Gasherbrum 2

Algus

Kunagi talvel käis Priit välja plaani, et roniks õige Gasherbrum I otsa. See on üks 4-s Pakistanis asuvast 8000+ m kõrgusest mäest. Miks just sinna? Üks hea põhjus tema arvates oli, et seal pole veel eestlased tipus käinud. Vaatasin kaardilt, et seal samas kõrval on ka K2, BroadPeak ja Gasherbrum II. Kõik 4 asuvad enamvähem samas kohas 10 km raadiuses. Mul korraks tekkis isegi mõte, et kui nii kaugele ja kauaks minna, siis võiks juba parem K2 teha. Aga keegi meist polnud varem 8000 peal käinud ja see oleks ilmselt olnud liiga suur samm tundmatule maale. Eriti arvestades, et me ei tahaks nagunii lisahapniku, giidide ja kõrgkandjate abil ronida. Eelkõige ei tahaks seda kinni maksta :). Igatahes olin plaaniga lõpuks nõus ja tellisin endale kohe uued mäesaapad La Sportiva Olympus Mons Cube ka ära. Pobeda reisist oli meeles, et suurde mäkke kehvade saabasega ei tasu minna. 

Reisi aitab korraldada Mashabrum Expeditions ehk METT. Nende poolt on siis baaslaagri teenus - see tähendab kogu varustuse vedu baaslaagrisse hobuste ja kandjate abil, baaslaagris kokkamine ja baaslaagri telgid. Raha tahetakse selle eest saada ca 7000€ ja reisi pikkus esialgu 53 päeva. See on pigem maksimum ja loodame, et saab ikka nädal-paar varem tagasi. Selle mõttega ostame tagasilennu piletid muudetava kuupäevaga.

Peale Priidu ja minu tulevad kaasa veel teada-tuntud kõrgalpinistid Ain ja Krista. Lisaks kaalus seda plaani ka Krisli, aga lõpuks õnnestus tal orgunnida endale hoopis reis sinna samasse kõrvale K2-le. Ta käis ju eelmisel aastal Everestil ja sai nüüd K2-le sama Madisson Mountaineeringu pundiga.

Esimesed 5 päeva - Tallinn-Islamabad-Skardu

Islamabadis kohtume Mashabrum meestega, kellest kogu reisile kaasa tuleb laagriülem Nawaz. Lisaks on Pakistani sõjaväe poolt määratud meile Liason Officer Khan. Islamabadis on ilm selline, et enamus ajast kallab vihma nagu oavarrest. Korra 20m bussist restorani silgates juba sai läbimärjaks. Lahe on vaadata kohalikke mootorratturhiiri, kes vihmast üldse välja ei tee ja kimavad rahuliku näoga oma salwar kameez* riietuses ringi

Skardusse sõidame mikrobussiga, sest lennukiühendus pidi olema katkendlik. Sõit kestab 2 päeva ja ca 650km. Teepeal hakkavad silma pere-mootorrattad, kus peal istub mees, naine ja 2-3 last. Teiseks kindlasti see, et igasugu veoautod, bussid ja isegi traktorid on hullult ära kaunistatud. Oma auto nikerduste ja imevidinatega üle külvamine paistab olevat rekkameestel eesmärk omaette ja teisest küljest ilmselt ka suur tööstusharu, sest üksi garaazinurgas sellist kunsti ei tee. 

Poolel teel teeme peatuse Pakistani mägises turismipiirkonnas. Palava maa inimesed tahavad vist jah puhata jahedates mägedes, aga sel korral on siin nii külm, et söögilauas istudes oleks tahtnud sulejope selga panna. Üleüldse kurdetakse, et ilmad pidid sel aastal olema väga kehvad. Peale reisi laastasid Pakistsni erinevaid piirkondi ju ka tõsised üleujutused.

