Loomulik õppimine ja projektõpe

Õppimisprotsess on siis edukas, kui laps sellest emotsionaalselt osa võtab, kui õpiprotsessil on tema jaoks tähendus.

Laps õpib seda, milleks ta on valmis, see kehtib nii sotsiaalseid kui ka intellektuaalseid teadmisi ja oskusi silmas pidades. Ka lapsed on võimelised oma õppimise eest vastutama, enda õppimist struktureerima, ennast distsiplineerima ja läbi arutatud kokkulepetest kinni pidama. Me peame õppima last usaldama. Oluline pole lastele oma tahte peale sundimine, et lapsed meie arvates õigeid asju teeksid. Lastel tuleb esmalt lasta kogeda, mis on õige, ja seejärel lasta neil õige asjaga tegeleda. 

R.Laube “Loomulik õppimine toetudes uudishimule ja huvile”

„Värvide, kujundite, numbrite, tähtede jms päheõppimine ei anna akadeemilist eelist, see võib tegelikult vähendada nende valmisolekut akadeemiliseks õppimiseks.“ (Huotilainen, 2019)

Selline lähenemine võib viia ilma huvita ja sisu mõistmiseta pinnapealse õppimiseni. Kui puudub kontekst ja teadmised on isoleeritud, siis ei pruugi laps tegelikus olukorras osata neid rakendada. Lisaks võib see tekitada tarbetut survet ja stressi, mis pärsib sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arengut.

Laste sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu, seotuse, mängu, autonoomia ja uudishimu eelistamine on oluline, sest see loob aluse tõhusaks õppimiseks. Kui lapsed tunnevad end emotsionaalselt turvaliselt ja neil on õpetajaga tugev side, on nad õppimiskogemustele vastuvõtlikumad. Näiteks meie lasteaia lapsed dokumenteerivad ise oma märkamisi ja tähendusi kas oma vihikusse või mappi, sisuliselt tähendab see, et lapsed loovad ise töölehe, mida täita. Sellele on eelnenud õpetaja poolt suunav ülesanne, näiteks leia hoovist vähemalt kolm asja, mida märkad ja kirjuta need oma vihikusse. Nii on laste märkamised eriilmelised ja  nad on motiveeritumad, kuna ülesanne jätab ruumi autonoomsuseks.

Mäng ja loomulik õppimisviis arendavad loovust, probleemide lahendamist ja sotsiaalseid oskusi. Iseseisvuse ja uurimise soodustamine võimaldab lastel oma õppimise eest vastutada, edendades iseseisvust ja uudishimu. Jälgime, et õppimine toimuks kontekstis ehk loomulikus ja reaalses olukorras (liiklusohutus tänaval jalutades, taimede uurimine looduses jne). Nii õpib laps seoseid looma ja õppimisprotsess on tähenduslik ja sügav.

Need elemendid loovad positiivse ja toetava õpikeskkonna, kus lapsed pole mitte ainult akadeemiliselt ette valmistatud, vaid ka emotsionaalselt, füüsiliselt ja sotsiaalselt vastupidavamad. Nad oskavad paremini seostada õpitut reaalse eluga, pannes aluse elukestva õppe edule.

Igas lapses on uudishimu ja tahe saada iga päev midagi uut teada. Me kasutame seda teadmist ära, võimaldades neile autonoomsust oma õpiprotsessi ise juhtides. Seda saab edukalt teha näiteks läbi projektõppe rakendamise, kus peamiseks aluseks on, et teema ilmneb laste huvist, sest nii on lapse õpimotivatsioon kõrge ja tahe uurida asju sügavamalt suur.

Projektõpe on meetod, mille kaudu lapsed õpivad erinevaid teemasid uurides ja praktiliste tegevuste kaudu. Selle meetodi keskmes on lapse huvi, aktiivne osalemine ja koostöö, mis aitab kaasa nende teadmiste, oskuste ja loovuse arengule. Projektõpe võimaldab lõimida erinevaid õppevaldkondi ja toetab laste terviklikku arengut.

