Matterhorn

Jalutuskäik 3500-3700, 2h, vihma tibutab

Pollux

20.07 Aklimatiseerumiskava nägi ette Polliuxi ronimist. See on üks 4092 meetrine mäekene Matterhorni ja Dufouri vahelises lumises küngastikus. Pollux just seetõttu, et seal on üks huvitav kivine marsruut South-West Ridge, PD+, mis peaks olema heaks sissejuhatuseks Matterhornile. Telki jätkuvalt pole ja on vaja mägihütti, milles enne Polluxi ronimist peatuda. Kõige sobilikum Ayas hütt on täis, aga samas on Polluxi kõrval 3760 kõrgusel veel asustamata hütikene Bivouac Rossi e Volante. Seal pidavat olema 12 kohta elavas järjekorras. Jätame enamuse varustust Guide del Cervino hütti hoiule ja astume Polluxi poole. 3500m kõrgusel on suusahooaeg täies hoos ja esialgu astume vastu alla kihutavatele mäesuusatajatele. Teel näeme imelikku lumekarjääri, kus kaks hiiglaslikku ekskavaatorit lihtsalt lund kaevavad. Rada kulgeb 3700 m kõrgusel ja käib veidi üles-alla. Peale Klein Matterhorni tuleb ületada hulgaliselt lõhesid. Otsime Rossi hütikest, mis GPS järgi peaks olema siinsamas. Lõpuks märkan, et hütt asub kõrgel kaljul ja alt paistab tikutopsi suurusena. Ronime siis LauriS-ga kahekesi kohale ja uurime, kas kohti on. Ainult 3 madratsit on vabad aga põhimõtteliselt kuidagimoodi mahuksime sinna ära. Hiljem lahkuvad solidaarsusest veel kaks meest hütist ja meile jääb siis juba üsna normaalne elamisruum.

Seljakottidega rännak 5 km, 3500 - 3700, ~4.5 h, päike paistab, tuult vähe

21.07 Ärkame 6:00, rajale saame vist 7:15. Kivine edelaribi on kaugelt nähtav ja raja leidmisega erilist probleemi pole. Raja kirjeldus on enam vähem meeles ja paar korda kasutan ka telefoni varem salvestatud GPS tracki. Kusagil keskosas on jämedad tugiköied ja poldid kuhu ekspresse saab panna. Peale kivise osa lõppu on pandud Madonna Lapsega kujuke ja sealt juurest kulgeb lihtne lumerada tippu. Laskumisel paneme 2 topeltköit. Minu peenike 60m Tendoni köis läheb pussa, kuna polnud korralikult kaheks pooleks puhitud. Tagatipuks alla tõmbamisel tekib sinna seletamatul kombel sõlm, mille ülalpool üks sõltumatu mägironija lahti päästab. Paras ikaldus ühesõnaga. Peale Polluxit tuleb veel ületada lumekõrb Guide del Cervino hütini. Päev venib pikaks ja päike teeb liiga. Ene libastub ühest suuremast jäälõhest üle hüpates ja kukub teisel pool lõhe. Pind on seal väga kaldu ja on oht lõhesse sisse libiseda. Kuigi oleme seongus, poleks see slingist tehtud ronimisvööga eriti meeldiv kogemus olnud. Ettevaatlikult õnnestub siiski lõhest eemale roomata. Teised juba viskavad rasked seljakotid eraldi üle ja julgestame hüppajaid mõlemalt poolt lõhet.

Pollux 4092, Seljakottidega rännak 5 km, ~9 h, päike paistab, tuult vähe

Tõus Carreli hütti

Algselt oli plaanis peale Polluxit laskuda Zermatti kämpasse ja järgmisel päeval ronida seal Zinal Rothorn. Jama oli aga selles, et jätkuvalt polnud Ene kotti ja telki. Lisaks veel kuulsime Rossi hütis, et Šveitsi pool ei lubata Matterhorni aastapäeva puhul telkimist hüttide lähedal. Otsustasime Šveitsi poole mineku ära jätta ja alustada kohe Matterhorni Lioni rajaga. Sedasi pidi aega jääme vähemalt kaheks tipukatseks. Esimene kord lähme rahulikult nii kaugele, kui aeg lubab. Saame raja selgeks ja töövõtted kätte. Teisel korral siis juba päriselt tipuni välja. Selline oli plaan.

