Õppija toetamine

Teadlikkus õppija arengust ja õppimisest.

Kõik inimesed õpivad erinevalt, eristatakse järgmiseid õppestiile: visuaalne/verbaalne (info on visuaalses või kirjalikus vormid, nt raamatud), visuaalne/mitteverbaalne (visuaalsed õppematerjalid, mis on esitatud piltide, kaartide, jooniste või video kujul.), kinesteetiline (füüsiline või käeline tegutsemine, nt katsutamine, uurimine, meisterdamine), auditiivne/verbaalne (kuulmismälu arendamine, info saamine kuulamise kaudu, nt loomade hääled, erinevad helid jne).  

Me õpime põhiliselt läbi kolme meele: nägemis-, kuulmis- ja kompimismeele. Üldjuhul kasutatakse kõiki kolme meelt, kuid üks või rohkem neist on dominantsed. Dominantne õpistiil määrab selle, kuidas on inimesel uut infot kõige parem vastu võtta. Uuringud on näidanud, et 65% elanikkonnast on visuaalsed, 35% auditiivsed ja ainult 5% on kinesteetilised õppijad. Õpistiili väljaselgitamiseks tuleb lapsi jälgida ning vastavalt lapse õpistiilile tegevusi planeerida. Roorda, Koomen, Spilt ja Oorti (2011) uurimus keskendub õpetaja ja õpilase vahelise emotsionaalse suhte mõjule õpilaste kooliga seotusele, mis hõlmab nende motivatsiooni, huvi õppimise vastu ja positiivset suhtumist kooli. Samuti uuritakse selle suhte mõju õpilaste saavutustele, nagu akadeemilised tulemused.  Uuringu tulemused näitavad, et positiivne ja toetav emotsionaalne suhe õpetaja ja õpilaste vahel on seotud suurema kooliga seotuse ning paremate akadeemiliste saavutustega. Lisaks tuuakse välja, et see mõjutab õppijaid nii algkoolis, keskkoolis kui ka ülikoolis.

Professor Paul Kirschner (2017) on uurinud õppimisstiilide määratlemist ja nende kasutamist õpetamisel. Ta rõhutab, et see lähenemine on problemaatiline. Ta on väitnud, et seni pole leitud tõendeid selle kohta, et VAK-õpistiilidele toetuv õpetamine oleks õppimisele kasulik. Lisaks on ta selgitanud, et ühe või teise taju eelistamine, nagu visuaalne, auditiivne või kinesteetiline, on alati puudulik võrreldes üldise lähenemisega, mis võtab arvesse erinevaid mäluprotsesside toimimise põhimõtteid. See tähendab, et mitmekülgne ja mitme meeleorgani kaasamine õppetöös võib olla tõhusam kui ainult ühe konkreetse õppimisstiili kasutamine. 

Kuigi indiviididel võib olla eelistusi teatud õppimisstrateegiate või -stiilide suhtes, ei näita teaduslikud uuringud, et õppimisstiilidele toetumine parandaks õpitulemusi. Efektiivsemaks õppimiseks on olulisem keskenduda õppimisstrateegiatele, mis põhinevad tõenduspõhisel õppepraktikal, kriitilisel mõtlemisel, probleemilahendusel ja aktiivsel osalemisel õppimises.

Seoses ajuga on oluline mõista, et aju on ülikompleksne organ, mis töötab integreeritult mitmete piirkondade ja funktsioonidega. Ajus ei ole eraldi "visuaalset" või "auditiivset" piirkonda, kuhu konkreetne õpistiil keskenduks. Õppimisprotsess hõlmab erinevaid aju piirkondi, mis töötavad koos, et töödelda, tõlgendada ja talletada teavet.

Olen klassiõpetaja ja see võimaldab mul õpilasi jälgida igas tunnis. Eelnevalt olin ka nende õpilaste lasteaiaõpetaja. Mul on olnud võimalus jälgida õpilaste arengut juba kuues aasta. Kuna olen olnud nii kaua nende õpetaja on see tugevdanud õpetaja õpilase ja pere suhet. Samuti suurendab see usaldust, sest usaldusiku suhte loomine võtab aega. Samas tähendab see, et õpetaja peab kohandama pidevalt oma lähemist õpilastesse, õpetavasse ainesse ja õpimeetoditesse vastavalt õpilaste vanusele ja arengutasemele. 

Meeldejätmine on oluline osa õppimisest, kus informatsioon salvestatakse ajus pikaajaliseks kasutamiseks. Aju kasutab mitmeid protsesse ja strateegiaid meeldejätmiseks ning erinevad tegurid võivad mõjutada meeldejätmise tõhusust.  Üks oluline meeldejätmise tegur on seostamine. Kui uus teave on seostatud juba olemasolevate teadmistega või kui sellel on emotsionaalne tähendus, on suurem tõenäosus, et see jääb paremini meelde. Seega on oluline seostada uus õppematerjal varasemate teadmistega või luua emotsionaalselt mõjusaid seoseid, et soodustada meeldejätmist.

Lisaks võivad mõned mäluabi tehnikad aidata meeldejätmist parandada. Näiteks visuaalsed abivahendid, nagu mõistekaardid või diagrammid. Lisaks strateegiatele ja tehnikatele võivad une kvaliteet, stressitase ja üldine heaolu mõjutada ka meeldejätmist. Une ajal konsolideerib aju õpitud teavet ning hea uni võib soodustada paremat meeldejätmist. Stress võib aga mõjutada tähelepanu ja kontsentratsiooni ning seeläbi mõjutada meeldejätmist negatiivselt.