Järgmisel päeval hakkavad teed minema kitsamaks ja ilmselt ka ohtlikumaks. Ühes kohas autod seisavad ja puhastatakse varingu tagajärgi buldooseritega. Pääseme õnneks ainult 10 minutise ootamisega. Halvemal juhul võib koristamine võtta nii kaua, et lihtsam on sihtkohast teine buss vastu tellida ja oma kodinatega üle kivivaringu ronida - seda pidi Madissoni K2 grupp isegi tegema paar päeva hiljem.

*salwar kameez on kohalik standardriietus - ülevalt laiad ja alt kitsad püksid, mis vööga kinni tõmmatakse. Peale käib pikk põlvedeni ulatuv särk. See on seljas kõigil meestel ja alati on see kas pruun, beezikas või sinine. 

Skardu on viimane suurem asula enne Pakistani 8000-listele minekut. Kõrgust on 2500m ja elanikke 26000. Siin on isegi K2 muuseum ja meie hotell Mashabrum kubiseb kuulsate mägironijate piltidest. Elekter on siin vahelduv ja seega peatänav sumiseb bensiinigeneraatoritest. Leiame ühe kohviku ja tahame kohvi osta. Aga praegu ei saa, sest elekter tuleb alles õhtu poole. Keskväljakul mängitakse jalkat ja polo, mis on põhimõtteliselt hobustega hoki. Hästi on näha Pakistani inimeste demograafia - üle 40% 200 miljonist inimesest on alla 14 aastased. Seega jooksevad lapsed ringi kogu aeg igal pool - jões, majakatustel, pooleliolevatel ehitustel jne. 

Skardu-G1 baaslaager (21.06-26.06)

Skardu hotelli saabub ka Madisson Mountaineeringu K2 punt. Nendele pakub baaslaagri teenust sama firma mis meilegi - Mashabrum Expeditions. Seega ööbime nendega samas hotellis ja matkame koos mäkke ka. Baaslaagrisse minek on suur ettevõtmine - 1 päev dziipidega ja siis 5 päeva matka. 

Juba enne hotellist lahkumist hakkab kohe tüüpilisi mägironimis asju juhtuma. Üks meie baaslaagri kahest sakslasest sai eelmisel päeval mingi kõhutõve ja viidi lausa haiglasse tilgutite alla. Ärasõidu hommikul tekivad mingid kõhuprobleemid Ainil ja siis ka minul ja Joosul. Eriti mõnus on see siis, kui pead 8 tundi järjest dziibis loksuma, mis igasugu kitseradasid pidi pidevalt mäest üles-alla jongerdab. Dziibi reisi käigus lõunapausi ajal käin söömise asemel 3 korda oksendamas ja ega õhtusöögist ka midagi välja ei tule. Õhtul Jhola laagrisse jõudes on näha, et suur osa Skardu hotellis olnud seltskonnast on saanud mingi rõveda kõhutõve. Isegi Madisson Mountaineeringule ulmelisi summasid maksvad kliendid peavad tõdema, et looduse ees on kõik võrdsed ja kõhuviirus murrab neid samamoodi.

Järgmine päev hakkame minema kergete seljakottidega kerges uduvihmas. Peale meie ja K2 grupi lähevad samal ajal üles veel mitu ekspeditsiooni. Kokku on igal ekspeditsioonil kümneid hobuseid, muulasid ja eesleid ja veel väga palju kandjaid. Meie baaslaagri peale, kus oli kokku ronijatest 4 eestlast ja 2 sakslast, on neljajalgseid umbes 15 ja kandjaid 50. Teistel gruppidel veel palju rohkem. Miks üldse asju seljas kanda kui saab viia hobusega? Hobuseid ja muulasid polevat lihtsalt rohkem võtta kusagilt aga kandja töökohale pidi olema "järjekord ukse taga". Kokku on rajal ca 400-500 inimest ja see on nagu üks suur rahvaste rändamine. Inimeste ja hobuste rivi lookles nii kaugel ees ja tagapool, kui silm ulatas. 

