela ja 4 keelega pillist, mida mängiti lipitsaga. Ud ilmus mekasse 6. sajandil. See oli häälestatud kvartidesse ning seda täiustati 5.-nda ning seejärel 6.-nda keelega. Udi tõid Euroopasse maurid Hispaania vallutamise ajal (711 – 1492), kuid teistesse Euroopa riikidesse ei jõudnud see enne 13. sajandit.

Keskaegne lauto oli meloodiline muusikariist, mida mängiti hanesulest lipitsaga. Sellega sai mängida üht muusikaliini, akordidega kadentsides ja fraaside lõpul. Ent 15. sajandil hakati seda mängima sõrmeotstega ja see võimaldas mängida mitut partiid korraga. Lipitsa asendamine sõrmedega annab tunnistust, et lauto kujunes polüfoonilise mänguviisiga sooloinstrumendiks.

16. sajandi lautole oli kinnitatud juba kuus ning sajandi lõpuks koguni 10 keelt, kasutusel oli seitse erinevat lautoliiki. Renessansi ajal sai lauto instrumentide hulgas kõrgeima staatuse – ta oli populaarseim soolopill ja ideaalseim partner laulu saateks, ta kõlas kammeransamblites nii kodanlaste kui aristokraatide kodudes. Kui kuni 16. sajandini kasutati lautot tavaliselt ansamblipillina, siis 16. sajand tõstis lauto soolopilli staatusesse.

Citola

Citola valmistati ühest puutükist, sel oli lame pirnikujuline korpus ja lühike kael ning harilikult kolm üksikut messing- või teraskeelt. Euroopa eri paigus valmistati Citola eri kujuga. Itaalia oli labida-viiulikujuline, mille õlad kerkisid ülespoole ja lõppesid teravikuga. Prantsusmaal arenesid õlgadest tiivad ja ovaalsed küljed muutusid kas sirgeiks või kergelt sissepoole kumerduvaiks. Inglismaal ja Saksamaal eelistati lehekujuga citola’sid, kus nõgusate kaarte servad moodustasid ühinemiskohtades tippe. 15. sajandil lisati roop, lipitsast loobuti ja 4 keelepaari hakati sõrmitsema. 16. sajandi alguseks oli Citola ,muutunud igal pool cittern’iks. Algaastail tegi cittern läbi palju teisendusi, kaasa arvatud keelte arvu kasv 5-lt 12–le.

Rataslüüra

Rataslüüra, mille algnimetus oli organistrum, on teatud tüüpi mehaaniline viiul, mis suudab mängida korraga paari või rohkemat nooti ning samal ajal burdoonbassi. See ehitati kirikuis ja kloostrikoolides kasutamiseks, et õpetada muusikat ja mängida lauljaile ette õigeid noote. 10. sajandi lõpust tuntud 3 keelega pillid olid vähemalt 2 m pikkused. Mängimiseks asetati need kahe mängija põlvedele. Üks keeras vänta, et panna pöörlema ratas, teine vajutas klahvidele. 1300. aastaks oli organistrum kujunenud palju väiksemaks ja seda mängis üks inimene. Rataslüürast sai menestrelide muusikariist ja see rippus mängimise ajal rihmaga üle õla, eriti pimedail muusikuil ja kerjustel.

Tsitter

Tsitriks nimetatakse keelpille, mis ei kuulu harfide, lautode ega lüürade hulka. Nendel pillidel saab resonaatori keelehoidjat eemaldada ilma pilli lõhkumata. Tsitter on arenenud üle 2000 aasta tagasi mängitud pillidest. Kõige primitiivsem pill sellest perekonnast on maatsitter, mis on lihtsalt 2 maasse löödud posti vahele tõmmatud keel, resonaatoriks on selle all olev puukoorega vooderdatud kraav. Vastu keelt lüüakse puutükkidega ja seda kasutatakse laulusaateks lihtsalt rütmi tugevdamiseks. Maatsitritest on leitud tõendeid juba kiviajast ja neid mängitakse veel praegugi mõnel pool Aafrikas ja Kagu-Aasias. Maatsitrist arenes moldtsitter, mida leidub samuti Aafrikas. Seda harilikult sõrmitsetakse ja see koosneb puupakust, pillikeel on tõmmatud selle kohale edasi-tagasi.

Üks tänapäeva Euroopa tsitri esivanemaid on psalteerium, mille eeskujuks oli omakorda 11. sajandil Euroopasse jõudnud Türgi qanun. Psalteeriumid olid mitmesuguse kujuga lamedad kastid, algul ruudukujulised, hiljem kolmnurksed või trapetsikujulised. Psalteeriumi mängiti linnusulest plektroniga, mõnikord ka näpiti sõrmedega, hoides pilli süles või vastu rindu.