Õpilaste motivatsiooni kujundamiseks olen õppetegevust planeerinud lähtuvalt laste oskustest ja vanusest. Minu meelest ei ole kool see koht, kus lapsi iga saavutuse ja töö eest premeeritakse, vaid kindlasti koht, kus õpilasi innustatakse, kiidetakse ja tunnustatakse. Iga õpilase töö ja saavutus on suurepärane tulemus ja õpetajale tagasiside tema tööst. Õpetaja peaks olema õpilastele eeskujuks oma väärtushinnangutega. Väärtuste edasiandmisel on tähtis selgitustöö ja oma teadmiste jagamine lastele, kuid tuleks meeles pidada, et meie oskused ja võimed on õpilaste omadega erinevad. Kiidan lapsi oma tegevustes, iga õpilane on kindlasti olnud tubli. Olenemata tema arengu tasemest või oskustes. Õpetajana olen kiitmise kõrvale õpetanu õpilastele ka ebaõnnestumisega toime tulemist, sest mitte alati ei tule välja nii nagu olime oodanud. Sellisel juhul pööran õpilast oma tegevust analüüsima, miks seekord ei tulnud välja? Mida tuleb selleks teha? Õpilastele annan igapäevaselt tagasisidet, kuidas neil õnnestus, ebaõnnestus antud tegevus. 

Õpetajana tuleks tunnetusprotsesside arendamisel pöörata tähelepanu metatunnetuse arendamisele, et kasvatada eneseteadlikku, oma tegevust kontrollivat ning juhtivat õppijat. Õpetaja toetus selles protsessis on väga oluline. Õppimise protsessis on tähtsaim lapse seesmine aktiivsus – laps konstrueerib oma teadmised ise. Ka tuntud lapsepsühholoog Jean Piaget rõhutas lapse aktiivsust, väites, et laps konstrueerib oma teadmised katsetades ja järeldusi tehes. Tähelepanul on kogu õppimise protsessis äärmiselt oluline roll. Tähelepanu valib välja need tunnused, mida hakata edasi töötlema, mistõttu ilma tähelepanuta ei ole selget teadlikku taju. Teades, et aju mahtu on võimalik õppimise ja stimulatsiooni mõjul kogu elu suurendada ehk siis mida rohkem me aju stimuleerime, seda rohkem tekib närvirakkude vahel ühendusi ja seda paremini edeneb õppimine. Keskkond kus õpilased õpivad peab olema turvaline ja stiimuleid pakkuv, et tekiks võimalus aktiveerida närvirakke, mis omakorda loovad uusi närvirakke ehk teadmisi ja oskusi mida vajab õpilane.

Igapäevaselt on minu kohustus õpetajana luua keskkond, kus õpilased ei karda eksida. Sest tegemist on muuemakeelega õpilastega on eriti oluline turvaline ja vigu aktsepteeriv keskkond. Alustades õpinguid keelekümblus klassis ei oska venekeelne õpilane eesti keeles vastata, ning kui vastab on tihti valed lõpud või siis valed sõnad. Aga see on loomulik osa õppimisest ja seda ma oma õpilasele õpetangi, et eksimine on uute teadmiste omandamine ja me keegi pole kohe osanud. Eksimine on inimlik ja tänu sellel me kõik õpime.

Metakognitiivsed õpioskused hõlmavad oskust planeerida, jälgida ja vajadusel muuta õpistrateegiaid ning anda hinnangut õpitulemustele. Need oskused on seotud teadlikkusega õppimisprotsessist ja selle reguleerimisest. Metakognitiivseid oskusi tuleb õppida ja arendada ning neil on oluline roll õppimise tõhususe tagamisel. (Jõgi,  2015)

Õppija peab olema enesejuhitud ehk ta peab oskama planeerida, juhendada, kontrollida hinnata oma õppimist. Püüan õpilastele rääkida, kui oluline on õppimisel leida seoseid õpituga, planeerida oma aega millal nad õpivad ja mida õpivad. Samu teadmisi püüan ma ise järgida ka ülikoolis õppides. Kokkuvõtteks võib öelda, et õpilased armastavad õppida ja teevad seda iseenesest, kui õpetajad neid kõige vajalikuga varustavad. Ilma õige stiimulita ei pruugi õppimine neid paeluda. Et elus toime tulla, on vaja omandada mõisteid, luua seoseid, lahendada probleeme, analüüsida ning kohaneda erinevate olukordadega. Selleks olemegi meie õpetajad, et varustada oma tunnid õigete stiimulitega.

Selle alusel, kui kaua ning missugust infot mälus hoitakse, eristatakse töö- (lühi-) ja pikaajalist mälu (Tulving, 2002). Mälu protsessideks on meeldejätmine (omandamine, kodeerimine), säilitamine ning meenutamine (meeldetuletamine, ammutamine, reprodutseerimine). Teades õpetajana neid fakte, et pikaajaline mälu on see osa psüühikast, mis tegeleb teadmiste ja oskuste säilitamisega pikemaks ajaks, osaliselt isegi kogu eluks. Ning lühiajaline mälu on seotud teadmistega, mille üle me parajasti mõtleme või mida vajame konkreetse probleemi lahendamiseks, on hea oma tööd planeerida. Teades õpetajana, et lühiajaline mälu suudab hoida vaid piiratud hulka informatsiooni, kui enam mitte korrata, läheb informatsioon kaduma. 

