Refleksiooni kujutatakse erinevat moodi, aga see on alati lineaarne – protsess kordub. Nii kirjeldab ringikujuline Fred Korthagen`i 1980. aastate algul loodud ALACT-mudel (ingliskeelsete tegevuste esitähed) refleksiooniprotsessi viie-etapilise ringina.
1. A (action) tegevus
Mudel algab faasist üks, kus toimub reaalne tegevus (kogemus), näiteks kirjutades midagi tahvlile või viies läbi matemaatikatundi. Tegevus on seotud eesmärgiga (neid võib olla ka mitu ja tegevuse eesmärgid ei pruugi alati olla väga selged).
2. L (looking back on the action) tagasivaade tegevusele
Pärast tegevust (võimalik, et ka selle kestel) algab tagasivaateprotsess - tavaliselt juhul, kui juhtus midagi soovimatut ja tegevuse eesmärki oli raske saavutada. Siis vaadatakse üle esimese faasi tegevus. See tähendab teise faasi aktiveerumist (näiteks mõtleb õpetaja oma õpetamisviisile, eriti sellele, kuidas ta seletas tunnis mingit osa) ning juhib meid järgmisesse faasi.
3. A (awareness of essential aspects) teadlikkus olulistest aspektidest
Selles faasis saavad kindlad aspektid kindla tähenduse ning see käib sageli käsikäes seoste otsimisega. Esimene faas võib saada isegi ümber muudetud. Teist faasi võib näiteks kujutleda sellena, mis põhjustas esimese läbikukkumist (õpetaja saab teadlikuks faktist, et oli jätnud asjade lahti seletamiseks liiga vähe aega).
4. C (creating alternative methods of action) alternatiivsete tegevusmudelite leidmine
Õpetaja valib teistsuguse lähenemise, mis sobib seatud eesmärkide saavutamiseks paremini (ta otsustab pöörata rohkem tähelepanu selgituste vahepealsetele etappidele ja nende ajastamisele). Teises faasis võib samuti jõuda järeldusele, et senises tegevusolukorras ei ole võimalik jõuda eesmärgini - teisisõnu, et faasi üks kvaliteet on ebapiisav (õpetaja jõuab järeldusele, et teab õppimisprotsessidest liiga vähe tegutsemaks paremini). Sellisel juhul võib neljas faas haarata laiaulatusliku õppimisprotsessi: esimese faasi süsteemi tuleb laiendada. Teine faas kontrollib esimese faasi täiustumist.
5. T (trial) proovimine, testimine, katsetamine, mis on iseenesest juba uus tegutsemine ja seetõttu uue ringi algus. Uues sarnases situatsioonis tehakse uus pingutus, katse jõuda soovitud eesmärgini. Ring kordab end ise (Korthagen et al., 2001).
Ring kordub pidevalt, iga õpetamisolukorra puhul. Alateadlikult teeme selle protsessi oma peas alati läbi. Näiteks kõnnime peale tunde koju, mõtleme tunni mõtted peas taas läbi, eriti kui seal juhtus midagi sinu jaoks tähenduslikku (meaningful). Mis toimus, mis olid olulised tähelepanekud, mis võiksid olla võimalikud paremad lahendused, kuidas järgmine kord sarnases olukorras käituda? Kui tähenduslik olukord on olnud probleemne, siis mõtleme neid mõtteid ja otsime lahendusi pikalt. Näiteks kui tund toimub kord nädalas ning õppes sinu arvates midagi ei suju, võid nädal aega oma tunni mõtetega ringi käia ning lahendusi otsida ega pruugi neid leida. Võid jääda pidama eneseidentiteedi küsimuste juurde, et oled õpetamises üldse ebaõnnestunud, võid hakata kahtlema oma oskustes-pädevustes-tõekspidamistes või siis liikuda kõige välise süüdistamiseni nagu vale ruum, halvad õpilased, ebasobiv ilm, mõistmatud kolleegid jne. Nii võtame järgmisel lehel appi sibulamudeli (onion-model).