Kogu K2 grupil on kaasas suured värvilised vihmavarjud ja praeguse ilmaga on see suureks abiks. Vihmavarju veekindlus- ja hingavusnäitajad on ju paremad kui ükskõik millisel coretex riietusel. Krisli rääkis veel K2 grupi kohta, et algselt oli kogu Madissoni ekspeditsiooni kohad endale broneerinud üks mees Singapurist. Arvestades, et Madissoni K2 ekspeditsioon maksab umbes 10x rohkem kui meie oma, on see muidugi märkimisväärne investeeing pere puhkusesse. Tal oli oma sõbaga plaanis K2 otsa ronida ja siis ülejäänud kohad olid tema pereliikmetele, nende treeneritele ja koduablilistele jne. Kes mäge ronida ei plaani, teevad kaasa baaslaagri matka. Osad jäävad vist ka baaslaagrisse ronijatele kaasa elama. Aga viimasel hetkel vabanesid paar kohta, kuhu siis võeti Krisli ja üks tüdruk Liibanonist. Lisaks neile on muidugi grupis giide, muid abimehi ja üle 10 sherpa, kes korduvalt on K2 otsas käinud ja ilmselt on selles töös ühed maailma parimatest. Ja võib ju siin kohe ka ära öelda, et need 2 viimasena punti võetud neiut olid Madissoni klientidest ainsad, kes tipus ära käisid.

Esimese päevaga koguneb 7 tunniga 20km ja kõrguse mõttes lähme 3150 m pealt ca 3400 peale. Tee on üsna tasane ja tõusumeetreid kokku 500 ringis. Enesetunne on hommikul veel kehva aga kõndima hakates paraneb kiiresti. Järgmine päev tuleb juba veidike ekstreemsem. Enam pole kogu aeg mõnusat matkarada, vaid vähemalt pool ajast tuleb turnida mööda suurtest lahtistest kividest moodustunud künkaid. Äratus on iga päev kusagil 5:30 paiku ja laagrist liikuma saame veidi enne 7:00 hommikul. Nii vara hakkame minema sellepärast, et nautida hommikust jahedust võimalikult kaua. Aga samuti oli näiteks teine matkapäev ajaliselt nii pikk, et paljud jõudsid alles õhtuhämaruses kohale. Kohalikel on muidugi hoopis teine tempo ja kui küsida neilt, kui kaugel on lõunasöögi koht või järgmine laager, siis tuleb nende öeldud numbreid korrutada mingi koefitsendifga. Teisel päeval tundus, et see number on ca 1.5, sest väidetavalt pidi olema lõunasöögi kohani 4h aga Joosu ja Ainiga enda arvates normaalses tempos minnes läks ikkagi 6h. Kogu päeva pikkuseks tuli mul 9h, tõusumeetreid 1150 ja lõpetame 4030m kõrgusel Urdukas laagris. Kogu teise päeva tee oli väga ilus, tee peal nägime üsna lähedalt Trango Towers nimelisi torne ja need olidki reaalselt tornid mitte mäed. Greater Trango Toweri üks külg on ka ühtlasi maailma pikim peaaegu vertikaalne sein - 1340m. Õhtune laagripaik on päikseloojangu ajal ja järgmisel hommikul ka väga maaliline.

Järgmised 3 päeva lähevad samas rütmis. Äratus kella 5 paiku, enne kella 7-t saame tavaliselt minema. Meie grupi 2 sakslast Lorin ja Thorsten on iga päev meist rajal mitme tunni võrra kiiremad. Arvestades, et Thorsten oli kõhutõve tõttu alles mõned päevad tagasi Skardu haiglas, on neil kõrgustes jõudu küllaga. Ilmselt aitab see, et nad elavad Alpidele lähedal ja käivad tihti mägedes. Thorsten pidi tegema mäesuusatamist ca 50 päeva aastas ja Lorin töötab põhitöö kõrvalt mägigiidina. Lisaks on kutid ka mega kõvad kaljuronijad - Lorini parim tulemus selles distsipliinis oli 8b+ ja Thorstenil vist 8a+. Eestis on vist 2 või 3 inimest, kes on roninud 8a või 8a+.

