Refleksioon. Mõtlemise üle mõtlemine

Refleksioonile on võimalik läheneda mitmeti. On ka füüsikaline mõiste refleksioon ehk peegeldumine, kuid haridusteadustes ei kasutata refleksiooni kirjeldamiseks sõna "peegeldus".

Refleksioon annab võimaluse saadud kogemuse kaudu õppida seda kogemust analüüsides ja mõtestades kas individuaalse uurimise käigus või koostöös kellegi teisega. Reflekteerimise abil on võimalik jõuda uute, alternatiivsete tegevusmudelite ning lahendusteni. Kuigi refleksioon on oluline ja asjassepuutuv paljudes erinevates valdkondades (haridus, meditsiin, sotsiaaltöö, kunstid jne), siis sageli on refleksiooni mõiste kirjanduses ebaselge ja vastuoluline. Ka hariduse enda kontekstis on palju erinevaid refleksiooni tõlgendusi, kuigi refleksiooni ja reflekteerimisoskuse tähtsust õpetaja õppimise ja professionaalse arengu kontekstis on rõhutatud alates John Dewey’st kuni tänapäevani. Hariduse kontekstis on erinevaid refleksiooni tõlgendusi, mis on raamistatud erinevate filosoofiliste traditsioonidega: pragmatismi traditsioon, sotsiaal-kriitilise teooria traditsioon ja Kantiaanlik traditsioon. Õpetajakoolituses on levinuim pragmatismi traditsioon, mis on saanud alguse John Dewey töödest, kus kirjeldatakse refleksiooni protsessina, lineaarse käsitlusena, üksteisele kindlas järjekorras järgnevate etappidena: kogemus, kogemuse spontaanne interpreteerimine, kogemuse põhjal küsimuste või probleemide nimetamine, võimalike selgituste väljapakkumine, korrektsete hüpoteeside seadmine, hüpoteeside testimine.

Järgneval lehel näed refleksiooniprotsessi visuaalselt ringina ning lahtiseletatud etappidena.