Mount Kenya
Mount Kenya
Peamine põhjus sinna ronimiseks oli see, et polnud kunagi Aafrikas käinud. Teiseks see, et Mt Kenya on ikkagi päris korralik mägi mille otsa jõudmiseks peab natuke vaeva ka nägema. Kui Aafrika kõrgeimas tipus Kilimanjarol käib iga aasta kümneid tuhandeid inimesi siis kõrguselt teise tipu otsa ehk Mt Kenyale söandab oma jalga tõsta alla 50 inimese aastas. Erinevuse põhjuseks on muidugi see, et Kilimanjaro on puhtalt matkamise mägi aga Mt Kenya eeldab 13 või rohkem tundi kaljuronimist prantsuse raskuskategooriaga D (kaljuronimine kuni 5c). Lisaks pole mäel ühtegi polti ega tugiköit ehk siis ei ole tegu sportronimisega, vaid "traditsioonilise ronimisega" kus julgestuspunktid ja jaamad tehakse ise oma vahenditega.
Keeniasse minnes õnnestu saada ühendust kohaliku mehe Charlesi-ga ja see muutis reisi korraldamise lihtsamaks. Koroonaviiruse piirangud olid kaugelt suht arusaamatud ja erinevad lehed andsid vastukäivat infot. Eriti murettekitav oli Nairobi ümbritsevatest maakondadest välja sõitmise keeld mis veel mõned kuud enne kohale lendamist kehtis. Selliste asjade kohta oli lihtsam otse kohalikelt küsida, kui üritada internetist aru saada.
Nagu eelmise aasta alpinistliku hooaja lõpetamisel sai kokku lepitud, tulid reisile kaasa Priit ja Raili ja veel õnnestus värvata seltskonda Meelis. Plaanis oli veel kaasata LauriS aga õnnetul kombel vigastas ta kodu ehitades oma kätt ja sai igasugu ronimisest terveks suveks arstitõendiga vabastuse.
Nairobis oleme ühe öö peale lennumaratoni ja hommikul tuleb meile vastu härra Charles. Õnneks mahume üsna täpselt kogu oma laadungiga tema autosse ära ja asumegi kohe Mount Kenya poole teele. Peale selle, et pealinnas kõndisid ringi mõned sebrad, hakkavad kohe silma ka väga paljud jalakäiad igal pool maantee ääres. Inimesed muudkui kõnnivad igale poole - lapsed kooli, suuremad tööle või poodi, pühapäeval kõik kirikusse. Paljud kõnnivad ka paljajalu. Teine populaarsem liikumisviis on Boda Boda* ehk mootorratas. Mootorratta-taksiste seisab iga nurga peal puntidena.
Alpinistidel on alati esimene küsimus peale lennukist maha saamist see, et kust kohast saab gaasi osta. Seda ju lennukiga vedada ei tohi. Charles teab Nanyuki linnakeses mingit matkapoodi ja saame sealt mõned päevi näinud valimusega balloonid osta. Edasi sõidame ca 2000m kõrgusele Naro Moru kämpingusse ööbima. Charles loeb ka sõnad peale, et me üksi seal ümbruses ei jalutaks hilja õhtul - pidi olema pättide oht. Kämpingus on väiksed 2sed majakesed ja suuremad söögitoad. Söögitas saab telekast valida päris mitme erineva kanali vahel, kust igast ühest tuleb noorte ja kauniste Keenia inimeste esituses kristliku sisuga laulmine. Seintel on ka igasugu Jeesuse ja neitsi Maria pilte. Söögiks tehakse riisi, kartulit ja kohalikust kana aiast saadud kana. Teeme reisi üldise plaani valmis mis sisaldab kõigepealt muidugi Mount Kenyat. Peale seda on lootust teha siin lähedal Sagana jõel ja lõpuks tahame käia Masai Mara rahvuspargis suurt loomade rändamist vaatamas. Viimane on siis Tansaanias asuva Serengeti rahvuspargi Keeniasse jääv osa, kus elavad ka Masai inimesed. Kuna turismindus on Keenias hästi arenenud ja meil on ka kohalik abimees, siis peaks kogu see plaan olema tehtav 2 nädalaga. Muidugi kui mäe otsas kiiresti käidud saame.
*Boda Boda nimetus tuleb sellest, et mootorratast kasutati kunagi eriti palju riikide vahel üle piiri asjade vedamiseks - näiteks Keenia ja Uganda vahel. Ja siis nimetati neid selle järgi Border to Border-iteks inglies keeles - loogiline ju :) Aga kohalikud kes suahili keeles rääkisid, muutsid selle väikse aktsendiga rääkides Boda-Bodaks.