22.07 Laskume Cerviniasse ja uitame mööda linnakest. Cervinias oli just lõppenud Cervino-150 pidustused ja üritused. Kogu linn oli täis erinevaid infotahvleid kuulsate mägironijate kohta. Paljudes kohtades eksponeeritakse 150 aasta tagust mägironimisvarustust. Käime turismiinfopunktis uurime olusid. Vana tädike räägib, et lund on mäel väga vähe ja Carreli hütti tuleb ise vesi kaasa vedada. Muidu pidi lume puudumine aga ainult kasuks tulema, sest enamusel rajast saab hakkama ilma kassideta. Lisaks saame vaadata raamatut suurte piltidega kogu Lioni rajast. Piltidelt paistab asi päris keeruline ja sisendab osadesse isegi mõningast hirmu. Kuigi lootsime, ei saa me ikka õhtuks kätte Ene kotti telgiga. Itaallased on alustanud selle transporti Milanost Cerviniasse ja väga targa lükkena saatnud selle kõigepealt Münheni? Lõpuks lahendame olukorra nii, et osa rahvast läheb Kalle autoga 10 km kaugusel asuvasse Camping Clair-i, teine osa jääb Cerviniasse Europa hotelli.

23.07 Loobume lõplikult Ene varustuse ootamisest ja ostame talle puuduvad asjad Valtournenche-s olevast matkapoest. Tegelikult on vaja osta ainult ronimisvöö (Polluxil oli ronimisvöö asemel 120 sling) ja kirka. Kuna mul nagunii jääronimiskirkat oli vaja, siis ostsin ühe Petzl Quark kirka. Poemüüja oli heas tujus ja rääkis, et on ise ka kunagi Cervino otsas käinud. Üldse jäi mulje, et seal kandis on Cervino ronimine kohalikele nagu Tartu Maraton, mida iga endast lugupidav spordimees korra elus vähemalt teeb. Abruzzi hütti me kohti broneerida ei saa ja teeme plaani, et pigistame ennast seitsmekesi 3 ja 2 kohalisse telki ära. Pakime kotid ja hakkame astuma 2800 m kõrgusel oleva Abruzzi hüti suunas mööda maalilist matkarada. Abruzzi hütis (kui seda 3-kordset korrusmaja ikka hütiks nimetada) ootavad meid head uudised. 4€-ga saab õlut osta :) Tegelikult pakub perenaine meile ka ühte suurt tuba, kus saab 10€ eest põrandal magada. See sobib hästi, sest ei pea endeid pisikestesse telkidesse suruma ja hommikul aega kulutama laagri pakkimise peale. Seame oma tehnilise varustuse korda, teeme süüa ja uurime homset rada. Abruzzi hütist Carreli hütti minek ei ole tavaline jalutuskäik, vaid AD- kategooria marsruut. Ehk siis raskem, kui seni ronitud Pollux näiteks.

