Arutlemine

Eesmärk

Kujundada vestluse käigus teadmisi ja arusaamu, luua vestlusõhkkond, kus partnerid arvestavad üksteisega, reageerivad öeldule kriitiliselt ja konstruktiivselt, on aktiivses dialoogis, teevad lahendusettepanekuid ja juhivad tähelepanu argumenteerimata seisukohtadele.

Ettevalmistus

Avastusvestlust saab pidada varem loetu või õpitu kohta, näiteks saab seda kasutada tunni alguses, et meenutada eelnevalt õpitud teemat või mõistet. Vestlus areneb sel juhul ainult õpetaja antud teema või pealkirja ümber. Õpilased asuvad mõtlema, mida nad juba teavad ja mida varem õppinud on. 

Võimalik on ka vestelda äsja õpitu teemal. Sel juhul asuvad õpilased õpitud mõiste või probleemi üle arutlema vahetult peale lugemist.

Töö käik

1. Õpetaja tutvustab teemat või annab lugeda teksti.

2. Moodustatakse väikesed rühmad.

3. Õpetaja jagab õpilastele rühmavestlust toetavad käsilehed. Õpilased tutvuvad käsilehega, et mõista, mida neilt vestlusel oodatakse.

4. Õpetaja selgitab avastusvestluse põhireegleid, mis rõhutavad vestluspartnerite aktiivse osavõtu olulisust: kõik rühmaliikmed peavad saama rääkida; igalt rühmaliikmelt peab küsima, mida ta arvab ning miks ta nii arvab; rääkijat peab kuulama ja talle otsa vaatama; rühmaliikmete ettepanekuid peab austama; vestluse lõppedes tuleb jõuda ühisele kokkuleppele ja sõnastama oma argumendid.

5. Õpetaja annab õpilastele vestluseks ajapiirangu.

6. Õpilased asuvad vestlema, võttes arvesse ajalimiiti. Vestlust peetakse loetud teksti teemal.

7. Vestlus võetakse ühiselt kokku.

1. Küsi avatud küsimusi, et õpilased saaksid näidata, mida nad mingi mõiste või reegli kohta teavad.

2. Lase õpilastel oma teadmisi demonstreerida kas suuliselt või skemaatiliselt.

3. Palu õpilastel mõistet seletada ning oma seisukohti, arusaamu või arvamust põhjendada ja selgitada.

4. Tähista ebatäpsed vastused tahvlil.

5. Jää neutraalseks. Kui mõni õpilane on mõiste selgitusega eksinud või esitanud ebatäpse seletuse, kuula ta lõpuni ja suuna tema juttu hinnanguvabade küsimustega.

6. Ole kannatlik ja oota. Anna õpilastele vastamiseks piisavalt aega.

7. Küsi ainult kirjeldavaid ja peegeldavaid küsimusi, et oleks täpselt teada, mida õpilased öeldu all silmas peavad ja kuidas nad mõistest aru saavad. 

Näiteks

Õpetaja: Mida see koondlause tähendab? Mida see koond- seal tähendab?

Õpilane: No see tähendab, et seal lauses koondatakse mingid asjad enda alla.

Õpetaja: Mida seal koondatakse täpsemalt?

Õpilane: No seal on nagu selline nimekiri.

Õpetaja: Ühesõnaga, seal on mingi nimekiri või loetelu, mis koondatakse kokku. Mille poolest on need asjad seal nimekirjas samasugused?

Õpilane: No need vastavad samale küsimusele.

Õpetaja: Samale käändeküsimusele sa mõtled?

Õpilane: Jah.

Õpetaja: Ühesõnaga koondlause on siis…

Õpilane: ..lause, kus nimekirjas olevad sõnad vastavad samale käändeküsimusele.

8. Kaasa arutellu kogu klass. Palu igaühel midagi vastata. 

9. Juhenda ja abista õpilasi. Aita neil oma mõtted täpselt ja selgelt formuleerida, andes ühtaegu õpilasele märku, milliseid elemente või kategooriaid tema eelteadmistes leidub.

10. Julgusta õpilasi pakutud arusaamade ja seletuste üle arutlema. Lase neil leida poolt- ja vastuargumente ühe või teise arusaama kasuks või kahjuks. Näita, kuidas pakutud arusaamad või seletused üksteisest erinevad. 

11. Julgusta õpilaste omavahelist arutelu.

12. Too vasturääkiv näide, mis ilmestab pakutud eelteadmiste ebatäpsust. Tekita kognitiivne konflikt õpilaste eelteadmiste ja toodud näite vahel nii, et õpilased saaksid ebatäpsusest ise aru. 