Keenias on rahvusparke ~24, aga Mount Kenya rahvuspark on üks vähestest, kus saab ise seljakotiga matkata. Mujal pidi olema lõvi-probleem. Siiski ka Mount Kenya rahvusparki minnes peab kaasas olema kohalik teejuht. Charlesi sõber Patrick tulebki meile teejuhiks, kuigi me oleme nii nutikad, et gps track radadest on endal ka olemas. Sirimoni väravas maksame rahvuspargi maksu mis on 50€/päev. Esialgu ainult 3 päeva eest, pärast alla tulles pidime maksma ülejäänud päevad. Patrick näitab, kus on elevandi jäljed metsas ja teab kõikide loomade ja taimede nimesid. Ta on siinsetes rahvusparkides giidina töötanud 30 aastat. Alguses on suured puud ja palju loomi, eriti ahvipärdikuid. 3200 m kõrgusele Old Moses laagripaika jõudes on suurest metsast järgi jäänud madal võsa ja põõsad. Laagris siblivad ka mingid pruunid kana laadsed linnud. Peale meie on siin veel paar seltskonda telkidega. Enamasti lähevad nad Mt. Kenya madalamasse "matkatippu" Point Lenana (4985m). Priit mässab tükk aega õhtul vee filtreerimisega, mis on minu ja Luukase jaoks mingi imelik matkameeste värk. Tavaliselt oleme ju vett mägedes ikka lumest sulatanud või siis niisama mägiojast võtnud. Tundub väga piinarikas tegevus, sest seda filtreerimis pudelit peab hirmsa jõuga aina pigistama ja ikka saab vett väga aeglaselt. Aga selles osas olen ma matkamees Priiduga nõus, et sööki peab ikka palju kaasas olema. Mägedes on ikka olnud tavaliselt kõigil kaasas tactical foodpackid, müslibatoonid ja spordijook. Aga Priidul seljakott on 28kg ja seal on igasugu vaakumpakendis leibasid ja muid matka sööke, mille peale ise ei tulekski.
Järgmisel päeval hakkame üle lageda küngastiku edasi minema, kus ainsaks taimestikuks on mingid rohelised asjad mille nimi ei jäänud kellegile meelde - omavahel ütleme lihtsalt, et kapsad. Lagedama küngastiku taga silmapiiril paistab mingi suur kivi, mis tegelikult Mount Kenya. Lisaks on veel mingit väiksemat kivipuru siin-seal silmapiiril näha. Mount Kenya on ka tegelikult vulkaan, aga mitte selline klassikaline künka kujuline nagu Elbrus või Kilimanjaro. Kunagi ta oli selline ja arvatakse, et isegi oli kõrgem kui Kilimanjaro. Aga kuna Mt Kenya on Kilist palju vanem (3M vs 1M aastat) siis on erosioon Mt Kenya madalamaks teinud ja ainult kõvematest kivimitest osad on püsti jäänud. Lähemale jõudes kivi silmapiiril muidugi muutub suureks kaljumürakaks.
Teise päeva matk kujuneb pikaks ja arutame isegi, kas ei peaks tegema veel ühte ööbimist enne 4200m kõrgust Shiptoni laagrit. Ilmselt oleks see aklimatiseerumise lihtsamaks teinud küll aga paraku pole kusagil sellist head kohta kus vett oleks käepärast. Jõuame Shiptoni laagri juurde 8 tunniga ja täpselt sel hetkel hakkab vihma sadama. Mingi lagunenud plekkkatusega laud on seal ka ja selle all saame vihma ajal varjus olla. Pärast paneme laagri siia samasse, päris Shiptoni laagrist veidi allapoole. Patrick läheb Shiptoni laagrisse, kus on giidide jaoks maja ja muud mugavused. Öösel tüütavad meid igasugu kohalikud elanikud. Näiteks mingid suured vorstid ehk Hüüraksid, kes on geneetiliselt elevandi lähedalt sugulased. Lisaks veel igasu linnud ja hiired.
Järgmisel hommikul kolime ka Shiptoni laagrisse, sest tahame minna mäele ronimisraja algust vaatama ja Patrick tahab meie telke valvata, aga ei taha seda meie ebamugavas laagrikohas teha. Shiptonis on umbes kümmekond telki, iga päev tuleb mõni seltskond juurde ja mõni läheb ära. Batianile minejaid on 3 seltskonda, ülejäänud lähevad Point Lenanale. Ronime raja algusesse. Sinna on 300m tõusu ja pool tunnikest kergete seljakottidega. Seal esimesed 2 köietäit ronimist on kohe 5c ronimine igasugu 3D elementide ja püstloodis seintega. Ronides esineb igasugu probleeme alates rope dragist kuni selleni, et esimese jaamakoha magan maha ja ronin kohe teise. Köied ei ulatu, lõpuks leiutan ise mingi jaama kusagile kivinuki külge. Üles mineku ja alla laskumise peale läheb kamba peale üle tunni. Natuke külm on vahepeal oodates ja julgestades ka. Aga pärast oleme ikkagi rahul, sest nüüd on raja algus selge ja järgmine kord pimedas tulles vähemalt leiame selle üles
Peale raja alguse ronimist teeme baaslaagris ühe puhkepäeva. Väsimus ja kõrgus annavad tunda, sest 3 päeva järjest on päris palju tööd tehtud ja kõrgust juurde võetud. Osadel pole ka enesetunne väga kiita ja arutasime plaani teha "esialgu" Mount Kenya kõndimistipp Lenana ja siis vaadata mis Batianiga saab. Õnneks see plaan ikkagi peale ei jäänud, sest varasemast kogemusest tean väga hästi, mis siis Batianiga oleks saanud :) Niisiis järgmisel öösel kell 4:30 on äratus ja hakkame tippu minema. Lisaks köitele ja ronimisvarustusele võtame kaasa ka magamiskotid -matid. Rajakirjeldusest paistab, et ronimine on pikk ja laskumine neljase seonguga ilmselgelt veel pikem. Seega ennustasime juba all, et suure tõenäosusega tuleb rajal külmööbimine teha. Priit ja Raili siiski magamismatti ei võtnud vaid panustasid köite peal istumisele.
Pildid Batian https://photos.app.goo.gl/9bxPfbN11YFJHwot9
Pildid Kenya https://photos.app.goo.gl/5uX4wD1Qk8fHVjB59