Cervinia-Abruzzi, seljakottidega 2000-2800, 2.5h, päike paistab

24.07 Tõuseme vara, teeme kiire hommikusöögi ja asume teele. Telgid, magamiskotid ja -matid jätame hütti, samas võtab igaüks soovituste järgi kaasa 3-4.5 L vett. Alguses on rada lihtne, vaatan aegajalt ka GPS tracki ja kõik tundub sujuvat hästi. Rada muutub tehnilisemaks ja punased täpid asenduvad tuuridega. Ühel hetkel vaatan GPS-lt, et vaja on veel tõusta. Paistavad ka jäljed ja laskumisjaamad. Tõuseme ja tõuseme kuni hakkab tunduma, et asi pole enam õige. Ikkagi pidi olema lihtne rada mitte selline turnimine. Siis avastan, et GPS pole ilmselt viimased paarkümmend minutit õiget signaali saanud ja näitas valet asukohta. Mõtleme mis teha, liigume keerulisel nõlval veidi traaversis, et näha kas kusagilt paistab õige rada. Lõpuks näeme rada allpool ja laskume 2 köietäit topeltköiega. Kõik see protsess võtab väga kaua aega - kaotasime 1.5 või 2 tundi. Lõpuks jõuame Colle del Leone kuruni ja hakkame üles Carreli hüti poole tõusma. Vastu tuleb mitu gruppi laskujaid - kokku umbes 10 inimest. Juba paistavad vertikaalsed tugiköied, kui eemal lendab mäest alla 2 kivi. Õnneks meist veidi eemal ja teises suunas. Veidi aja pärast kostab aga ülalpool kõva kärgatus ja püstloodis kalju küljest pudeneb tükk, mis justkui mürsuplahvatusest paljudeks kildudeks lendab. Kivid lähenevad ja meil on aega mõned sekundid. Karjume 'kivid' ja jookseme veidi kõrvale. Mina hüppan kõrge kivimüüri taha peitu, aga libisen kohe ka köie pikkuse jagu mööda kaldus kiviplaati allapoole. Teised varjuvad väiksemate kaljude vahele kägarasse. Üles ronides selgub, et Ene ja Kaarel said väiksemaid kive seljakoti pihta ja Kaarel ka vastu reit. Ilmselgelt oleme ohtliku koha peal ja teeme sealt kiiresti minekut. Kui päästvate tugiköiteni jõuame, näeme ka teisi kaaslasi altpoolt tulemas. Kõik paistavad elus ja terved. Natuke kangutamist ja saame tugiköitest üles 3835 meetri kõrgusel asuvasse Carreli hütti. Hütis selgub, et päris terved kõik ikka pole. Oskar sai kiviga vastu säärt ja see on verine. Katrinil on mõlk kiivris ja enesetunne kehva - ilmselt peapõrutust. Kalle taipab kohe, et peaks neile kopteri järgi kutsuma. Hütis on kolm vabatahtlikest mägipäästjat ja nende abiga ongi varsti kopter tellitud. Õhtuks toimetatakse mõlemad kannatanud Aostasse.

Kalle otsustab, et temale sellest jamast aitab ja läheb homme alla. Kaarlil on säär valus ja otsustab ka alla minna. Räägin kahe šveitslasega, kes plaanivad homme Lioni-Hörnli traaversit. Pea pooltes alpide kõrgemates tippudes käinud mehed väidavad, et ülalpool enam sellist varinguohtu pole. Otsustame Ene ja LauriS-ga homme ikka edasi minna. Ja minna päriselt tippu, sest teist korda Abruzzi ja Carreli vahet siiberdada ei taha enam keegi.

Abruzzi-Carreli, 2800 - 3835, 7h, ilm sademeteta, pisut pilves.

Cervino

25.07 Kuigi juba õhtul pööras ilm kehvaks ja tuul pani hütikese undama, paneme igaks juhuks ikka äratuse kella 4-ks. Kella 4 paiku kobistavad Šveitslased pealambiga mööda hütti ringi. Lähen vaatan ka välja ja ilm paistab ikka täitsa kehva. Kuivad kaljud on ööga kattunud jää ja lumekihiga. Ikka sajab veel lund ja puhub kõva tuul. LauriS arvab ka, et sellise ilmaga pole meil mõtet kuhugi minna. Kobin uuesti madratsitele magama ja tõmban peale 3 paksu tekki sest hütis on ka parajalt külmaks läinud.