Lugesin EHA artiklit, mille autorid on Poom-Valickis jt (2022) millest selgus, et õpetajate seas on erisuguseid arusaamu ehk neuromüüte. Üheks selliseks on näiteks see, et erinevad aju poolkerad domineerivad. Selgub et siiski aju eri piirkondadel ja ajupoolkeradel on erinevad funktsioonid, kuid nende koostöö on oluline keerukate oskuste nagu mõtlemine, õppimine ja loovus toimimiseks. Ajupoolkerad on diferentseerunud, kuid nad töötavad koos ja annavad oma panuse aju üldisele toimimisele. Pole leitud tõendeid selle kohta, et üks ajupoolkera domineeriks teist. Ajukuvamismeetodid on näidanud, et keerukad funktsioonid sõltuvad erinevate aju piirkondade ja ajupoolkerade koordineeritud tegevusest (Poom- Valickis jt, 2022).

Tänu Gerly Silma õppeainele "Õppimine ja areng" sain ma teada, et aju on plastiline ning tänu sellele on inimene võimeline õppima kõrge eani. Õpetajatel on oluline mõista neuroplastilisuse mõju õppimisele ja arengule ning rakendada seda teadmist oma õpetamismeetodites ja -strateegiates.  Kui me õpime uut teavet või oskust, siis plastilisus võimaldab meie ajurakkudel luua uusi sünapse ja tugevdada olemasolevaid. See parandab närvirakkude suhtlust ning soodustab õppimist ja mälu. Kui kaks sündmust esinevad sageli koos, hakkab aju looma seost nende vahel. Kordamine ja harjutamine on olulised õppimisprotsessis. Kui me korduvalt õpime ja kordame teavet või oskusi, siis aju tugevdab vastavaid sünapsisid, mis toetavad õpitut. Emotsioonidel on oluline roll õppimises. Positiivsed emotsioonid võivad suurendada õppimisvõimet ja mälu, samal ajal kui negatiivsed emotsioonid võivad seda mõjutada. Et õpitavat teavet ja oskusi paremini meelde jätta ja kasutada, tuleks neid seostata konkreetse konteksti või keskkonnaga, kus õppimine toimus. Konteksti meenutamine võib aidata kaasa mälu taastamisele ja teabe meeldejätmisele. (Silm, 2022)

Õpetan 6. klassis inimesõpetust, kus olen kasutanud noortele mõeldud J. Aru video loenguid, et ka noor õppija mõistaks õppimise protsessi ja kasutaks sedsa maksimaalselt enda kasuks ära.

Arusaamine aju üldisest toimimisest võib olla väärtuslik õpetajatele, kuna see võib aidata neil paremini mõista, kuidas õpilased õpivad ja arenevad ning kuidas neid toetada nende õppeprotsessis. Lisaks võib teadlikkus aju plastilisusest julgustada õpetajaid looma toetavaid õpikeskkondi ja pakkuma õpilastele mitmekesiseid õppimisvõimalusi, mis soodustavad aju arengut ja kohanemist.

Töötades õpilastega, on oluline arvestada nende kognitiivse, emotsionaalse, kultuurilise ja sotsiaalse arenguga.   Õppijate kognitiivne areng hõlmab nende mõtlemise, mälu, probleemilahendamise ja õppimisoskuste arengut. Oluline on pakkuda mitmekesiseid õppemeetodeid, mis toetavad erinevaid mõtlemisprotsesse ja individuaalseid õpiteid. Samuti on oluline tunnustada õppijate erinevaid õpiteemposid ja -stiile (Piaget, 1972). 

Õppijate emotsionaalne areng hõlmab nende emotsionaalset intelligentsust, enesehinnangut, motivatsiooni ja enesejuhtimise oskusi. Oluline on luua toetav ja turvaline õpikeskkond, kus õppijad tunnevad end emotsionaalselt vastu võetuna ning saavad arendada eneseväljendust, emotsionaalset reguleerimist ja suhtlemisoskusi. 

 Õppijate kultuuriline areng hõlmab nende identiteedi, väärtuste, uskumuste ja sotsiaalse tausta mõistmist ja tunnustamist. Oluline on võtta arvesse õppijate erinevaid kultuurilisi taustu ning luua mitmekultuuriline õpikeskkond, mis soodustab avatust, lugupidamist ja kultuuridevahelist suhtlust.  

Õppijate sotsiaalne areng hõlmab nende suhtlemisoskusi, koostööd, empaatiat ja sotsiaalseid rolle. Oluline on võimaldada õppijatel osaleda koostööprojektides, rühmatöös ja dialoogis, mis toetavad nende sotsiaalseid oskusi ja suhteid teistega. See on üldiselt, kuidas arvestan õppijate kognitiivse, emotsionaalse, kultuurilise ja sotsiaalse arenguga oma töös.  

