Kirjaoskuse arendamine

Tänapäevane kirjaoskus 

Kirjaoskuse sõnaga võidakse tähistada mitmesuguseid tunnetuse ja suhtluse tahke. Enamasti on aga kirjaoskusest kõneldes kesksel kohal sotsiaalne praktika ehk viisid, kuidas inimesed tekste vastu võtavad ja loovad. Teksti vastuvõtt ja tekstiloome on ka olulised õpiprotsessi osad, sest uusi teadmisi saame tekste lugedes ja kuultes või vaadates, saadud teadmisi demonstreerime kõneldes ja tekste koostades, olgu nendeks esseed, plakatid, skeemid vm.

Kirjaoskuse arendust võib vaadata kolmetasandilisena, kus alusemisel tasandil on lugemise ja kirjutamise tehnilised oskused, keskel funktsionaalne mõistmine ja kõige kõrgemal sotsiokultuuriline kirjaoskus ehk ka tekstiruumi ja -tavade mõistmise ja loomise oskus. Põhikooli alguseks on enamasti tehnilised oskused saavutatud ning peamiselt keskendutakse tekstide mõistmisele, vahendamisele ja loomisele. Vähem aga uuritakse tekstide keelekasutust ja viise, kuidas on tekstid koostatud. Viimast peetakse aga äärmiselt oluliseks, et õpilasest kujuneks osav suhtleja mitmesuguses tekstiruumis, sh ka ainevaldkonnas. Niisugust lähenemist kirjaoskusele nimetatakse ainekirjaoskuseks. Täpsemalt tähendab ainekirjaoskus ainevaldkonna mõtteviisi ja tekstiruumi mõistmist ja mõtestamist nii teksti vastuvõtul kui ka tekstiloomel.