Kella 9 või 10 paiku ärkan. Hütist on pea kõik inimesed allapoole lahkunud peale 2 Šveitslase, kes nüüd agaralt koristavad ja värskelt sadanud lund hiiglaslikku lumesulatuspotti koguvad. Nemad ka ikkagi üles ei läinud, kuigi öösel mulle selline mulje jäi. Leiame hütist hulgaliselt rajakirjeldusi ja asume neid tudeerima. Võrreldes alt turismiinfost saaduga on need palju paremad ja põhjalikumad. Pealelõunaks hakkab jää kaljudelt kaduma ja Šveitslased lähevad rada uudistama. Meie LauriS-ga laome ka varustuse vööle ja ronime ülespoole. Tugiköied ei valmista suurt probleemi aga edaspidi läheb keeruliseks. Kassi- ja saapajälgede järgi õiget rada ei leia, sest käidud on justkui igal pool. Mitmeid kordi jõuame tupikusse või siis kohtadesse, kus meil ronimine väga aeglaselt edeneb. Vahepeal jõuame näiteks kõrgele mäeharjale, kus tuul meid alla tahab puhuda ja kuhu kirjelduse järgi poleks olnud vaja minna. Ometigi on siin kaljud kassidega triibuliseks kraabitud. Õnneks on kaasas klemmid ja Jaanilt laenatud Frendid - rajalt eksides on need suureks abiks. 2 ja poole tunni pärast otsustame, et aitab küll. Tõusnud oleme selle ajaga vist ainult 150 meetrit. Šveitslastel kulus sama kaugele jõudmiseks tunnike ja ütlesid, et nemad ka eksisid palju. Laskumisel proovime erinevaid tehnikaid - näiteks topeltköiega laskumine vs alla ronimine ekspresside ja enesejulgestusotstega. Topeltköiega laskumine võtab palju aega ja otsustame, et seda kasutame ainult päris vertikaalsetel laskumistel.

Hütti tagasi jõudes on palju vahepeal toimunud. Kui enne oli meid šveitslastega kokku 5, siis nüüd on kohal tsirka 40 nägu ehk peaaegu maksimum, mis hütti üldse mahub. See on hea märk - ju siis tuleb ikka päriselt hea ilm homme. Ene on juttu teinud paljude tulijatega ja ka meie pärast kõvasti muretsenud. Tuleb välja, et telefonid olid meil hütti jäänud ja ühendust ei saanud kuidagi.

Carrelist üles ja tagasi, 3835 - 4000, 4h, ilm pealelõunal ilus ja kalju kuiv.

26.07

3:15

Äratus. Äraminek venib veidi - kuidagi nagu ei tahaks soojast hütist sinna välja külma ja pimedasse tormata. Kui lõpuks kell 4:00 välja saame siis selgub, et oleme peaaegu viimased. Kohe hüti kõrval on ca 20 m kõrgune tugiköitega sein kergelt negatiivse võtmelõiguga keskosas. Sinna on muidugi tekkinud järjekord. Inimesed ronivad raske kohani ja siis justkui kangestuvad seal - ei edasi ega tagasi. Siis veel osad lihtsalt lappavad ja lappavad oma köit ning ei mõtlegi ronima hakata! Ootame juba pool tundi külmas ja pimedas. Kui oleks kasvõi 15 minutit varem välja tulnud, oleks juba ammu kusagil üleval. Ühel hetkel saame siiski minema ja järgnevad pool tundi meenutavad öist Xdreami Eestis. Üritame trügida ettepoole, aga rada on nii kitsas et kusagilt ei pääse mööda. Käime sellega kaasronijatele närvidele ainult. Vähemalt on teiste järgi minnes rada lihtne leida. Üks ootamine tuleb veel - Astangu seinast veidi madalam ja sarnase raskusega ronimine. Mujal on nii järskudel kohtadel tavaliselt tugiköis, aga siin pole. Jälle kangestuvad inimesed raske koha peal ja ei liigu. Ise ronima hakates saan aru, et altjulgestusega ja pimedas ongi see koht päris hirmutav. Õnneks on keegi jätnud keskele kõige raskema koha peale ühe klemmi ja saan sealt kiiresti üle.

