Igasugune kirjutamisülesanne nõuab eeltööd. Selleks, et õpilane suudaks ise uut teksti luua, peaks ta olema tuttav nii žanri kui ka teemaga. Kirjutamisprotsess peab algama teema ja ainealaste teadmiste mõistmisega, kuid eraldi aega tuleb võtta ka teksti konteksti, ülesehituse ja keele analüüsiks.
Kõik tekstid peaksid olema eesmärgipäraselt kirjutatud, kuid tihtipeale ei ole õpilastel enda tekstist kindlat ettekujutust. Kui tekst pole eelnevalt läbi mõeldud, siis on ka kirjutamisprotsess raskendatud. KOTLET-i strateegia aitab õpilasel teksti planeerida. Õpilastele võibki strateegiat tutvustada kotleti küpsetamisena: selleks, et saaks hea roog, tuleb koostisosad valida hoolikalt ja läbimõeldult. Ehkki tegemist on kirjutamisstrateegiaga, võib selle abil ka vastuvõetavaid tekste analüüsida.
Kõneleja. Kes on tekstis kõneleja? Miks valisid just sellise kõneleja?
Olukord. Millisesse konteksti tekst paigutub? Millise suhtlusolukorra jaoks on see tekst loodud?
Teema. Mis on teema? Kirjelda teksti teemat paari lausega.
Lugeja. Kellele on tekst mõeldud? Kes võiks olla teksti lugeja? Millised võiks olla tema ootused tekstile? Miks on tekst just sellisele lugejale mõeldud?
Eesmärk. Mis on teksti eesmärk? Mida soovid tekstiga saavutada?
Toon. Kirjelda paari lausega, milliseid tundeid ja suhtumist soovid tekstis väljendada? Milliste keelevahenditega tooni väljendad?
Tunnuslike lausete meetod on abiks keeruliste lausete tähenduse ja keelekasutuse uurimisel ning kirjutamisel.
Ettevalmistus
Vali tekst. Kõige parem on võtta mõni õpieesmärgil loetav tekst (õpikutekstid, alustekstid, terviklikult käsitletav teos vms). Loe tekst tervikuna läbi ja leia 1−3 lauset, mis on teksti mõistmiseks olulised ja mis on näiteks süntaksi (aga ka sõnavara, fraaside jne) poolest keerulised. Teksti lugedes ja lauseid valides mõtle õpilaste tasemele; mõtle, mis võib tekitada raskusi, ja mida oleks vaja selle lause abil õppida.
Näide
Vaata lähemalt lauset või lauseid. Jaga lause või laused osadeks, mõtle osalausetele ja fraasidele, nende tähendusele. Mõtle, kuidas visualiseerida õpilaste jaoks lause nii, et nad näeksid, milliste lause osade kaudu ja kuidas tekib tähendus.
Näide
Töö käik
1. Lause on õpilaste ees (nt tahvlil, ekraanil).
2. Õpetaja loeb lause ette, seejärel võivad õpilased sama teha. Olenevalt õpilaste vanusest ja lause raskusastmest võib lauset lugeda ette kõva häälega ja mitu korda või lasta õpilastel lauset endamisi lugeda.
3. Õpetaja esitab küsimusi. Mida see lause tähendab? Mille poolest on see lause eriline? Õpilased arutavad paaris (nt pinginaabriga), mida see lause võib tähendada või miks on see tekstis esile tõstetud. Õpetaja võib paluda ka mõtted kirja panna kas vihikusse või veebitahvlile.
4. Õpilased vahetavad etteantud aja jooksul mõtteid.
5. Õpilased kirjutavad lause üles või jagab õpetaja töölehed, kus lause kirjas on. Õpilased tähistavad kõik, mida lauses märkavad (osalaused, fraasid, sõnaliigid, vahemärgid, sõnade funktsioon, sidusvahendid). Kui õpilased pole meetodiga harjunud, võib õpetaja kategooriad ise nimetada. Õpilased peavad leitut püüdma oma sõnadega selgitada ja oma valikut põhjendama.
6. Õpetaja reageerib ja täiendab õpilaste tähelepanekuid. Kui õpilastel jääb vajaka metakeelest, võib õpetaja õpilaste öeldud metakeeles ümber sõnastada.
7. Arutelu võetaks kokku.
8. Õpilased koostavad ise tunnusliku lause, kus kasutavad samu kategooriaid.
8. Paar-kolm õpilast loeb/demonstreerib oma lauseid. Lauseid võib ka kiirelt suuliselt analüüsida.