Lähilugemine

Vahest kõige olulisemaks aluspõhimõtteks on siinkohal arusaam, et ilukirjanduse –  ja eriti luule – puhul ei ole võimalik enam radikaalselt eristada seda, mida väljendatakse, sellest, kuidas väljendatakse. Niisiis, jättes kõrvale luuletuse poeetika, ei ole tegemist enam luule või nn teisese mudelsüsteemiga, vaid tavaliste mõtete väljendusega, mis on asetatud lihtsalt keerulisse vormi. Väidab ju Lotman isegi, et „koolipraktikasse sööbinud metoodika, mille kohaselt vaadeldakse eraldi „ideelist sisu“ ja „kunstilisi iseärasusi“, põhineb kunsti põhialuste mittetundmisel“ (Lotman 2006: 25). Sealtsamast leiame ka väga kõneka tsitaadi Lev Tolstoilt, kes väitis „Anna Karenina“ kohta nõnda: „Kui ma oleksin tahtnud sõnastada kõike seda, mida soovisin öelda romaanis, siis oleksin pidanud kirjutama sellesama romaani, mille algul kirjutasin“. Seega koolipraktikasse sööbinud metoodika keskenduda ka luule puhul kesksetele teemadele ja motiividele ning nende üle arutleda on mingis mõttes samuti (luule)kunsti põhialustest möödavaatamine. Vähemasti juhul, kui sellele ei eelne ja sellega paralleelselt ei toimu teksti poeetika eritelu.

Luuletuste lähilugemine on ühelt poolt küll keeruline ja mitmetasandiline protsess, aga selle järkjärguline ja teadlik läbiviimine peaks olema enamasti siiski ka juba teises ja kolmandas kooliastmes täiesti jõukohane. Selleks tuleks aga silmas pidada mõningasi põhimõtteid.

* Lähilugemise eesmärk on küll jõuda sügavama teadmiseni luuletusest, aga see ei tähenda, et oleks üks ainuõige lugemisviis või meetod. Neid on palju ja sageli võivad nad üksteist välistada.

* See omakorda ei tähenda, et luuletusest võib saada aru ükskõik kuidas. Tegemist on laialt levinud ja propageeritud seisukohaga, mille juured peituvad oletatavasti paljuski just tekstitasandi mittemõistmises. Kui luuletust lähemalt ei nähta/vaadelda, võib sellest tõepoolest ükstapuha kuidas aru saada. Tekstis on oma tõde, milleni jõudmiseks ongi lähilugemine suurepärane meetod. Hoopis teine küsimus on see, missugused seosed ainulisel lugejal näiteks lugemise ajal tekivad. See aga ei puutu esialgu asjasse. Igasuguses õppeprotsessis on mõistlik osutada ka väärarusaamadele.

* Lähilugemise aluseks on ülelugemine. Vähemasti häid luuletusi pole kunagi mõtet lugeda vaid ühe korra. Ikka korduvalt ja seejuures keskendudes teksti eri tasanditele, eri perspektiividele (korduv lugemine täpselt samamoodi ei ole viljakas tegevus). Ei ole  võimalik öelda, mitu korda peaks ühte või teist luuletust lugema – luuletuse võib käest panna ja selle juurde alati naasta. Head luuletust võib enamasti lugeda lõputult, halba luuletust – jäägu need udused kategooriad hea/halb niisama uduseks nagu nad on – tuleks lugeda mitte ühtegi korda (mis on lugemist alustades juba kahetsusväärsel kombel luhtunud). Lähilugemine eeldab pidevat naasmist teksti juurde ja pidevat tekstile osutamist. Ülelugemine on luuletuste puhul üks kõige lihtsamaid viise ka lugemisnaudingu tekitamiseks. Mida sügavamale jõuda, seda laiem ja mitmekesisem maailm vastu vaatab.

* Lähilugemise vaikiv eesmärk peakski olema lugemisnaudingu tekitamine, lugemine kui elamuslik protsess, mõistatusele või saladusele lähenemine, teha üks keeruline kunstiteos kognitiivselt ligipääsetavaks, vastuvõetavaks.

* Lähilugemine ei lahenda mitte kunagi mõistatust täielikult. Nii nagu heade luuletuste puhul ikka, võib ka tuhandendat korda lugedes avastada midagi uut, näha uut maailma, uusi detaile ja perspektiive, mis panevad tervikut teisti tajuma ja mõistma. Liiati muutub maailm me ümber ja ümbritsev (teksti)maailm muudab ka varasemaid tekste.

* Lähilugemine kannab uuskriitika vaimsust – tahab küünitada mõistatuse tuumani. Ometi tasub alati silmas pidada, et luuletus ei ole kunagi radikaalselt isoleeritud. Iga teksti taga on lai maailm ja ideoloogiline taustsüsteem: ajalugu, kultuuri- ja kitsamalt kirjandusruum, žanrikonventsioonid, lugeja kogemused, poliitika jne. Rolli mängivad kas või elulugu, sugu, poliitilised eelistused, psühholoogia jne. Meenub näiteks olukord, kui mitu tudengit tõestasid veenvalt, et Betti Alveri luuletus „Koguja“ kirjeldab eesti rahva traagilist saatust teise maailmasõja, okupatsioonide ja pika anneksiooniperioodi vältel. Alveri luuletuse puhul on selline tõlgendus väga loogiline, kui mitte arvestada, et tekst on kirjutatud 1939. aastal. Siin on peidus väga oluline (lüürilise) luule võime: väljendada midagi ajatut, üldinimlikku, igasuguseid üksikdetaile üldistada. Sest 1939. aastal ei kirjeldanud Alveri luuletus eesti rahva kannatusi teises ilmasõjas, aga Alveri luuletus ise ütleb meie rahva (ka hilisema) saatuse kohta sellest hoolimata midagi väga olemuslikku.