6:00

Edasi tulevad pikad traaversid. Oleme lõpuks mööda rabelenud Bulgaaria mägipäästjate neljasesest(!) seongust ja teised seongud on eest kadunud. Paneme palju ekspresse kaljudes olevate poltide külge. Lõpuks jõuame pika trossini, mis Linceul nimelise lumevälja servas liikumise lihtsamaks teeb. Siiani jõudsime ka eile, edasi on tundmatu maa. Jõuame Grande Corde nimelise 30m vertikaalse ketini. Kõrgust peaks olema 4080m keti lõpus. Siin me ootama enam eriti ei pea, jõuab vaid paar lonksu juua kui ketile roninud vanem itaallastest ronijapaar eest liigub. Kettide ronimine pole midagi rasket, eriti hea on keti külge ekspresse panna. Üleval kihutame vanakestest mööda. Üritame jälgida kassijälgi kaljudel ja saapajälgi siin-seal leiduvatel lumelaikudel. Hakkame jõudma Pik Tyndallile, aga rada tahab vägisi ära kaduda. Kuigi ronime itaallastest kiiremini, jõuavad nad meie eksimishetkedel alati järele. Vanahärra viipab aga käega - 'sealtpoolt' ja kõik on jälle selge.

7:25

Jõuame Tyndalli tipukesele. On kõva tuul ja külm. Ene paneb koorikjope peale trendika roosa sulejope. Tegelikult peaks see käima kooriku alla, aga külmaga ei taha ta rohkem riideid maha koorida. Tyndallilt edasi tulevad üsna avatud harjalõigud, kus paljud ronijad kägar- või käpulikõndi harrastavad. Julgestuseks paneme köit kaljunukkide taha. Tuleb ka esimene topeltköiega laskumine.

8:30

Marsruudikirjeldustest tuttav Enjambee. See on see madalaim koht Tyndalli ja päris tipu vahel. Enjambee tähendab vist mingit hüppamist aga selle jätame Itaalia hulludele ja ronime ilusti alla ja üles. Ene ja LauriS märkasid all ka mustavat kaljulõhet, mis sügavale mäkke kadus. Kusagil siin näeme ka itaallaste uusimat leiutist - 'ühest seongut'. Liibukatega spordimees vuhiseb ilma igasuguse julgestuseta püstloodis seintest üles ja alla. Köit tal vist kaasas polnudki.

9:00

Peale Enjambeed teeme kogu tipuürituse peale ainukese söögipausi. Üritan närida kõvaks külmunud šokolaadi aga loobun sellest varsti, et mitte hambaid murda. Saime vist peatuda 5 minutit kui juba kaaslased kiirustavad edasi minema. Oleme jälle üksi ja jälle on raskusi raja leidmisega. Lasen ennast veidi pikema köie otsa panna ja otsin mööda nurgataguseid. Ebameeldiv on ronimine kaldus ja kohati jääga kaetud kiviplaatidel, kus pole häid käega hoidmise kohti. Lõpuks leian mingi seeria jaamasid, kuhu ekspressid pista ja saame sealt minema.

10:00

Mingil hetkel jõudsime päästvate tugiköiteni. Tipupüramiid on järsk ja sealt alla vaadata võib tunduda hirmus, aga samas pole seal enam kuhugi eksida. Ronin ees ekspressidega ja julgestan teisi ülalt UIAA sõlmega järgi. Vahepeal tuleb ka redel, mis viib üle kergelt negatiivse kaljunuki. Adrenaliin ei lase väsimusel võimust võtta ja varsti oleme vertikaalsetest köitest üle. Küsin vastutulevalt Itaallaselt, kui palju tipuni on jäänud. 'Cinque minuti, congratulazione' vastab mees ja surub mul juba ette tippu jõudmise puhul kätt.

10:48

Jõuame tippu, teeme mõned videod ja pildid suure risti juures. Alt tulevad kaks keskealist härrasmeest. Üks hakkab tipus mingit laulu jorisema, teine filmib. Hakkame laskuma. Laskumisel on probleemiks suur tuul, mis ei lase topeltköit visata. Alla kukkumise asemel lendab köis horisontaalis kõrvale ja köie otsas olev sõlm jääb kusagile seinale kinni mitukümmend meetrit eemal. Järgi minna ei saa kui ei taha pärast paarkümmend meetrit pendlisse kukkuda. Õnneks saan otsa varsti ikkagi lahti sikutatud ja suuremat paanikat ei teki. Tegelikult oli meil veel üks 60 m köis kaasas nii et päris plindrisse poleks jäänud.