Projektõppe põhimõtted lasteaias:

1. Lapse huvist lähtumine: Projekt algab laste huvide, küsimuste või tähelepanekute uurimisest.

2. Kaasamine ja koostöö: Õpetaja juhib protsessi, kuid lapsed on aktiivsed kaasarääkijad, ideede esitajaid ja elluviijad.

3. Praktilisus: Tegevused on tihedalt seotud igapäevaeluga ja annavad võimaluse asju kogeda, katsetada ja avastada.

4. Valdkondade lõiming: Projektõpe ühendab erinevaid õppevaldkond.

5. Pikemaajaline protsess: Projekt võib kesta nädalaid või kuid, pakkudes aega teema sügavamaks uurimiseks.

6. Refleksioon: Projekti lõppedes analüüsivad lapsed ja õpetajad koos õpitut, et kinnistada uusi teadmisi ja oskusi. 

Kuidas projektõpe lasteaias välja näeb?

1. Teema valimine: Laste või õpetaja algatusel valitakse teema, mis kõnetab lapsi (nt loomad, ilm, liiklus, toit, reisimine jne).

2. Ideede kogumine: Arutatakse, mida lapsed juba teavad ja mida nad sooviksid teada.

3. Tegevused: Lapsed uurivad teemat läbi mängude, katsete, kunsti, lugude ja õppekäikude.

4. Lõpptulemus: Projekt võib lõppeda näituse, etenduse, raamatu, käsitöö või muu loomingulise väljundiga.

5. Õppimise hindamine: Räägitakse, mida uut lapsed õppisid ja kuidas nad seda kogemust kasutasid.
   
   

Näited projektõppest lasteaias:

• "Aastaajad": Lapsed õpivad looduse muutusi läbi kunstitegevuste, õuemängude ja looduse vaatlemise.

• "Minu kodu": Lapsed uurivad erinevaid kodusid, ehitavad mängumajasid ja räägivad oma perest.

• "Liiklus ja ohutus": Uuritakse liiklusreegleid, mängitakse liiklusmänge ja korraldatakse õppekäik liiklusmärgid tundma õppimiseks. 

Projektõpe aitab lastel arendada kriitilist mõtlemist, loovust ja sotsiaalseid oskusi ning muudab õppimise lõbusaks ja eluliseks.
Võimalike projektiteemade kaardistamiseks arutlevad õpetajad lastega, mida nad teada sooviksid saada ja lapsed pakuvad ka ideid, kuidas ja kust neid teadmisi võiks uurida. Lisaks jälgib õpetaja, millised huvid on rühma lastel antud ajahetkel aktuaalsed ja mis teemad on laste mängudes ning ka sellest võib kujuneda laste algatusel projekt. Nii on lastele tagatud valikuvabadus ja otsustamise autonoomia. Kui lapsel esineb igapäevatoimetuste seas enda eesmärgi püstitamisel takistusi, siis oleme kokku leppinud nii õpetajate- kui ka assistentidega, et täiskasvanul on lahenduste pakkumise asemel suunaja roll. Näiteks suuname lapsi lahendusi leidma järgmiste küsimustega: Mida sul selleks vaja on? Kust sa selleks vajalikud vahendid saaksid? Kes saaks sind aidata? jne.

Oleme meeskonnaga lahti mõtestanud, et kõik lapsed ei pea tegema kõike asju ühtemoodi ja samal ajal (nt kunstitegevus, kus iga laps saab valida, mida ta teemast lähtuvalt soovib kujutada ja sobiva materjali, st laps võtab kunstitegevuses ise vastutuse ja juhib protsessi).

Juhime tähelepanu sellele, et see ei tähenda, et laps valib, kas ta osaleb tegevuses või mitte, vaid ta saab tegevuse sees etteantud valikuid teha. Nii saame toetada iga lapse individuaalset õpiteed ja kaovad rügement õppele iseloomulikud tunnused, mis erinevatele allikatele tuginedes ei toeta parimal moel lapse arengupotentsiaali avaldumist. See tähendab, et läheneme igale lapsele individuaalselt, rakendades lapsest lähtuvat lähenemist, mis loob aluse tõhusamaks õppimiseks.