Kolmas päev on lühike ja lihtne, aga neljanda päeva pikkus tuleb peaaegu 10 tundi ja laager asub ca 4730 meetri peal. Siin hakkab juba väsimus kogunema ja kõrgus mõjuma. Lõunapausi ajal saame küll nautida otsevaadet K2-le Concordia laagris, aga söök paljudele enam hästi ei maitse. Concordias lähevad K2 ja Broad Peak grupid oma teed ja meie jätkame G1/G2 laagri suunas. Meie hobuste seltskond jääb lõunapaika kõvasti hiljaks ja tuleb välja, et üks neljajalgne oli sügavasse jääprakku kukkunud. Hobusemehed olid prakku järgi laskunud ja kotid looma seljast lahti võtnud, mispeale vaeseke vajus veel sügavamale ja jäigi sinna :( Aini hapnikumõõtja näitab mulle õhtusöögi ajal suht viletsaid numbreid ja võtan selle paaniliselt ööseks telki kaasa. See polnud väga hea mõte sest öösel ärkan kogu aeg üles ja magamise asemel muudkui mõõdan aga SpO2 näitu. Vahepeal näitas mõõdik 70% ja meenutasin, et isegi Pobeda harjal 7 km kõrgusel oli parem seis. Hommikuks olen omadega üsna läbi ja hakkan Joosu käest igasugu mäehaiguse tablette nuiama. Joosu saab kurjaks ja ütleb, et mul pole midagi viga. Ilmselt ei olnudki ja asi oli hoopis selles, et SpO2 sõltub ka koormusest. Kui 4 päeva järjest ca 8-10 tunniseid päevi ülesmäge rühkida, siis mingil hetkel peabki raske hetk tulema. Näiteks 2019, kui olime Leninil aklimatiseerumas, tegime igas laagris puhkepäevi ja ronisime max 6h korraga. Aga seekord näeb plaan ette, et puhkus tuleb alles baaslaagis. 

Viimane matkapäev kujuneb raskeks ka meie Liason Officer Khanile. Ta on kõva spordimees tegeleb crossfitiga ja jookseb 1500m ajaga 4:33, ehk siis peaaegu sama kiiresti, kui Erkki Nool Sydney olümpial. Aga kõrgel mägedes pole ta varem käinud. Eile hakkas tal ka peale Concordia laagrit enesetunne halvenema ja täna kõnnib ta juba vaevaliselt ja on justkui poolunes. Mul on enesetunne enam vähem võrreldav eilsega, ehk siis käies midagi hullu pole. Aga natuke kardan, et mis 5100m peal hakkab saama. Matka keskmine pulss tuleb 105 ja see näitab, et mingit mägihaigust ei ole.

Baaslaager (27.06-01.07)

Baaslaager asub pika moreeniküngastiku lõpuosas. Laagris on paks lumi maas ja mõtlen, et siin nädalate kaupa laagerdamine saab olema päris raske. Kui meie üritame alles kõrgusega kohaneda ja vaevaliselt oma suuri varustuse kotte ühest laagri otsast teise veame, on Mashabrumi mehed juba 2 suurt telki püsti pannud. Üks on söögitelk ja teine kokkamise telk. Nende sees saab olema päris hubane - kahekihilises söögitelgis on laes päikesepatareide ja akusüsteemi pealt käiv lamp ja põrandal jalgpalli kunstmurust vaip. Hiljem ilmub telgi nurka isegi gaasilamp, millega telgi õhtusöögi ajaks soojaks saab teha.

Enne baaslaagisse jõudmist möödume Pakistani sõjaväe laagrist, mis asub täpsel 5km kõrgusel. Üks laager siin lähedal on isegi 6km kõrgusel ja sõjaväelased on kohal mõlemas aastaringselt 30 päevaste vahetustega. 