* Olgugi et tekstil on oma tõde, mida lähilugemine üritab avastada, tuleb tingimata arvestada asjaolu, et kaks inimest ei loe kunagi ühte ja sama teost (ja siit veel edasi arendades, üks inimene ei loe kunagi kaks korda täpselt sama teost). Nagu retseptsiooniteooria omal ajal selle sõnastas, on teksti aktualiseerimiseks vaja lugejapoolset panust (lihtsustades, teos = tekst + lugeja kujutlusvõime). Geniaalne prantsuse kirjandusteoreetik Gérard Genette kasutas selle näitlikustamiseks mõistet arhitekstuaalsus. Genette väitis, et me ei loe kunagi vaid ühte teksti korraga: me loeme nn arhiteksti. See tähendab, et kohe, kui hakkama tekstile lähenema, aktualiseeruvad meie varasemad teadmised, kogemused nii kirjandusest ja kirjandusžanritest kui ka teistest valdkondadest. Kui me näeme värssideks jaotatud teksti, siis need on signaalid, mis tõukavad lugejat rakendama teadmisi luulest ja lugema teksti teistmoodi. Nagu keel Ja ütleb keeleteadlane J.R.Martin – keel on kogemus, justkui ladu, mille riiulitele on tuhandete kaupa talletatud kraami, mille juurde vajadusel pöördume ja seal sobrades tarviliku leiame (Martin).

* Vastavalt lugeja arhitekstuaalsele teljele täituvad ka paljud olulised lüngad. Võime näiteks küsida, mis aastaaega kujutab Juhan Liivi „Eile nägin ma Eestimaad“. Tekstis pole selgeid elemente, mis sellele küsimusele aitaks kindla veendumusega vastata, ometi on kujutluspildi tekitamiseks paljude lugejate jaoks tarvis see otsus langetada. Kas on talv ja lumi või sügis ja looduse närbumine? Või on hoopis suvi ja lõõmab päike? See otsus jääb lugeja langetada, aga muudab märgatavalt kogu teksti tähendusvälja. Võime küsida näiteks, kas Liivi „Lumehelbekese“ orientatsioonikese paikneb sise- või välisruumis – seegi muudab märgatavalt arusaama tekstist kui tervikust. Kuna luuletused on enamasti võrdlemisi ebamäärase aegruumilise ülesehitusega, nõuavad nad lugejatelt intensiivsemat ja isiklikumat sekkumist. Küll aga on oluline lähilugemise ajal elimineerida need tõlgendused, mis lähevad teksti enda tõdedega vastuollu. Arhitekstide erisus sõltub paljudest aspektidest: vanus, varasem lugemus, sotsiaalne võrgustik, rahvus, poliitilised eelistused jne. Näiteks väljamaalane võib arvata, et väljend „Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea“ viitab kahele eri isikule (mis muudab näiteks kogu Ruja pala tähendust), aga eestlased käsitlevad seda enamasti kui ühte isikut kahel eri ajahetkel.

* Lähilugemine seab keskmesse teksti kui ilukirjandusliku teose. Niisiis ei küsi lähilugemine enamasti, kas tekstis on metafoore või metonüümiat, vaid pigem üritab vaadelda teoreetilisi kategooriaid tervikust johtuvalt. Kas-küsimuste asemel võiks sellisel juhul mõelda, milline on metafoorsus või kuidas metafoorid tekstis toimivad. Eri kõne- või lausekujundite olemasolu pelk määramine ei vii enamasti lähemale teksti sügavamale mõistmisele.

* Ilma metakeeleta ehk poeetikavõtete tundmiseta ei  ole võimalik luuletusest rääkida, seda analüüsida – just need kategooriad avavad teksti kui tähendusterviku. Metakeelt tundmata jääb luuletus lugeja jaoks lukku. Nii võib metakeelt pidada ka luuletuse võtmeks. Mida rohkem võtmeid kimbus on, seda enam (luule)uksi potentsiaalselt avaneb. Aeg-ajalt tõstatakse küsimus, kuivõrd vajalik on õppida keerulisi kirjandusteaduslikke termineid ja mida nende teadmine annab. Miks näiteks peaks teadma, mida tähendavad võõrapärased ja keeruka kujuga sõnad nagu narratiiv, metonüümia, oksüümoron või personifikatsioon. Seda küsimust aitab hästi toita traditsiooniline õpetusviis, kus piirdutakse terminite selgituse ja tekstist leidmisega, kõrvale jääb aga sügavam eritelu, mis aitaks avada nende kategooriate sisu ja olemuse ning vastaks küsimusele, kuidas need tekstis toimivad ja mida tekstile juurde annavad. Metakeel on eneseleosutav keel ehk terminid, mis tähistavad poeetikakategooriaid. Ehkki kategooria võib olla märgatav ja seletatav ka ilma tähistaja ehk terminita, on nõndaviisi raske luuletust avada. Küsimus on teadlikkuses, õigemini metateadmistes, mis aitavad tekstis navigeerida, tekstile osundada ja sellest kõnelda. Luule kui kunstiteksti võlu peitubki just poeetikavõtete virtuoossel kokkukõlal.

* Lähilugemist võiks seetõttu kirjeldada nn hermeneutilise ringina. Üksikdetailid ja -seosed aitavad mõtestada tervikut, ja vastuoksa. Osa ja terviku vaheline liikumine on luuletuste puhul loomulik ja loogiline lähenemisviis. Seetõttu pole mõtet üritada pidevalt haarata luuletust kui tervikut, vaadelda seda kui staatilist ja muutumatut teksti.  Enamasti toimuvad luuletuste siseselt muutused (nt fookuse nihkumine, ajakategooriate vaheldumine, sisemine hoiakulisus jne) – lähilugemise kaudu tuleb kindlasti keskenduda ka luuletuse sisesele dünaamikale.