Mulle, kui õpetajale, meeldib väga lastega suhelda ning suunavate küsimuste kaudu panna õpilasi enda jaoks maailma avastama. Olen õpilasi õpetanud alustama kergematest, ning järk järgult jõuda nende jaoks raskemate eesmärkide saavutamisele. Siis, kui õpilane saab kergemaid eesmärke saavutatud, on ta õnnelik ja uhke enda üle ning tekib motivatsioon raskemaid eesmärke saavutada. Kui midagi ebaõnnestub, siis tuleb enda tegevusi analüüsida ja mõelda, miks see ebaõnnestus ning mida tuleks teisiti teha. Olen lastele öelnud kuulake õpetajat tähelepanelikult, pole vaja kiirustada ega lobiseda, vaid õppida kannatlikkust ja tähelepanelikkust, nii saavutavad kõik positiivsed tunded. Mind ja minu klassi on aidanud Vepa metoodika. Koos õpilastega  mõtlesime millist klassi soovime näha ning panime selle kirja. Näide

Õppijate üldpädevuste arengu toetamiseks ja grupiprotsesside juhtimiseks klassis võib kasutada mitmeid strateegiaid. Allpool toon välja mõned soovitused, kuidas neid aspekte toetada, kuid tuleb arvestada, et konkreetsed meetodid ja strateegiad võivad sõltuda õppekeskkonna, õpilaste vanusest ja konkreetsest olukorrast.

Loo toetav ja kaasav õpikeskkond

Loo klassis positiivne ja turvaline õpikeskkond, kus õppijad tunnevad end julgelt väljendada ja osaleda. Julgusta avatud suhtlemist, austust erinevate vaadete vastu ning aktsepteeri mitmekesisust.  

Selgita välja ja kasuta õppijate individuaalseid tugevusi 

Õppijate üldpädevuste arengut saab toetada, tunnustades ja kasutades õppijate individuaalseid tugevusi. Kaasa õppetöösse erinevaid ülesandeid, kus õppijad saavad rakendada oma erioskusi ja panustada grupiprojektidesse vastavalt nende individuaalsetele võimetele ja huvidele.  

Edenda koostööd ja meeskonnatööd. 

Julgusta õppijaid töötama koos ja jagama ideid ning lahendama ülesandeid meeskonnas. Õpeta neile meeskonnatöö oskusi, nagu kuulamine, koostöö, probleemide lahendamine ja vastastikune toetamine. Kasuta rühmatöid, koostööprojekte ja arutelusid, mis aitavad arendada nii üldpädevusi kui ka grupiprotsesse.  

Toeta enesejuhtimise oskuste arengut

Õppijate enesejuhtimise oskuste arengut saab toetada, julgustades neid seadma eesmärke, planeerima oma aega ja tegevusi ning hindama oma õppimist. Õpeta neile strateegiaid iseseisvaks õppimiseks, probleemide lahendamiseks ja eneserefleksiooniks.   

Minu praeguses klassis (3. b) on reedeti õpilastel iseseisva õppimise päev. Päeva eesmärk on kujundada ennastjuhtivat õppijat, kes saab hakkama erinevate õppevormide ja õppeviisidega. Iseseisev õppimine arendab ajaplaneerimisoskust ja erinevate õpistrateegiate omandamist. Iseseisva õppimise päev toimub koolis. Õpilased saavad päeva alguses kõik selle päeva ülesanded ning võimaluse valida ise millise tunniga alustavad. Koolipäeva lõpuks on õpilased läbinud kõide tundide oodatavad õpitulemused. Õpetaja on iseseisva õppimise päeval õpilastele toeks vastavalt igaühe vajadustele. Iseseisva õppimise päev annab õpetajale  võimaluse õppetööd diferentseerida ning anda igale õpilasele vastaval tema oskustele, võimetele ja huvile õpiülesandeid. Iseseiva õppimise päev tõstab õpilastel õpimotivatsiooni. Õpilastel silmad säravad ja on õnnelikud tehtud töö üle. Õpilased õpivad  teadvustama oma tugevusi ja nõrkusi. Näide

Kasuta aktiivõppe meetodeid

Aktiivõppe meetodid, nagu rühmatööd, probleemipõhised õpped, projektipõhine õpe ja rollimängud, võivad soodustada õppijate osalust, koostööd ja üldpädevuste arengut. Need meetodid võimaldavad õppijatel aktiivselt osaleda õppimisprotsessis ja arendada grupiprotsesse.     

Kuidas õppetööd diferentseerida ja erinevaid näiteid olen saanud D. Hutsoni raamatust „Spetsiifilised õpiraskused“. Loetu on aidanud mul paremini mõista õpilaste käitumist. Arvan see raamat võiks olla igal õpetajal, kes vähegi hoolib ja soovib mõista oma õpilasi. Mind õpetajana on see raamat väga toetanud ning julgen seda soovitada ka enda kolleegidele.