Qin on hiina 7 keelega rahvuslik tsitter ja ilma roobita näppepill. Qin on kultuuri ja tsivilisatsiooni sümbol. Jaapani tsitrit nimetatakse kotoks ja see ehitati qin’i eeskujul. Jaapanisse jõudis 600 pKr. Kotost räägivad mitmed Jaapani rahvajutud.

Suurem osa Euroopa tsitreid, mis on tänapäeval populaarsed Austias ja Lõuna-Saksamaal, on laudtsitrid.

Sitar

Sitar on suur pika krihvidega pillikaelaga lauto ja tuntium India muusikariist. Sel on tähtis roll klassikalises kammermuusikas, mida vanasti mängiti islamiusulistes ja hinduistlikes õukondades. Traditsiooni järgi leiutas sitari õukonna luuletaja Amir Husrav (1253-1325). Sitar sai oma praeguse vormi klassikalise sooloinstrumendina 18. sajandil, kui tekkisid kindlad standardid kasutada pillikorpuseks kõrvitsakoort ning valmistada keeled ja krihvid tugevast metallist. Vina on Lõuna-india keelpillide üldnimetud ja ka sitarit nimetatakse vahel nõnda. Algselt oli vina pulktsitri tüüp, mille sõrmlaud ühendas kaht kõrvitsakoort. Vinat mainitakse juba ühes veedadest (hinduismi pühakirjad), vanim neist „Rigveda” loodi 1200 eKr. 16. sajandil pilli muudeti. Sellel on 7 keelt, millest 3 on burdoonkeeled ja selle kaelal on 24 ümberpaigutatavat krihvi. Vina on Lõuna-India klassikalise muusika põhiinstrument.

Külaviiulid

Fiidel on viiuli eelkäija. Fiidleid hoiti vertikaalselt, sest nad olid peaaegu sama pikad kui neid seistes mängivad mehed. Neil oli 3 keelt (kuni 13. saj.-ni) ja ümar tigu. Nad valmistati põhiliselt ühest puupakust, mis õõnestati ja kaeti puust kõlalauaga.

Fiidel on Lääne-Euroopast pärit viiuli esivanem, millest hiljem arenes viola da camba.

Teiseks viiuli esivanemaks peetakse rabab’i, mis jõudis 10. sajandil Lähis-Idast Euroopasse. Rabab’ist arenes hiljem 3 keelega rebekk.

Rebekk on bütsantsi lüüra ja islami 2-keelelise rababi mugandus. Näpitavate keeltega lauto, mis oli olemas juba 8. sajandil. Tavaliselt oli rebekk’il 3 keelt. Juba 13. sajandil peeti Prantsuse ja Inglise õukonnas rebekimängijaid palgal. 15. sajandil oli rebekk kutseliste menestrelide (rändlaulikud) tunnustatud muusikariist.

Kit

Kit, mida kasutasid põhiliselt Prantsuse tantsumeistrid 16. – 19. sajandini, oli pisike krihvideta sõrmlauaga viiul, mille kuju varieerus. Nimi võis tuleneda kreeka kitarast või oli see vihje, et tegu on väikese pilliga. Kui pilli ei kasutatud, hoiti seda õpetaja kuuesaba taskus.

 

Kitarr

Tänapäeva kitarr on gitterni järeltulija (gitterni eelkäija oli fiidel). See oli väike lautotaoline pill, mis jõudis Euroopasse Hispaania mauride kaudu 13. sajandi teisel poolel. 4 keelega gittern ei olnud populaarne üksnes rändlaulikute, vaid ka aadli seas. Hispaanias muutus gittern vihuelaks, lamedaks kaarjate külgedega pilliks, millel oli viis paari keeli ja üksik chanterelle (üksik kõrgem E-keel). Vihuela oli peenema seltskonna muusikariist, aga väiksemat nelja keelepaariga kitarri kasutati rahvalikuma muusika mängimiseks. 16. sajandi lõpuks oli see kuulus kogu Euroopas.

18. sajandil tuli kasutusele tänapäevane 6 keelega kitarr.

Viiul

Kolme keelega viiulid olid olemas juba 16. sajandi algul ja need olid fiidli ja rebeki sulamid. Uus muusikariist ühendas esimese kõlavuse ja mänguvõimalused teise lihtsusega. Esimene kuulus viiulimeister oli Andrea Amati (1525 – 1611), kes pärines Cremonast ja rajas Cremona viiulimeistrite koolkonna. 1550 aastal hakati viiuleid valmistama 4 keelega. Algul valmistati kõik 4 keelt sooltest, kuid 1700 a. paiku hakati kõla parandamiseks mässima g-keele ümber hõbetraati.