13:00

Aegamööda lähevad meist veel paljud tagant tulnud köiskonnad mööda. Bulgaaria mägipäästjate trumbiks on kahe 50m köiega laskumine, paljud teised köiskonnad jälle ronivad alla topeltköit kasutamata. Mulle tundub, et võtame asja liiga rahulikult ja utsitan teisi kiiremini tulema. Samas on hea see, et vastupidavuse poolest on meie seong ühtlase tugevusega ja kurnatuse tõttu keegi aeglasemaks ei hakka jääma.

17:00

Oleme jõudnud üle Tyndalli. Sealt laskudes hakkasime ka kahte köit vaheldumisi kasutama. Natuke sai ehk kiiremini. Grande Corde keti leiame ainult tänu sellele, et bulgaarlased seal sebivad. Kuna kett on 30m siis oleks sealt suht kehva laskuda 50m topeltköiega. Paneme 2 köit kokku ja saame ilusti alla.

20:00

Jõuame üle Linceul lumevalja ja traaversite. Ilma hakkab kehvaks pöörama - tuul läheb tugevamaks ja mägi mattub pilve sisse. Valget aega on ka ainult tunnike veel jäänud. Nüüd on kõvasti abi sellest, et eile rada avastamas käisime. Kõige parem laskumistee läheb üldse teist kaudu, kui hommikune pimedas ronimine. Tugiköitel üritame veel aega säästa julgestades esimesed UIAA sõlmega alla ja viimane ronib enesejulgestusotstega järgi. Lõpuks ongi viimane laskumine üle järsu seina Carreli hütini. Alla jõudsime vist 21:00 paiku. Üsna varsti peale seda läks pimedaks ja ilm pööras tormiseks.

22:00

Tuul on nii kõva, et hütikeses on kuulda selle undamist. Sajab ka lund või rahet ja on täiesti pime. Meie seljataha rajale jäi kindlasti päris mitu seongut. Grande Corde juures paistis vähemalt 2 seongut meist kõigest ühe laskumise võrra tagapool, aga nüüd ei paista mäelt kedagi tulemas. Lõpuks tuleb üks väiksemat kasvu nooremapoolne itaallane. Ta on läbi külmunud, väriseb üle kere ja Bulgaaria mägipäästjad asuvad teda soojendama. Mees mässitakse tekkidesse ja selja vastu pannakse pott sooja veega. Siis tulevad veel paar õhukeste riietega spordimeest, kellel ei paista olevat häda midagi. Meiega koos roninud vanakesi aga ei tule ega tule. Arvatakse, et nad on külmööbimisse jäänud. Sellise ilmaga neid otsima minna ei saa ei kopteriga ega ka jalgsi.

Ronimine Carrelist tippu ja tagasi, 3835 - 4478, 17h. Seal sees ~1h teiste seongute järgi ootamist. Ilm päeval selge aga tuuline, õhtul sajab ja tormine

27.07 Rõõm on näha, et eile õhtul kaduma jäänud itaallased on ikkagi öösel kella 1 paiku hütti jõudnud. Ilmselt ootasid kusagil hullema tormi vaibumist ja tulid siis edasi. Veel selgub, et mägi on kivivaringu ohu tõttu Carreli hütist allpool kuulutatud suletuks. Kõik hütis olejad saavad tasuta sõidu kopteriga alla. Peale eilset väsitavat päeva on see muidugi hea uudis. Varsti tuleb kopter ja laperdab õhus hüti lähedal. Siis lendab minema. Mulle ei paista üldse 100% juhi kontrolli all olevat see olukord. Tehakse veel paar katset ja mingi aja pärast saame teate, et kopter tuleb uuesti homme. Meil on söök otsas - isegi hommikusöögiks polnud enam midagi võtta. Otsustame ikkagi jala alla minna. Nagunii oleks see kopter pidanud siin pool päeva edasi tagasi siiberdama, et kõik 20 inimest alla saada. Laskumine möödub suuremate viperusteta. Oleks ehk võinud ainult hüti juurest laskuda pika kahest köiest tehtud topeltköiega. Siis oleks olnud vähem sebimist teiste köiskondadega koos laskumisjaamades. Päris all eksime veel korraks ja kasutame jälle Itaalia vanahärra navigeerimisoskust. Abruzzi hütis saame lõpuks võtta päästva õlu ja igat sorti snäkke, mida me enne üles ei viitsinud vedada. Mõne aja pärast astume Abruzzist alla, võtame lõpuks Europa hotellist sinna saabunud Ene koti ja sõidame bussiga ööseks Glair kämpingusse.