* Lähilugemine on loov protsess. Mida lähemale tekstile jõuda, mida sügavama mõistmiseni jõuda, seda loovamaks protsess muutub. Iga uus küsimus – vähemasti kvaliteetsete luuletuste puhul – viib uute perspektiivide ja seosteni, avaneb rikkalik poeetiline aegruum, uued tõlgenduskihid ja detailid.

* Iga tekst nõuab erinevat lugemisstrateegiat, lähenemisviisi. Näiteks Juhan Liivi ja Juhan Viidingut ei ole mõtet lugeda samamoodi. Nii on tegelikult iga luuletusega. Ja taas, see ei tähenda, et eksisteeriks üks ja ainus lugemisstrateegia, lähenemisviis. Küll aga võiks see olla heaks lakmuspaberiks – kui pidevalt vaadelda eri tüüpi luuletusi täpselt samamoodi, keskendudes samadele kategooriatele, tasanditele, võib oletada, et luuletus ise on nihkunud tagaplaanile, selle essentsi pole tabatud, luuletusele on lähenetud meelevaldselt. Iga luuletus – vähemasti iga kvaliteetne luuletus – on nagu elusorganism, millega tuleb empaatiliselt suhelda, temasse võiks suhtuda ühelt poolt küll pieteeditundega, aga samal ajal kui heasse vestluspartnerisse. Ja vahel kui heasse sõpra või armuobjekti.

* Nii nagu iga inimene nõuab mingil määral erinevat lähenemist, nõuab seda ka iga luuletus. Kusjuures see puudutab ka puhttehnilist lugemist: eri luuletusi võiks lugeda eri tempoga ja eri lugejad peaksid ühte ja sama luuletust lugema erineva kiirusega, vastavalt lugemistehnilistele harjumustele.

Need viimased pidepunktid võiksid rõhutada ka arusaama, et järgmised kategooriad, pidepunktid, tähelepanekud ja küsimused ei ole tarvilikud iga luuletuse puhul. Vahel on olulisem tabada näiteks ajalisi teisenemisi, teisal on keskmes näiteks rütmilis-meloodilised tunnused. Küllap sõltub see paljuski ka lähilugeja harjumustest ja eesmärkidest. Hea luuletus on sedavõrd rikkalik nähtus, et lähenemisviise on paratamatult mitmeid. Seega, mingit kindlat lähilugemise ülesehitust, mis sobituks kõikidele luuletustele, kindlasti ei leidu. Küll aga on luuletuse puhul enamasti mõned kategooriad (ja eri luuletuste puhul erinevad), milleta ei ole lihtsalt mõistlik lähilugemist läbi viia. Nii ei saa üheselt vastata ka küsimusele, millest lähilugemist alustada. Alustuseks võib kasutada väga erinevaid pidepunkte: esimene emotsioon; žanrikonventsioonid; võtmesõnade, fraaside, piltide kirjeldamine; valjult lugemine ja rütmi tajumine; luuletuse füüsiline kuju jne. 

Luuletuse pealkiri on – lisaks välisele kujule, vormile – sageli esimene oluline kategooria, millega lugeja luuletusega suhtlema hakkamisel kokku puutub. Pealkirja funktsioone võib olla muidugi väga erinevaid. Tagasi tulles näiteks Alveri „Koguja“ juurde, siis pealkirja mitmetähenduslikkuse ja eriti religioosse tasandi mõistmine (osutus Koguja raamatule) on eelduseks mitmete tähenduskihtideni jõudmisel. Alveri pealkiri võimendab muu hulgas religioosset mõõdet, mis on tekstis eri üksikelementidega võrdlemisi varjatult esil.

Kersti Merilaasi luuletus „August“ võib mõne lugeja jaoks viidata pelgalt augustikuule. Kui aga lisada siia teadmine, et Merilaasi abikaasa oli August Sang, ilmneb pealkirja kahetähenduslikkus, mis omakorda tõukab lugema kahel viisil, mis paiknevad teineteisega paralleelselt.

Kui mõelda aga näiteks Artur Alliksaare luuletusele „Autoportree“, siis ilma pealkirjata kannaks luuletus märgatavalt teisi tähenduskihte (osutus lausujale või isegi empiirilisele loojale oleks nõrgem). Sageli on luuletuse pealkiri tihedalt luuletuse põhitekstiga seotud ja enamasti annab ka alghoiaku, mingi meelolu, mida edaspidi kas kasutatakse ja põlistatakse või siis lõhutakse.

Lydia Koidula „Kodu“ pealkiri loob hubase, lähedase, sooja meeleolu, mida edasine luuletus nostalgiliselt täiendab. Tuleb tähele panna, et pealkiri on luuletuse osa ja edasine tekst muudab pidevalt pealkirja funktsiooni ja tähendust. Nii võib luuletuse vältel olla pealkirjal eri tähendusvarjundeid ja -kihte, mis üksteisega ehk ei sobitugi. Seetõttu tasub pealkirja juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda. Nüüdisluuleväljal näeme muidugi sageli, et luuletused on pealkirjastamata ja selgi on selged põhjused (pealkiri on liiga silmatorkav ja määratleb liiga rangelt luuletuse tähendustasandid, lugemisviisid). Näiteks Ene Mihkelsoni rikkalikus luuleloomingus leiab vaid üksikuid pealkirjastatud tekste.

Küsimusi pealkirja analüüsiks:

* Millise meeleolu pealkiri tekitab ja kuidas see lugemisele häälestab?

* Millele pealkiri osutab? Kas konkreetselt luuletuse mõnele teemale või subjektile? Või jääb pealkiri hämaraks?