Tallinna Ülikoolis õppides läbisin kursuse „Koolivalmidus ja üleminek kooli“, kus analüüsisin põhikooli I astme õppekava ja lasteaia õppekava, samuti analüüsisin koolivalmiduse hindavaid teste. Koolieeliku testi kaudu saab aru lapse üldisest ettekujutlusest ja mõtlemisest. Tema võimekust orienteeruda eluolukordades. Vestlus on mõeldud kontakti ja usaldusatmosfääri loomiseks lapsega. Joonistustesti kaudu saab hinnata lapse taju ja peenmotoorikat, instruktsiooni mõistmist, matemaatilisi oskusi, mälu, sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi. Lähtuvalt testide tulemustest olen teinud analüüsi, sellest vanematega rääkinud arenguvestlustel. Olen nõustanud vanemaid, suunates nende tähelepanu sellele millised lapse oskused vajavad tuge ja arendamist. Ülikoolis õppides olen õppinud selliseid lapse arengu tulemuste kirjeldamise ja hindamise viise nagu vaatlus, intervjuueerimine ja vestlus, laste tööde hindamine ja testid.

Digilahenduste kasutamine õppetöös võib olla kaasahaarav ja toetada õpilaste õppimist ning teadmiste omandamist. Riiklik õppekava ja informaatika ainekava iseenesest ei näe otseselt ette, et juba I kooliastmes peaks digioskuste õpetamine olema korraldatud eraldiseisva õppeaine kaudu, pigem on soovitatud lõimida selles kooliastmes digioskuste õpetamine teistesse õppeainetesse. Kuid õpetajana pead sa teadma, et on ka mitmeid riske, mida tuleks teadlikult arvesse võtta.

Andmete turvalisus ja privaatsus

Digilahenduste kasutamine hõlmab sageli isikuandmete ja muu tundliku teabe kogumist ja säilitamist. Riskid hõlmavad andmete lekkeid, volitamata juurdepääsu või kuritarvitamist. Selleks, et kaitsta õpilaste privaatsust ja andmeid, on oluline järgida andmekaitsestandardeid ja kohaldatavaid seadusi. 

Sõltuvus tehnoloogiast

Liigne sõltuvus digilahendustest võib viia õpilaste või õpetajate tehnoloogilise sõltuvuseni. See võib mõjutada nende võimet keskenduda traditsioonilisele õppele või tekitada probleeme, kui tehnilised probleemid tekivad või digilahendused ei ole kättesaadavad.

Ebakvaliteetne või ebausaldusväärne sisu

Digitaalsetes keskkondades on kättesaadav lai valik sisu, mille hulgas võib olla ebausaldusväärset või ebasobivat teavet. Õpilased võivad sattuda valeinfo või ebatervisliku sisu mõju alla. Seetõttu on oluline õpetajate ja koolide poolt pakkuda juhiseid ja suuniseid sisu valikuks ning õpilaste digitaalse kirjaoskuse arendamiseks.

Tundides olen õpilastega rääkinud digilahenduste riskidest. Selle teema kajastamiseks olen abi saanud "Tarkvanem internetis" leheküljelt. Lisaks on siinkohal oluline mõista, et vastupidiselt levinud arvamusele ei ole kõik noored võrdselt digipädevad. 2020 aasta tõi koolidesse palju uut. Koolis ei viidud õppetööd sellel aastal mitte tavapärases vormis, vaid distantsõppena. Distantsõpe on olnud keeruline väljakutse nii õpetajate kui ka õpilaste ja lastevanemate jaoks. Pidin tundide läbiviimise sisuliselt ümber mõtlema, see oli omaette väljakutseks ka sobivate tehniliste lahenduste leidmine ja nende kasutama õppimine. Mitmed lapsevanemad olid üllatunud, et õpilane peab hoidma arvuti kaamera tundide ajal sisselülitatuna. Kuivõrd õpilased võtavad distantsõppest osa, viibides samal ajal oma kodus, on siin põhjust aga tõsiseks muretsemiseks seoses õpilaste ja nende pereliikmete õigustega eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele.  Jälgides isikut reaalajas kaameraga, on alati risk, et isiku kohta kogutakse rohkem teavet kui oleks eesmärgipärane, sest kaamera vaatevälja võib jääda rohkem kui esialgu arvata võiks. Kohustus kaamera sisse lülitada on põhjendatud juhul, kui see on õppetöö jaoks reaalselt vajalik. Arvan kümblusklassis on see väga vajalik, seda enam, et tegemist oli 1. klassi õpilastega.  Muukeelsed õpilased õpivad sihtkeeles esimesets klassist alates, seega on väga oluline, et õpetaja näeks kuidas õpilane häälib sõnu, reageerib õpetaja tööjuhistele jne. 

