Arvestades eesti keelest erineva kodukeelega õppijaga, on oluline mõelda kutsekoolile tervikuna kui eestikeelsele õppekeskkonnale ning kui ka õppija toetussüsteemile. Kuna õppekeskkond koosneb füüsilisest, vaimsest ja sotsiaalsest keskkonnast, tuleb mõelda läbi, kuidas igaüks neist tähtsustab eesti keele õpet ja toetab õppijat eesti keele kui teise keele omandamise protsessis.
1) Teha keel nähtavaks
2) Soodustada keeleõppe korraldamist
Keeleõppe visualiseerimisel on oluline leida võimalused toetada õppijaid nii kogu asutuse tasemel kui ka luua turvaline keskkond igapäevaseks järjepidevaks keeleõppeks klassiruumis. Klassiruumi füüsilise õppekeskkonna kujundamisel on soovitatav kasutada nn rääkivaid seinu. Ainesisu visualiseerimise süsteemi luuakse koos õppijatega, tähtsustades sõnasiltidega nii klassiruumis olevaid objekte kui ka pöörates õppijate tähelepanu hetkel aktuaalsele sõnavarale posterite ja sõnasiltide abil.
Vaimse õppekeskkonna all mõeldakse õppeprotsessi korraldamist ja õppetöös kasutatavaid metoodikaid. Õppeprotsessi korraldamises mängib olulist rolli kutsekooli õpetajate meeskonna ettevalmistus eesti keelest erineva kodukeelega õppijate vastuvõtmiseks.
Aineõpetajate keeleteadlikkuse kujundamiseks on soovitatav ette võtta järgmised ühised õppetegevused:
korraldada õpetajatele täienduskoolitus LAK-õppe põhimõtetest
Koolituse teemadena on soovitav käsitleda teise keele omandamise etappe, LAK-õppe kolmikfookust (ainesisu, keel ja õpioskused) ning teema (tunni) kavandamise mudeleid (nt 4 C mudelit ja Cummins’i nelikjaotust). Sissejuhatav koolitus annab õpetajatele võimaluse arutleda omavahel võimalikke kahtlusi seoses eesti keelest erineva kodukeelega õppijatega töötamisega ning teha selgeks õppetöö korraldamist puudutavad aspektid, nt planeerida õpetajate koostööaega või kavandada eesti keele tundide jaotamist.
vaadata üle või lisada keelelised eesmärgid ainekavadesse
Kui kutsekoolil puudub LAK-õppe rakendamise kogemus, on tõenäoline, et ainekavad vajavad ülevaatamist keele õpetamise seisukohalt. Tuleb arvestada eesti keelest erineva kodukeelega õppija vajadustega, mis võivad varieeruda, lähtudes tema eesti keele oskuse tasemest ja erivajadusest. Kindel on aga see, et õpetajal tuleb kavandada keelelised eesmärgid nii teemale tervikuna kui ka tunnitegevustele, kuna sihtkeelne õpe tähendab seda, et kõike, mida õpilane teeb / õpib / saavutab, peab vaatlema sihtkeele oskuse prisma läbi. Näiteks, õpiväljund „õpilane abistab kokka“ eestikeelse õppe kontekstis tähendab seda, et õpilasel on piisav eesti keele tase selleks, et mõista koka kõnet ja talle (õpilasele) antavaid juhiseid ja vastata koka küsimustele jne.
Sotsiaalse õppekeskkonna all mõeldakse klassi / asutuse mikrokliimat ja erinevaid võimalusi suhtlemiseks. Keeleõppe seisukohalt on sotsiaalse õppekeskkonna eesmärk luua võimalused sihtkeele kasutamiseks erinevates suhtlusolukordades. Siinkohal mängivad olulist rolli asutusesisesed kokkulepped eesti keelest erineva kodukeelega õppijate toetamise teemal, nt kutsekooli õpetajad ja teised töötajad räägivad nende õppijatega eesti keeles, olles valmis kohandama oma kõnet vastavalt nende õppijate vajadustele. See tähendab seda, et eesti keelest erineva kodukeelega õppijatega suheldes on kutsekooli töötaja valmis rääkima tavalisest aeglasemalt, kasutades lihtsamaid sõnu ja lühemaid lauseid.
Asutusesisesed kokkulepped, mis puudutavad eestikeelse sotsiaalse õppekeskkonna korraldamist, on olulised ka selleks, et arendada erinevaid suhtlusolukordasid ja ülesandeid, milles muukeelsed õppijad saavad turvaliselt harjutada omandatud suhtluskeele oskusi. Näiteks, rühmaõpetaja võib anda õppijatele ülesande uurida kutsekooli töötajatelt, mis filmi nad hiljuti vaatasid või kui tihti ja millise vahendiga nad pesevad kodus aknaid.