* Kuivõrd muudab luuletuse pealkiri luuletuse lugemist?

* Kas suhe pealkirjaga on luuletuse vältel püsiv või muutuv? Kuidas pealkirja funktsioon ja tähenduskihid teisenevad?

* Milliseid luuletuse tähenduskihte ja poeetilisi tasandeid pealkiri esile tõstab ja milliseid lükkab tagaplaanile?

Üksnes sõnatasandile jäämisel pole luuletuse sügavamaks mõistmiseks erilist tolku. Sõnad on omavahelises seoses, joonistavad välja mustreid, mis eri luuletuses on allutatud erinevatele mängureeglitele.

Küsimusi sõnajärje ja lausestuse analüüsiks:

* Kuivõrd erineb sõnajärg tavalisest sõnajärjest (kasutatakse näiteks inversiooni või ellipseid)? Mis on selle mõju?

* Kuivõrd selge ja arusaadav on sõnajärg või tekivad (tähendus)ambivalentsused?

* Mil määral sõnu/fraase/sõnatüvesid korratakse? Mida see endaga kaasa toob?

* Kas sõnade kasutamise järjekorrast joonistub välja ka mingi selgem muster? Missugune?

* Kuivõrd konkreetsed on luuleread või esineb siiret? Millistel kohtadel kasutatakse siiret ja mida see endaga kaasa toob (nt mõju tähenduskihtidele ja väljahääldamisele)?

* Kuivõrd lihtne või keeruline on lausestus? Milline on lausete pikkus ja sujuvus? Mida need kategooriad endaga kaasa toovad?

* Kui palju sõnajärg ja lausestus luuletuse vältel muutuvad?

* Kas ja mismoodi kasutatakse suuri algustähti? Mida muudab suurtähtede mittekasutamine?

Luules muutuvad sageli tähenduslikuks kõiksugused keeletasandid. See on üks peamisi põhjuseid, miks nüüdisluules kasutatakse tihtilugu väga vähe kirjavahemärke ja suurtähti. Iga koma, punkt või koolon võib hakata tähendusloomes aktiivselt kaasa mängima.

Küsimusi interpunktsiooni analüüsiks:

* Milline roll on kirjavahemärkidel? Kuidas mõjutavad nad luuletuse voolavust ja väljahääldamist?

* Kas kirjavahemärkide kasutus järgib nn normeeritud kirjakeele reegleid? Millised on nn kõrvalekalded?

* Kuidas mõjutab kirjavahemärkide kasutamine luuletuse tähenduskihte? Kas mõni kirjavahemärk on eriti tähenduslik?

Kujundlik keelekasutus on tavakõnest erinev. See, kuidas midagi on väljendatud, on sageli olulisem tähenduskiht kui esmasel teema- või motiivitasandil avalduv. Sõnasõnaline tasand luuletustes sageli ei kehti ja see toob kaasa tähendusambivalentsusi. Küll aga tuleks jälgida, et tekstil endal on oma tõde: lugeja assotsiatsioonid on üks asi, aga sügavama mõistmise saavutamiseks tuleks esmalt näha, mida tekst ise teeb, kuidas ta toimib/toimub!

„Kujundite/Kujundlikkuse“ puhul tuleks tähele panna, et tegemist on sageli sisutühja mõistega, mis võib tähendada sisuliselt kõike. Siin mängib rolli eri keeleruumide vaheline mõistekasutus. Meie „kujund“ kätkeb endas näiteks nii „image´it“ kui ka „figure´it“, nii pilti kui ka kõne- ja kordus- ehk lausefiguure. Seega tuleks eristada nelja tüüpi kujundeid: sõnamaaling (nn pilt), troobid ehk kõnekujundid (millest metafoor on vaid üks!), figuurid ehk lausekujundid (nt siire, ana- ja epifoor jne) ja kõlakujundid. Näiteks saksa keeleruumist pärinev Bild oli kasutusel ka nõukogudeaegses esteetikas (nn obraz) ja seda võis pidada kujundliku mõtlemise tuumaks. (Väljataga 2020)

Mitmete kõnekujundite puhul on oluline silmas pidada, et nende olemasolu ja tugevus ei ole sageli objektiivselt määratletavad, vaid sõltuvad n-ö lugemisviisist. Nii on sageli mõistlikum rääkida metafoorsusest (kui tugev on metafoorsus ja miks)? Kindlasti on oluline mõista ka seda, et metafoorid, sümbolid ja metonüümia ei esine üksnes sõna- või fraasitasandil. Metafoorne (või tugeva metafoorsusega) võib olla terve stroof või suisa kogu luuletus. Silmas võiks pidada sedagi, et eri kõnekujundid ei välista üksteist – üks sõna võib samal ajal toimida nii metafoori kui ka metonüümiana. Üldiselt esinevad metafoorid ja metonüümia harva teineteisest radikaalselt lahus – metafoorsus ja metonüümilisus käivad luules ikka käsikäes, küsimus on pigem dominandis.

Küsimusi kõnekujundite analüüsiks:

* Milliste sõnade tähendus erineb sõnasõnalisest tähendusest? Kas sõnu kasutatakse metafoorselt/metonüümiliselt?

* Mis on eri kõnekujundite funktsioon? Kui tihedalt neid kasutatakse? Kuidas need seostuvad näiteks luuletuse lausuja siseilmaga?

* Kas kujunditel on konkreetne tähendus või on see ambivalentne?

* Kas leidub kõnekujundeid, mis avalduvad laiemal tekstipinnal? Mis on nende funktsioon(id) ning seos(ed) teiste kõnekujunditega?

Küsimusi piltide ja kirjelduse analüüsiks:

* Millist meeleolu kujundid lugeja jaoks loovad?