Õppija tundmaõppimine

Õpilaste arengut hindan igapäevaselt vaatluste põhjal. Positiivseid hoiakuid õppimiseks olen õpilasel kujundanud läbi innustamise, kiitmise, tunnustamise lapse saavutuste, vastuste, tööde eest. Õpetajana on oluline mitte ainult edastada ainealaseid teadmisi, vaid ka toetada õppijate õpioskuste arengut. Selleks selgitan õpioskuste tähtsust. Alustan õppeprotsessi, rõhutades õpioskuste olulisust. Selgitan, miks on oluline arendada oskusi nagu enesejuhtimine, ajaplaneerimine, märkmete tegemine, probleemilahendamine ja kriitiline mõtlemine. Näitan õppijatele, kuidas need oskused aitavad neil saavutada paremaid õpitulemusi.  Samuti selgitan välja õppijate vajadused ja eelteadmised ainealaselt. Teen kindlaks õppijate individuaalsed vajadused ja eelteadmised. Korraldan sissejuhatavad tegevused, küsitlused või arutelud, et saada ülevaade õppijate varasematest teadmistest ja oskustest. See aitab mul kohandada õpetamist vastavalt õppijate vajadustele ning suunata õpilasi õigele õpiteele.  Veel loon selged õpieesmärgid. Määratleme õpilastega selged ja arusaadavad õpieesmärgid, mida soovin nendega saavutada. Selgitan neile, milliseid teadmisi ja oskusi õpilased peaksid omandama ning kuidas see seostub ainevaldkonnaga. See aitab õppijatel mõista, mida ma neilt oodatan.  Õpetan õpioskusi aktiivselt, kasutades erinevaid õpetamismeetodeid. Näidan õppijatele, kuidas teha tõhusaid märkmeid, kasutada erinevaid õppimisstrateegiaid, analüüsida ja lahendada probleeme ning arendada kriitilist mõtlemist. Pakun selleks õppeprotsessis praktilisi harjutusi, grupitöid ja arutelusid, mis aitavad õppijatel neid oskusi rakendada ja arendada. Annan oma tundides õppijatele regulaarset tagasisidet nende õpioskuste kohta. Julgustan neid hindama oma tugevusi ja arenguvaldkondi ning seadma endale õpitegevuste ja eesmärkide alusel isiklikke õpieesmärke. Toetan enesehindamise protsessi, et õppijad saaksid olla teadlikud oma õppimisest ja edasiminekust.

Õpilasel peab olema motivatsioon ja huvi selle töö vastu, mida õpetaja paneb teda tegema. Ainult siis, kui see ülesanne vms tegevus on lapsele huvipakkuv, mänguline, tekib õpilasel tuju ja tahtmine seda proovida ja hakkama saada. Kui õpilase õppeedukus ja motivatsioon mingil põhjusel langevad, siis vestlen sellest kindlasti õpilasega ja aineõpetajatega, et välja selgitada kas see on nii ka nende tundides. Vajadusel suhtlen ka vanematega. Laps, kelle elu on vanemate lahutuse, peab saama toetuse, mõistva suhtumise ning vajadusel ka õpiabi.  Õpilaste motiveerimisega saab tegeleda siis, kui selleks on loodud ikkagi sobiv pinnas. Brophy ütleb, et uuringutes on tõestatud,  kõigepealt on vaja tekitada õpilastes huvi õpetaja vastu ja klassiruumi vastu, siis suunata õpijate tähelepanu isiklikele, ühistele õpieesmärkidele ning seejärel aidata neid saavutada (Brophy, 2014).

Osalen aineõpetajana  ja korraldan klassijuhatajana koosolekuid, kus räägime eraldi iga õpilase tugevustest ja arendamist vajavatest külgedest. Koostöös teiste aineõpetajate ja tugispetsialistidega jõuame ühiste otsuste ja järeldusteni, kas õpilane vajab üldtuge või edasi suunamist Rajaleidjasse. 

 Igal kooliaastal viin läbi arenguvestluse õpilase ning tema perega. Eelnevalt kogun infot iga lapse kohta aineõpetajatelt ning panen selle kirja. Kui õpilasel on tõsisemad probleemid mingites ainetes, siis kaasan arenguvestlusesse ka aineõpetaja ning jällegi koostöös leiame parima lahenduse kuidas last toetada, on need siis tugitunnid või  Rajaleidja poole pöördumine tõhustatud toe saamiseks.

Õppija individuaalsete õpivajaduste toetamine.

Loksa Gümnaasiumis on klassid väikesed ja see võimaldab jälgida lapsi paremini. Jälgin igapäevaselt õpilaste tööd klassis, nende toimetulekut iseseisvate töödega, suulist väljendamisoskust ning kirjalikku võimekust. Teen märkmeid ning jagan oma tähelepanekuid teiste aineõpetajatega ja tugiõppe õpetajaga. 

Õpilane on arenguliste erivajadustega kui tema võimed, tervislik seisund või muud omadused (sh keha-, kõne, meele- või kognitiivne puue, emotsionaalsed ja käitumisraskused, üld- või eriandekus, keeleline või kultuuriline taust) erinevad sedavõrd, et tavapärane õpikeskkond ning õppe- ja kasvatusprotsess ei toeta tema võimete arengut piisavalt. Lapse varane erivajaduste või andekuse määratlemine ning vastava arendustegevuse alustamine annavad parema võimaluse lapse arengu ja õppimise toetamiseks. Olen õpilaste arengu toetamiseks rohkem tähelepanu pööranud õpetava materjali arusaamisele, sõnavara omandamisele ja keele arengule. Lihtsustanud õppematerjale ning loonud klassiseinad rääkivaks. Näide Olen koostanud individuaalset õppekava IÕK.

Õppijate õpivajaduste analüüsimiseks olen lugenud teoreetilist kirjandust laste arengu hindamise ja toetamise kohta ning erinevat kirjandust erivajadustega laste kohta.

Õpiraskustega õpilaste kaasamine õppetöös (SVHI.00.018) raames olen lugenud ja teoreetilisi teadmisi saanud lugedes läbi sellised raamatud nagu:

Krull E. Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Õpiraskused (Schults, 2018).

Hudson, D. (2019). Spetsiifilised õpiraskused. Mida oleks õpetajal tarvis teada?. Ajud, mis töötavad pisut omamoodi.