13. Lase õpilastel ebatäpsusi ise tajuda ja tunnetada, tajuda kognitiivset konflikti.

14. Aita õpilastel uute teadmistega kohaneda. Õpetaja ei saa ise uusi teadmisi anda, vaid aidata õpilastel nendeni jõuda.

15. Võta kogu arutelu kokku. 

16. Näita õpilastele, kuidas avaldusid dialoogis lihtsustamine, näitlikustamine, seostamine, erinevad suhtlusmoodused (multimodaalsus). 

17. Jõusta ja võimesta õpilasi. Teadvusta nende mõtlemise arenemist, julgusta neid ja kasvata õpilaste enesekindlust. 

Meetod aitab loetut töödelda ja õpilaste mõtlemises tekkinud seoseid ja arusaamu kuuldavaks ning mõistetavaks teha. Õpetajad saavad paremini aimu, mida õpilased täpsemalt teavad ja millist sõnavara või keelelisi konstruktsioone nad juurde vajavad. Õpilasi aitab näitlikustamine, tagasiside, toestus ning positiivne ja koostöine õhkkond klassis.

Mul on ka midagi selle kohta öelda…

Ma olen nõus ______-ga, sest…

Ma pole _______-ga nõus, sest...

Ma jäin mõtlema selle üle, et....

Kas see on Su peamine seisukoht?

Kas Sa saaksid seda ka tõestada?

Mul on küsimus _______-le ______ asjus. Kuidas.. Kas....

Kas Sa palun saaksid korrata, mida _______ ütles?

Kas Sa saaksid sellest natuke rohkem rääkida?

Ma ei saa praegu aru, kas nõustud _____ seisukohaga või mitte. Palun selgita oma mõtteid lähemalt.

Kas Sa saaksid näite tuua?

Kas saaksid selle sõna tähendust põhjalikumalt selgitada?

Kas Sa nõustud _______ seisukohaga või mitte?

Õpetaja räägib tunni teemast ning püstitab selle kohta küsimuse. Iga õpilane

paneb kirja oma mõtted. Õpilased võtavad paaridesse, võrdlevad vastuseid ja arutavad,

valivad ühise vastuse. Õpilased moodustavad neljased rühmad, kus toimub sama protsess.

Seejärel kaheksased rühmad ning sama protsess ning edasi kuueteistkümnesed rühmad. Nii

peaks jääma kaks rühma, kummalgi oma vastus. Mõlemad rühmad valivad enda seast

eestkõneleja, kes avaldab rühmas leitud vastuse. Eeskõnelejad esitlevad rühmade vastuseid,

üheskoos arutatakse ja leitakse õige.

Professional Development Service for Teachers. Active Learning Methodologies . https://www.pdst.ie/sites/default/files/teaching%20toolkit%20booklet%20without%20keyskills_0.pdf

Iga õpilane saab sedelile kirjutatud väited, mille üle arutletakse (mida

seisukoht tähendab, kuidas õpilane mõistab, kas õpilane toetab seisukohta või mitte ning

põhjendus). Arutleda võib üksi, paaris või väikses rühmas. Arutelu tulemusi korratakse

klassis et kaasõpilased saaksid sõna sekka öelda (küsida, kommenteerida, täiendada).

Aktiviseerivad meetodid sotsiaalainete õppes , Mare Oja (Innove)

https://oppekava.ee//wp-content/uploads/2017/06/4_Aktiviseerivad-meetodid-sotsiaalainete-%c3%b5ppes_1.pdf

Kõigepealt palub õpetaja õpilastel tekst korra läbi lugeda. Tekstis peaks

leiduma erinevaid vaatenurki/seisukohti, mille õpetaja on eelnevalt kindlaks määranud.

Õpilased jagatakse 3–4 kaupa rühmadesse ning õpetaja annab igale rühmale

vaatenurga/seisukoha. Õpilaste ülesanne on leida vaatenurgast või seisukohast lähtuvad

mõtted, tunded, küsimused. Õpetaja annab suunavaid küsimusi. Õpilased arutavad mõne

minuti jooksul. Õpetaja palub õpilastel teksti veel kord lugeda, sel korral igal rühmal oma

rühma vaatenurgast või seisukohast. Üheskoos arutletakse eri vaatenurkade/seisukohtade üle,

leitakse erinevusi ja sarnasusi, koostatakse kokkuvõte.

Buehl 2002, 48–50 Buehl, Doug 2001. Interaktiivõppe strateegiad klassiruumis. Omanäolise Kooli Arenduskeskus.