* Milliseid kirjeldusi/pilte luuletus sisaldab? Kas leidub keskne nn pilt?

* Mil moel on eri osutused/kirjeldused/pildid omavahel seotud?

* Kui palju kirjeldused/pildid luuletuse vältel n-ö tagasiulatuvalt muutuvad? Kas luuletuse vältel tuleb varasemate kujundite tähendust ümber hinnata? Kas mõni esmapilgul sõnasõnaline tähendus muudetakse kujundlikuks?

Kõnekujundite (aga ka sõnatasandi) kaudu võib avada ka eri meelte kasutamist:

* Mis meeled domineerivad, kas näiteks lõhnad, hääled, maitsed, valgus jne? Kuidas võiks nende kaudu luuletust kirjeldada?

Sageli väidetakse, et (lüüriline) luuletus on mõeldud väljahääldamiseks. On ju lüürika alažanriteks muu hulgas palve ja hümn, mis kõige selgemalt annavad edasi lüürika olulist tunnust – luuletuse lausumisega kinnistatakse ja kujundatakse väärtushoiakuid ja arusaamu. Just valjult lugemine aitab kõige paremini tajuda luuletuse rütmi, meetrumit ja meloodiat, tunnetada luuletust kehaliselt.

Häält ja rütmi käsitledes peaks silmas pidama, et rütm ja meetrum on kaks eri kategooriat. Vabavärsiline (ehk korrastatud rütmita) luuletus on niisamuti enamasti rütmiline, aga võrreldes näiteks silprõhulise luuletusega on rütm mitmekesisem ja varieeruvam.

Küsimusi hääle ja rütmi analüüsiks:

* Milliseid hääli luuletus sisaldab? Kas mingid hääled tõusevad esile? Millise meeleolu eri hääled loovad?

* Kas hääled muutuvad luuletuse vältel ja kuidas on eri hääled omavahel seotud?

* Kas joonistub välja kindel/domineeriv meetrum? Missugune? Kuidas see mõjutab lugemist ja luuletuse tähendust? Kas meetrumis toimuvad nihked või häired?

* Kuidas mõjutab luuletuse rütm lugemist? Kuidas see mõjutab luuletuse tähenduskihte?

* Milline on luuletuse tempo? Kas liikumine on kiire või aeglane? Milliste keelevahenditega antakse edasi luuletuse tempot (lausete struktuur ja pikkus, kirjavahemärgid, ridade pikkus jne)?

Rütmi seisukohalt on kindlasti väga olulisel kohal luuletuse riimikasutus. Nüüdisluule on valdavalt blankvärsiline (puudub lõppriim) ja sellel on loogilised evolutsioonilised põhjused. Kui traditsiooniliselt on riimi keskseks funktsiooniks meeldejäävus, siis praeguse luule puhul pole see sageli primaarne. Lõppriimi vältimine on seotud mitmete teguritega, näiteks: lõppriim lörtsib sageli luuletust kui tervikut (tõmbab liiga palju tähelepanu), lõppriim määratleb väga jäigalt luuletuse rütmi ja mitmed tähendustasandid, lõppriim on võrdlemisi ühetaoline üksikvõte, mis võib välistada luuletuse sidususe, voolavuse.

Tähele tasuks aga panna, et lõppriimil on lisaks meeldejäävusele ja rütmilisusele veel mitmeid olulisi funktsioone: kompositsiooniline – lõppriim tingib pideva ettepoole ja tahapoole suunatuse, seob teksti; semantiline – riimsõnad tõusevad värsis esile ja muudavad riimipaarilise tähendust (nt taevas : vaevas riim seob taeva negatiivse kontekstiga kas seda rõhutades või sellele vastandudes); žanrikonventsioonid ja eneseleosutavus – riimilisuse kaudu toimub tugev eneseleosutus, luuletus justkui tahaks pidevalt hüüda „Vaadake mind!“.

Küsimusi riimi analüüsiks:

* Kas luuleread riimuvad? Kuidas lõppriim mõjutab luuletuse/sõnade tähendust ja luuletuse tempot? Kas riimuvad sõnad on üllatavad või ootuspärased?

* Kas joonistub välja ka kindel riimiskeem? Millised on riimid (nt ird- või täisriim jne)? Kuidas see mõjutab luuletust kui tervikut?

* Kuidas riimsõnad üksteist mõjutavad? Milliseid tähendustasandeid tõstavad riimsõnad esile?

* Kas luuletuses on kasutatud algriimi? Kui tihedalt? Kuidas see mõjutab luuletuse väljahääldamist ja eri tähendustasandeid?

* Kas luuletuses on kasutatud siseriimi? Kui tihedalt? Kuidas see mõjutab luuletuse väljahääldamist ja eri tähendustasandeid?

* Millised häälikud korduvad? Kuidas see mõjutab luuletuse meeleolu?

(Lüüriline) luule on tavaliselt võrdlemisi subjektiivne ja vähese vahendatusega (puudub jutustajaga analoogne instants). See toob sageli kaasa arusaama, et luuletus väljendab tegeliku autori tundeid ja mõtteid. Valdavalt puuduvad luuletuses markerid, mis seda seisukohta toetaksid (ja valdavalt puuduvad ka markerid, et empiiriline autor ei väljenda enda tundeid ja mõtteid). Lähilugemisel jäätakse tegeliku autori institutsioon enamasti kõrvale. Sel on mitmeid põhjuseid, aga neist vahest kõige olulisemad on kaks järgmist: autori taotlused ja teksti enda taotlused enamasti lahknevad (autor ei tunne enda teksti); luuletus on kunstiteos ning enamik olulisemaid lüürilise luule suurteostest tõukuvad küll empiirilise autori kogemusest, aga ei presenteeri neid otseselt, vaid kunstiliselt.