Ots, A. Üldoskused - õpilase areng ja selle soodustamine koolis: artiklikogumik. Õpioskused ja nende õpetamine (Kikas, 2005).

Õppemetoodikat valides lähtun ennekõike klassi eripärast. Minu klassis õpib hetkel 3 HEV õpilast ja 1 Ukraina sõjapõgenik. Hev õpilastele teen töölehed lihtsamate tekstidega, lühemad, ja annan vajadusel lisaaega. Ukraina õpilasele annan tava õpilaste töölehe aga küsimused tõlgin vene keelde. Lihtsakmatest tööjuhistest saab ta juba iseseisvalt aru ja alustab btööd koos teiste õpilastega. Kui aga on teema tema jaoks raske keeleliselt kirja panna olen lubanud ka vastuse joonistada või siis vastata suuliselt.  Hev õpilaste puhul on matemaatikas näiteks lisaaeg ja näidis ülesanded. Üks õpilastest kasutab ka korrutustustabeli näidist, kuna ei ole suuteline tabelit pähe õppima. 

Koostöise õppija kujundamine.

Nii aineõpetajana, kui ka klassijuhatajana olen koostöös klassiga välja töötanud klassireeglid/tunnireeglid. Õpilased on on saanud need ise sõnastada ja illustreerida. Distantsõppe ajal lõin videotunnireeglid Näide

Suhtun kõikidesse õpilastesse õiglaselt ja loon positiivse õhkkonna, innustan õppijat ning märkan ja tunnustan õpilase pingutusi, toetan õppija kohustuste ja vastutuse tasakaalu leidmist, arvestan õpilase isikupära ning püüan mõista tema tegutsemismotiive ja mõtteviisi. Rakendan VEPA metoodikat, mis on aidanud mul luua klassis töökat ja sõbralikku õhkkonda. VEPA Käitumisoskuste Mängu metoodika ühendab mitmeid tõenduspõhiseid töövõtteid ja elemente, mille eesmärk on arendada laste võimet kontrollida oma reaktsioone ja analüüsida oma käitumist. VEPA on oma loomult mänguline ja lihtne, mistõttu sobib eriti hästi algklasside õpilastele. Metoodikal on rikkalik ja selge sõnavara ning atraktiivne visuaalne kuvand. Õpilased võtavad selle kiiresti omaks. Metoodika tugevdab laste identiteeti ja kogukonnatunnet. (https://www.vepa.ee/tutvustus/metoodika/)

Kuidas VEPA muudab õppetöö lõbusamaks? Kui oled kõvasti pingutanud, pidanud kinni kokkulepetest ning tänu sellele teeninud memmevigur "Memme vigur"

Iga uue liikme liitumisel või kellega äraminekul klassist, hakkab kogu töö jälle uuesti peale, sest iga liige on rühma dünaamika puhul väga oluline. Praegusel ajal on liikumisi klassis väga palju, tulevad Ukrainast õpilased ja tänu majanduslikule olukorrale kolivad pered suurematesse linnadesse, kus on vanematel tööd. Kui rühm on alles formeerinud, siis tuleb liikmeid tugida või võimestada, et tekiks koostöine õhkkond, kui aga rühm on juba rohkem koos olnud, siis jälgida üksikute liikmete toimetulekut ja ka väiksemate alarühmade tekkimist.

Vaatamata erinevatele gruppidele, austavad ning aksepteerivad ja vajadusel toetavad kõik õpilased teineteist. Klassi sellise tollerantse õhkkonna tekkimisel on suur roll kindlasti VEPA metoodikal. Seega üritan tundides luua grupitöödes erinevaid kooslusi, et kõik õpilased oleksid sunnitud ükstesega suhtlema ja ühise eesmärgi nimel pingutama. See vähendab ka klassi grupistumist ja mõnede õpilaste kõrvale jäämist. 

Õpetajana uurin ja jälgin grupi eesmärke ja selgitan välja, kas need on selged, saavutatavad ja mõõdetavad. Analüüsin, kas grupi liikmed on ühtsed eesmärkide suhtes ja kas need eesmärgid on kooskõlas individuaalsete eesmärkidega.  Analüüsin, kuidas liikmed suhtlevad omavahel, kas nad kuulavad aktiivselt, jagavad ideid ja arutavad erinevaid vaatenurki. Jälgin, kas grupis on tekkinud tõhusad suhtlusmustrid või on probleeme kommunikatsiooni selguse, tõhususega.  Samuti analüüsin grupi rollide ja vastutuse jagunemist. Kas grupis on selged rollid ja ülesanded ning kas liikmed täidavad neid vastavalt? Uurin, kas mõned liikmed võtavad liiga domineeriva rolli või kas osadel liikmetel on vähene panus grupi tegevustesse.  Ning uurin veel grupis esinevaid konflikte ja analüüsin, kuidas need mõjutavad grupi dünaamikat. Kas konfliktid on konstruktiivsed või destruktiivsed? Vaatan, kuidas grupi liikmed suudavad neid lahendada ja kuidas koostöö toimib erinevate ülesannete täitmisel. Jälgin, kuidas grupi liikmed panustavad ülesannete täitmisesse ja kuidas nende motivatsioon grupi tegevustesse mõjutab. Vajadusel uurin, kas kõik liikmed tunnevad end kaasatuna ja motiveerituna ning kas nad tunnevad grupi tegevuste suhtes vastutust.  Uurin, kas grupil on juht või liidrid, kes suunavad tegevusi ja hoiavad grupi protsessid kontrolli all? Grupiprotsesside analüüsimiseks kasutan erinevaid meetodeid, nagu vaatlused, küsitlused, intervjuud või grupi liikmete tagasiside kogumine.