Laskumine hütist, 3835 - 2800, 4h. Ilm selge, veidi tuuline

Dufour

28.07 Puhkame kämpingus. Lõunaks tulevad Kalle ja Oskar, kes olid vahepeal Aostasse jõudnud. Kaarel ja Katrin on juba läinud Milanosse ja enam mägedeplaane ei tee. Meie uurime ikkagi mägi-ilmateadet ja tahame minna Dufouri otsa. Õhtul sõidamegi Staffali linnakese suunas, kust Dufourile ronimist saab alustada. Linnakese lähedusse jõudes tekib kaval mõte kämpinguid mitte tülitada ja paneme oma telgid ühe teeääres olnud puuriida taha. Sööme kaasa ostetud pitsat, teeme poest ostetud asjadest palju head süüa ja peame tipus käimise pidu.

29.07 LauriS kalkuleerib, et ei jõua Dufourilt hästi lennujaama. Oskaril on jalg ikka veel valus ja nemad jäävad ka Kallega alla. Dufourile lähme siis ainult Enega. Lõuna paiku teeme Staffali parklas kiire pakkimise ja sõidame liftidega ülespoole. Kui viimasest liftist 3200 peal välja saame, on ilm juba kehvapoolsem. Jalgsi edasi minnes hakkab vihma tibutama ja tõuseb udu. Mina olen väga nutikalt oma vihmakeebi ja koorikjope alla jätnud ja nii otsimegi varsti vihmavarju Gniffeti hütist. See pole tegelikult hütt vaid hiiglaslik ehitis, mis mahutab pea 200 inimest. Eeskoda on pilgeni täis kirkasid, käimiskeppe ja saapaid. Söögisaal kubiseb mägironijatest. Ostame kakaod ja makarone ja vaatame, mis ilm teeb. Kui on juba paar tundi möödunud ja ikka väljas tibutab, otsustame ennast hütti sisse kirjutada. Saame kohad narivooditega tuppa nr 26, kus ees ootavad juba umbes 10 inimest. Ilmateate järgi on ülehomne ilm tippu minekuks kõige parem ja seega meil kusagile kiiret pole.

Tõus Gniffeti hütti 3200 - 3637, 1h. Vihma tibutab, udune

30.07 Gniffeti hütist lähme välja kella 7:45. Ilm on ilus ja lumi kõvaks külmunud. Ületame hulgaliselt jäälõhesid. Varsti jõuame platoole, kus kubiseb 4000m mäekesi - Piramide Vincent, Ludwigshoehe, Corno Nero jne. Neid võiks siin ühe päevaga vist 5 tk ronida. Navigeerime end nende vahelt läbi ja varsti paistab kaugelt ka sihtmärt - Zumsteinspitze. Zumsteinspize all (4400m) oleme vist kella 11:30 paiku. Otsime telgikohta. Soovitavalt võiks see olla tuulevaikne ja ka eemal kõrgematest kohtadest, kust erinevat sorti kraami alla võib sadada. Puhuvad päris kõvad tuuleiilid ja telgi ülespanek on omaette väljakutse. Telgivaiad kaevame poole meetri sügavusele lumme ja käiku lähevad ka kõik käimiskepid. Pealelõunal midagi peale söögitegemise ja laisklemise ette ei võta enam. Öösel läheb väga külmaks ja telk laperdab tuules.