Sageli kasutatakse eesti kirjandusruumis saksa keeleruumist pärit mõistet „lüüriline mina“, et eristada empiirilist autorit ja luuletusesisest vaatepunkti. Tegemist on keerulise kontseptsiooniga, mis pigem sarnaneb fiktsionaalse autori kategooriaga narratiivsemates tekstides (aga pole päriselt kattuv). Lüüriline mina avaldub esmajoones lüürilise pöördumise, eneseväljenduse ja kirjelduse kaudu, aga sedaviisi kätkeb endas sisuliselt kõiki luuletuse elemente (luuletuse poeetika on osa lüürilisest subjektist).

Küsimusi lausuja kategooria analüüsiks:

* Kes kõneleb luuletust? Kuidas oleks võimalik lausujapositsiooni kirjeldada (isikuomadused, vaatepunkt, meeleolu, aegruumiline paiknemine, sugu, vanus, sotsiaalne kuuluvus jne)?

* Millised tekstitasandid ja -tunnused mängivad lausuja konstrueerimisel kõige olulisemat rolli (rütm, kujundid jne)?

* Kas lausujal on äratuntav keelekasutus? Kas see muutub või on näiteks ambivalentne (keeleregistrite vaheldumine)?

* Kas lausuja konstrueerib eksplitsiitselt end isikuna? Näiteks nimi või asukoht?

* Kas luuletuse lausuja on otseselt seotud toimuvaga või kirjeldab midagi välist? Kas luuletus on sisekaemuslik?

* Kuidas lausuja tunnusjooned/olemus muudavad luuletust kui tervikut?

* Milline on lausujapositsiooni hoiak ja kuivõrd see luuletuses muutub (on see ambivalentne, tõsine, irooniline, vahendatud (sarnaselt jutustajaga), intiimne, vihane, mänguline, vestluslik vms?)?

* Kas lausuja jõuab luuletuse vältel mingile järeldusele?

* Milline on lausuja suhe adressaadi/lugejaga? On ta lugejast teadlik?

Kuivõrd (lüüriline) luuletus on mõeldud väljahääldamiseks ja et enamasti puudub aegruumiline konkreetsus, väidetakse sageli, et lugeja haarab luuletuse nii-ütelda tühja koha või lausujapositsiooni, kehastub ise lausujaks, sukeldub luuletuse keskmesse ja on ise tunnistajaks kõigele toimuvale. Näiteks värsi „Ma armastan sind“ puhul samastab lugeja end pigem lausuja kui eksplitsiitse adressaadiga. Liivi „Lumehelbekest“ lugedes võiks sellise lähenemise puhul olla just lugeja see, kes näeb, kuidas lumehelbeke langeb, ja kes ise pöördub viimases stroofis iseenda poole. Ses kontekstis võib muu hulgas küsida järgmist:

* Kas suudad lugedes paigutuda poeetilise aegruumi keskmesse? 

* Kas suudad hõivata lausujapositsiooni? 

* Milline oled sina kui selle luuletuse looja?

Enamasti on igal luuletusel kolmesuunaline adressaat: lausuja ise, eksplitsiitne adressaat ja lugeja. Ka traditsiooniline lüüriline sina kätkeb endas lausuja ning lugeja poole suunatust. Sageli kasutatakse luules apostroofsust – pöördutakse kellegi või millegi poole, kes/mis ei saa tegelikult vastata (selleks võib olla mõni transtsendentne jõud, surnud inimene, roos, kuu või näiteks hoopis mõni nähtus, kas või isamaa).

Küsimusi adressaadi analüüsiks:

* Kas luuletuses joonistub välja kindel adressaat? Kuidas tema poole pöördutakse? Kas lugeja saab end samastada pigem lausuja või eksplitsiitse adressaadiga? Millest on see tingitud?

* Kas esile tõuseb ka luuletuse sina? Kuidas seostub lausuja tekstisisese adressaadiga (nt lüüriline sina)?

* Kas eksplitsiitne adressaat saab luuletuses sõna? Milline on tema suhe/positsioon minapositsiooniga?

* Kas jääb mulje, et lausuja kõneleb lugejaga? Või on lugeja pigem ise see, kes haarab n-ö mina-positsiooni?

* Kas joonistub välja ka nn ideaalne vastuvõtja?

Olgugi et (lüürilised) luuletused on valdavalt nõrga narratiivsusega, esineb enamasti siiski mikronarratiive. Sageli minevikuvormi kasutades (meenutatakse varem juhtunut, mis on mõjutanud lausumisolevikku), teisal tulevikku kirjeldades (kujutatakse midagi, mida pole veel juhtunud, aga mis võiks juhtuda).

Küsimusi narratiivi analüüsiks:

*  Milliseid lugusid luuletus sisaldab? Kuidas seostub lausuja/jutustaja luuletuse kui tervikuga?

*  Kas luuletuses osutatakse tuntud lugudele/motiividele?

*  Kas luuletuses kehtestatakse fiktsionaalne maailm? Või väidetakse midagi üksnes meie maailma kohta?

*  Kas luuletus on ühehäälne või polüfooniline? Kas kasutatakse näiteks otsekõnet või dialoogi? Kas joonistuvad välja konkreetsed tegelased?

*  Mis toimub luuletuses? Milliseid sündmusi luuletus sisaldab?

*  Kas sündmused arenevad luuletuse vältel (kas või sisekaemuslikud sündmused)? Kas luuletuses ilmnevad ka muutuste põhjused?