Sotsiaalsetest oskustest ja nende arendamisest esimeses ja teises kooliastmes räägib põhjalikult Eve Kikase toimetatud "Õppimine ja õpetamine I ja II kooliastmes"  Sotsiaalsete oskustena käsitletakse lapse oskusi suhelda ümbritsevate inimestega, nii eakaaslaste kui täiskasvanutega, nii tuttavate kui võõrastega. Laste sotsiaalsete oskuste toetamiseks järgin sellised põhilisi aspekte nagu „mina ise“, „mina ja teised“, „mina ja ümbritsev maailm“. Õpilastel tekivad kujutlused iseendast, millele toetudes algab lapse kohanemine ümbritseva maailmaga ning suhtlemine teiste inimestega. Õppijate sotsiaalsete oskuste kujundamiseks peab laps läbima järgmiseid etappe: matkimine/jäljendamine, näidise kasutamine, tegutsemine sõnalise korralduse järgi; suhtlemisoskuse kujundamine eakaaslastega; rühmatöös osalemine; läbi erinevate õpitegevuste lapse „minapildi“ kujutamine; toetus lapse ja talle lähedaste täiskasvanute vahel emotsionaalse kontakti loomiseks.

Väärtustest ja hoiakutest räägime läbi erinevate teemade minu tundides. Kasutan tundides Kiusamisest Vabaks lilla karu kohvrit.

Kooli ühtsustunnet toetan erinevate ülekooliliste ürituste, mitme erineva klassi ühiste ürituste, väljasõitude ning koosõppetundidega.

Tänu õpingutele Tartu Ülikooolis saan jagada kogemusi ja teadmsi kolleegidele. Aineõpetajatele jagan kogemusi, mis lastega toimivad, et ka neil oleks tunnis meeldiv ning töine õhkkond.  Minu klassis on käitumisraskustega poiss, väga oluline on, et saan jagada aineõpetajatega edusamme ja erinevaid meetodeid, mis seda õpilast aitavad. Abiõpetajale jagan oma teadmisi ja oskusi, et ta saaks mind asendada, kui olen õpingutel Ülikoolis. Mind ennast on väga aidanud õpingud, kus minu kurusekaaslased toetavad ja jagavad oma kogemusi. Tänu kursusekaaslase käest kuuldud idees iseseisva õppimise päevast tekkis ka minul soov seda rakendada. Nüüd omakorda jagan seda positiivset kogemust Loksa Gümnaasiumi kolleegidele. 

Allikad 

Aru, J. (2017). Kuidas aju õpib? Õppimine ja psühholoogia. Toim. Kati Aus, Greete Arro. Vaadatud 20.05.2023. https://drive.google.com/file/d/1JxnorTlM5upGoGfVnlDmHwawOiGQzvJM/view. 

Tamm, A., T. Peitel, M. Pedaste, Ä. Leijen (ia). Nüüdisaegne õpikäsitus (e-kursus). Vaadatud 17.05.2023. https://sisu.ut.ee/opikasitus. 

Brophy, J.(2014).Kuidas õpilasi motiveerida. Käsiraamat õpetajatele. SA Archimedes

Granström, M., Arro, G., & Aus, K. (2018). Kuidas aju õpib? Jaan Aru. [Video]. vimeo.com/289749373 Õppija arengust ja õppimisest on aidanud varasemast veel teadlikumaks saada nii ülikooli kursused, nt „Õppimine ja areng“ (2021) kui ka loetud raamatud-artiklid, nt „Kuidas õppida õppima“ (Oakley et al., 2021), „Kuidas aju õpib?“ (Aru, 2017).  

Pashler, H., McDaniel, M., Rohrer, D., & Bjork, R. (2008). Learning styles: Concepts and evidence. Psychological Science in the Public Interest, 9(3), 105-119. 

Visuaalne, auditiivne ja kinesteetiline õpistiil Eelkoolipedagoogi käsiraamat 

http://www.dc4f.lv/faili/O1%20Methodology%20Manual%20for%20Pedagogues_EE.pdf 

https://www.innove.ee/wp-content/uploads/2020/02/ERINEVATE-OPPIJATE-TOETAMINE_2019.pdf https://opleht.ee/2017/05/koostoine-opetamine-ajavoit-ja-paremad-tulemused/ 

https://rajaleidja.ee//wp-content/uploads/2019/01/KOOLITOOTAJAID-LAPSI-JA-LAPSEVANEMAID-TOETAV-SUSTEEMNE-LAHENEMINE-HARIDUSASUTUSES_abimaterjal_2019-1-2.pdf https://opikeskkond.lastefond.ee/public/galleries/Vaimne_tervis-vaartus_meie_jaoks_kogumik.pdf https://hev.edu.ee/get/582/Juhendmaterjal_veebi.pdf 

Poom-Valickis jt (2022) Õpetajakoolituse tudengite õppimisega

seotud neuromüüdid. https://ojs.utlib.ee/index.php/EHA/article/view/eha.2022.10.1.06/13635