Tõus Gniffetist Zumsteinspize alla 3637-4400, 3.5h. Ilm selge, tuuline (Dufouri tipus tuul kuni 50kmh)

31.07 Äratus kell 4, välja saame kell 5. Mountain Forecasti tasus jälle usaldada, sest ilm paistab tulevat selge ja tuul on eilsega võrreldes nõrk. Natuke jokutame lootuses, et ehk tuleb Margherita hütist ka mõni seong, kellega koos siis Dufourile minna. Üks seong tuli, aga ainult Zumsteinspitze tipuni. On väga külm ja sooja saamiseks peab kiiresti liigutama. Üle Zumsteinspitze jõudes algab päiksetõus, mis on muidugi tapvalt ilus. Zumsteinist laskume teisele poole Grenzattel sadulale. Topeltköie järgi vajadust ei tunne, paneme lihtsalt köit kaljunukkide vahele. Järsematest kohtadest julgestan Ene alla ja ronin ise järgi. Sadulal on korralik karniis, mis ka päiksetõusus ilusasti valgust läbi kumab. Teiselt poolt üles minnes saame rajakirjelduse ja kassi kriipimisjälgede järgi kaljudel enamvähem normaalselt orienteerutud. Paaris kohas saab panna ekspresse aga enamasti ikka 'köis kaljunukkide vahel' tüüpi julgestus. 7:50 oleme Grenzgipfel eeltipus (4618m) ja päris tipuni jääb veel pikk ronimine mööda mäeharja. Jätkuvalt pole veel näinud Dufouril ühtegi teist seongut selle päeva jooksul. Päris tipus oleme 8:30 paiku - seega tulime 3.5 tundi Zumsteini alt. Kellaaeg on väga oluline. Peame ju jõudma laskuda 3200 peale kella 17:00-ks, kui viimane lift alla Staffalisse läheb. Tipus puhkame ikkagi pool tunnikest, sest kogu see traavers 4500 kõrgusel hommikuse külmaga oli ikkagi omajagu raske. Tippu jõuab ka teisi seonguid, aga kõik tulevad Šveitsi poolt mööda tugiköisi. Zumsteini poolt ei tulegi kedagi peale meie sel hommikul. Laskudes oleks ehk võinud kasutada topeltköit paaris kohas, kuna alla julgestamine ja järgi ronimine ei säästnud oluliselt aega. Lumi karniisil polnud õnneks palju pehmemaks veel muutunud. Natuke turnimist ja olemegi jälle Zumsteinspitze otsas. Seal on üks Šveitsi-Saksa seong. Teme pilte ja uhkustame oma Matterhornil ja Dufouril käiguga :) Telgi juurde saame 12:30. Seega raamat ei valetanud ja see 'Fine High Level Traverse' võttis korraliku tööpäeva. Ilma hea aklimatiseerumiseta, mis meil kindlasti olemas oli, oleks see marsruut ilmselt väga pikaks ja väsitavaks kujunenud.

Nüüd hakkab juba kiireks minema. Pakkimine ja telgivaiade välja kaevamine külmunud lumest võtab veel tunni. Laskumine läheb ladusalt kuni Gniffeti hütini. Seal hargneb rada mitmeks ja me valime veidi ebaoptimaalse variandi. Igatahes sama teed ei leidnud, mida mööda üles tulime. Nuputame, kust õigele rajale tagasi saab ja selle käigus kaotame veel aega. Lõpuks märkame rada kusagil all ja laskume otsejoones sinna üle rusunõlva. Siis on kell juba 15:45 ja viimasele liftile jõudmiseks enam eksida ei tohi. Ühel hetkel jõuame liustikule, mille all peaks olema tõstukijaam. Aga kõik on selleks hetkeks uttu mattunud ja jaama pole näha kusagilt. Rada hargneb mitu korda ja lõpuks kaob üldse. Siis on juba paras paanika. Natuke laskume veel ja hakkan kahtlema, kas me äkki udus tõstukijaamast mööda ei lasku. Telefoni aku on peaaegu tühi ja GPSi ka ei taha kasutada. Aega on viimase liftini vist ainult pool tundi, kui udu korraks lahtub ja Ene märkab tõstukijaama. See oli õnneks päris lähedal ja varsti sõidame juba rõõmsalt alla.

Traavers Dufourspizele ja laskumine 4400-4635-3200, 12h. Ilm selge, tuult vähe (Dufouri tipus 25kmh)