Nüüdisluules tuleb iseäranis teravat tähelepanu pöörata eri aja- ja ruumikategooriatele ja sedakaudu luuletuse sisemisele muutumisele. Valdavalt on (lüürilised) luuletused aegruumiliselt ebamäärased. Näiteks ei ole võimalik öelda, kus või kunas toimub „Lumehelbekese“ luuletus. Sageli väidetakse, et luuletuse olevikuks on iga hetk, kui seda loetakse – tegemist on nn lausumisolevikuga (nii võib öelda näiteks, et täismineviku kasutamine on võrreldes tavakõnega tugevamalt seotud olevikuga). Üldiselt on lüürika olevikuline, see räägib sellest, mis on; narratiiv aga minevikuline, kujutades seda, mis oli. Teiselt poolt lähenedes on luuletus enamasti sedavõrd üldine, et seda võib pidada suisa ajatuks (nn atemporaalsus) – väljendatakse üldiseid ja ajatuid tõekspidamisi inimeseks olemise ja näiteks armastuse või sõja kohta. Nüüdisluules näeme tihti, et eri ajakategooriad vahelduvad, sageli tuuakse varasem minevikukirjeldus luuletuse lõpus lausumisolevikku, muudetakse väline kirjeldus osaks olevikulisest sisekaemusest.

Küsimusi aja analüüsiks:

* Kas luuletus on seotud ühe konkreetse ajahetkega? Millised muutused ajakasutuses toimuvad (olevik, minevik, tulevik jne)? Kas eri aegu on kirjeldatud samamoodi või on nt sõnakasutuses mingid erinevused?

* Kas luuletuse olevik on kindlalt määratletav või on see nn ajatu (iga lugemishetk)?

* Kuivõrd on luuletuse osutused ajaliselt määratletud?

* Kas luuletus põimib eri aegu (nt enne ja nüüd)?

* Kas luuletus on seotud mõne konkreetse sündmusega?

* Kas luuletuse lausuja on seotud mõne konkreetse ajahetkega? Kuidas seostub lausuja teiste aegadega (nt minevik, üldine aeg)?

* Kas luuletus vaatab tulevikku? Kuidas suhestub luuletus tulevikuga?

* Kuidas aeg liigub?

Küsimusi ruumi analüüsiks:

* Kas luuletus on seotud mõne konkreetse kohaga või on koht üldine ja abstraktne?

* Milline on luuletuse üldine lokatsioon (loodus, linn, lausuja sisemaailm jne)?

* Kas luuletuse lausuja positsioon on määratletav? Mis on nn orientatsioonikese?

* Mida ütleb luuletuse lausuja positsioon ja suhtumine ruumi luuletuse kui terviku kohta?

* Milliste sõnade ja väljenditega antakse edasi ruumi? Mida ütleb ruumikirjeldus luuletuse kui terviku kohta?

* Millist meeleolu ruum tekitab?

* Kuivõrd peab lugeja ise ruumi ette kujutama?

* Kas lugeja on ise toimuva tunnistajaks või pigem mitte?

Ja vahest kõige olulisem küsimus:

* Mida lausuja kirjeldab; kas pigem sisemuses toimuvat (emotsioone, hingeseisundeid) või välist (loodust, teisi inimesi jne)? Kuidas on väline ja sisemine omavahel seotud? Kas luuletuse vältel toimuvad muutused (näiteks väline kirjeldus muutub lõpus sisekaemuslikuks)?

Ühelt poolt on luule enamasti küll väga subjektiivne ja sisekaemuslik, aga just nõrga aegruumilise konkreetsuse ja üldise aja tõttu muutub üksikdetail enamasti kiiresti üldiseks. Nii väidavad just luuletused sageli midagi väga olulist meie maailma kohta, kujundavad ja kinnistavad meie väärtushoiakuid. Nagu Baudelaire on väitnud, lüürika kesksed tunnused on apostroof ja hüperbool. Just seetõttu näeme sageli, et poliitikud toovad meie kaasaja probleemidega tegelemisel näiteid luuleklassikast – valdav on veendumus, et varasemad luuletajad on sõnastanud midagi universaalset. See arusaam on tõuganud paljusid ka väitma, et luule on olemuselt poliitiline. Ja seda enam, mida vähem ta otseselt poliitikaga tegeleb.

Küsimusi hüperboolsuse analüüsiks:

* Kas luuletus on seotud konkreetselt kirjeldatuga või ütleb midagi üldisemat?

* Kuidas on üksikdetailid ja subjektiivsus seotud üldiste ideedega?

* Mida ütleb luuletus sinu kui inimese kohta?

* Milliste poeetiliste võtetega toimub üksiku üldistumine?

* Kuidas võiksid luuletuses leiduvad detailid avada praegust ühiskondlik-poliitilist olukorda?

Nii nagu kunagi pole võimalik lugeda korraga ainult ühte teksti, pole ka võimalik, et luuletus oleks lahus kirjandustraditsioonidest ega suhestuks teiste tekstidega. Allusioonide puhul võiks tähele panna nii osutusi teistele tekstidele kui ka osutusi välistele ja konkreetsetele objektidele.

Küsimusi allusioonide analüüsiks:

* Milliseid intertekste luuletusest leiad?

* Milliste tekstidega luuletus poeetiliselt haakub?

* Mis eesmärki allusioonid täidavad ja milline on nende mõju?

* Kas allusioonid on üheselt mõistetavad või mitte?

* Kuidas seostuvad kirjanduslikud allusioonid intertekstidega?

* Kas luuletuses esineb selgelt äratuntavaid tegelikke isikuid/kohti? Kuidas need seostuvad luuletuse aegruumiga?

Vormiline ülesehitus võib olla esmaseks sissepääsuväravaks luuletusele lähenemisel. Võimalik on läheneda ka vastupidi – üritada esmalt keskenduda kõige olulisematele tekstilistele tasanditele ja alles lõpus jõuda vormi analüüsini. Tuleb rõhutada, et sõna „vorm“ tähistab siinkohal üksnes n-ö füüsilist kuju ja väljanägemist (mil on muidugi väga oluline osa tähendusloomes). Tegelikult on vormilisi küsimusi käsitlenud ka varasemad pidepunktid ja – nagu öeldud – on luules sisuliselt võimatu vormi ja sisu teineteisest kuidagi lahutada.

Küsimusi vormi analüüsiks:

* Kuidas luuletus välja näeb? Milline on luuletuse füüsilise kuju esmamulje?

* Kas tegemist on mõne tuntud alažanriga? Missugusega? Millised on selle žanri konventsionaalsed tunnusjooned (nt sonett, ballaad, haiku jne)? Kas žanrikonventsiooni traditsiooniliste piiride/tunnustega mängitakse? Kuidas?

* Milline on luuletuse struktuur? Kas see on sümmeetriline ja korrastatud? Mismoodi? Millised on read (pikad/lühikesed, varieeruvad)?

* Kui tegemist pole kindla meetrumi või žanriga, siis kuidas ikkagi kirjeldada vormi? Kuidas see mõjutab lugemist ja tähendust?

* Kas luuletuse vorm muutub luuletuse vältel?

* Millised on luuletuse stroofid? Kas nende ülesehitus muutub? Kas stroofid kannavad eri tähendusi? Mida stroofideks jaotamine kaasa toob ja kuidas muudab tähendust?

* Kuidas mõjutab luuletuse kuju selle lugemist ja tähendust?

Hea luuletuse tunnuseks peetakse sageli väljenduse ainuvõimalikkust. Teisisõnu, seda, mida väljendatakse, ei ole võimalik kuidagi teisiti väljendada (vormi ja sisu lahutamatus). Seetõttu on luuletus oma keerukuses väga sõnatundlik ja kompaktne, mistõttu tuleks tähelepanu pöörata kõikidele sõnadele. See nõuab muidugi omajagu aega. Näiteks Ene Mihkelsoni puhul väidetakse vahel, et tema luuletustes on iga sõna peenhäälestatud, läbimõeldud ja täpne. Ja iga sõna võib otsustavalt teisendada luuletuse kui terviku olemist ja olemust, mingis mõttes suisa pea peale pöörata kogu ülejäänud teksti. Luule(tuse) suhe keelde on intiimne ja intensiivne ja see avaldub sageli just sõnatasandil. Rõhutatud tähelepanu pälvib mäng sõnadega nn keeleluules, kus kombatakse sageli nii keele heliliste kui ka tähenduslike piiridega (näiteks Artur Alliksaare luule, nüüdisluules nn „valvesürrealisti“ Meelis Kompuse tekstid jne). Seda, kuidas grammatiliste ja foneetiliste kategooriatega mängides jõutakse kehalist kogemust pakkuva tulemuseni, näitlikustab hästi Tõnis Vilu luulekogu „Libavere“, kus on leiutatud justkui täiesti uus allkeel – sõnad on küll äratuntavad ja lihtsad, aga sisaldavad lakkamatult keelevääratusi, -eksimusi, -vigu.

Küsimusi sõnatasandi analüüsiks:

* Millised sõnad on kõige silmatorkavamad? Millised sõnad kerkivad iseäranis esile ja miks?

* Kas mõned sõnad kannavad ka ebatavalist tähendust, ei osuta samale objektile/nähtusele nagu tavakõnes? Millised sõnad on mitmetähenduslikud ja/või ebamäärase tähendusväljaga?

* Millised sõnad kannavad sõnasõnalist tähendust?

* Kas leidub sõnu, mis lähevad omavahel justkui vastuollu, tekitavad omavahelise pinge?

* Millised sõnad on omavahel tihedamalt seotud  ja kuidas (tähendus, kõla jms)?

* Kui palju esineb korduvaid sõnu või sõnatüvesid? Kui palju korduvad sõnad omavahel erinevad?

* Kas sõnadest joonistub välja luuletuse tonaalsus? On see kurb, pingestatud, vanamoodne, formaalne, jutustav, lihtne jne?

* Kõva häälega lugedes – kuidas sõnad kõlavad?

* Kuidas võiks hinnata sõnakasutust, on see näiteks formaalne, informaalne, tavaline, neutraalne, ründav, nende segu jne?

* Kas luuletus on sõnatasandil ühtlane või muutub midagi?

Sõnatasandi puhul on sageli viljakas jälgida sõnaliikide omavahelist tasakaalu:

* Millised sõnaliigid on ülekaalus?

* Milline on tegevuslaad: kas staatiline (kasutatakse seisundiverbe) või dünaamiline ehk toimub liikumine?

* Milliseid koha ja ajamäärsõnu kasutatakse? Kuidas mõjutab see luuletuse dünaamikat?

* Kui palju ja milliseid omadussõnu/epiteete kasutatakse? Kuidas see mõjutab luuletuse kui terviku meeleolu? Kuidas omadussõnade kasutamine luuletuse vältel muutub?

* Kui palju ja milliseid nimisõnu kasutatakse? Kas sõnad on pigem abstraktsed (nt armastus, taevas, hing jne) või konkreetsed?

* Milliseid ajavorme kasutatakse (kas kindel kõneviis või umbisikuline; kas olevik või minevik)?

* Kui palju ja milliseid määrsõnu kasutatakse? Kas ülekaalus on koha- või ajamäärsõnad? Mida see näitab luuletuse aegruumi kohta? Kas toimuvad ajalised või ruumilised muutused?

* Kui palju ja milliseid pärisnimesid kasutatakse? Kas osutatakse näiteks tegelikele olenditele või nähtustele? Kuidas see mõjutab luuletuse lugemist?