Lisaks meile on mäel veel mitu gruppi - suuremad on sherpadega grupid K&P expeditions ja 360 Expeditions. Meie moodi väiksemaid gruppe, kes kasutavad ainult baaslaagri teenust, on pigem vähe. Esimestel päevadel K&P ja 360 sherpad otsivad läbipääsu jäämurrust ja 1. laagris pole veel keegi käinud. 

Teeme tunniseid jalutuskäike üles ja allapoole. Kuna liustikuoos on täis pikitud mäekesi, koguneb mõlemat pidi päris palju tõusumeetreid. Vaatame altpoolt G2 ja G1 marsruute, aga ei suuda kuidagi avanevat pilti oma marsruudi kirjeldustega kokku panna. Mägedes on ikka raske orienteeruda. Eriti kui vaatad alt üles ja kõik natukenegi eemal olevad pinnavormid on kogu aeg millegi taga peidus.

Aklimatiseerumistõus (02.07-09-07)

Sakslased tahavad aidata K&P grupi sherpasid köite üles viimisega ja lähevad koos nendega esimese laagri poole teele niipea, kui jäämurrust läbipääs on leitud. Meie nii varakult ei taha minna, Joosul on mingi hirmus nohu ja teised ka veel väga aklimatiseerunult ei tunne ennast. Sakslased lähevad välja kell 12 öösel ja on tagasi järgmise päeva lõunaks. Kutid on muidugi hullult väsinud ja räägivad, et esimesse laagrisse ei jõudnudki ja panid köied kuhugi 5700m peale maha. 

Meie hakkame üles minema alles 5 päeva pärast baaslaagrisse jõudmist. Millegipärast ei taha me kuidagi uskuda, et just kell 12 öösel on vaja välja minna. Teeme äratuse hoopis kell 4:00 ja baaslaagrist minema saame veidi peale kella 5 hommikul. Jäämurru keerulisemasse ossa jõame juba valges, aga ikkagi on tükk tegemist sealt läbi saamisega. Sherpade pandud punased lipud on kohati päikse käes lumest välja sulanud ja ümber kukkunud. Lisak on raske aru saada, kuhu ikkagi täpselt minema peab. Üks lipp on mingi majasuuruse jääploki otsas ja ma ronin hoolega selle juurde üles välja. Aga siis näeme, et teiste jäljed lähevad hoopis alt kõrvalt mööda ja seal üleval pole kuhugi edasi minna. Asjatu ronimine ja laskumine neljakesi läheb kokku maksma oma 45 min. Kell on juba 12 päeval ja lumi täiesti pehmeks sulanud, aga jäämurd ei taha lõppeda. Viimase osa ronimise ajal vajume pidevalt igasugu lumesildadest läbi, kust öösel minejad on ilusti üle saanud. Lõpuks jõuame tasasele väljale ja näeme eemal sakslaste telki. Nad hakkasid ka täna üles tulema, aga tulid varem ja kiiremini. Kõrgust oleme võtnud max 500m ehk siis oleme alles poolel teel baaslaagrisse. Sumpame vahetustega sakslaste telgini ja jääme sinna laagrisse. 

Järgmisel päeval pole me ikka veel oma vigadest õppinud ja saame laagri kokku alles kell 6:30. Mõtlesime, et edasi enam jäämurdu pole ja saame kiiremini liikuda. Aga kusagil 9 paiku hakkab lumi juba pehmeks muutuma ja tempo aeglustub. Jätkame jonnakalt veel 3 tundi kuni jõuame jälle sakslaste telgini. Nemad muidugi hakkasid jälle varem tulema, lumes sumpama ei pidanud ja on nüüd laagris pool päeva juba mõnusalt puhanud. Meie seevastu jõuame laagrisse põlvini lumes sumbates, viimast 200 meetrit tulime tund aega iga 10 min tagant ees jälgede tegijat vahetades. Kokku liigume 6h:15 min jooksul edasi 1.6km ja kõrgust saame juurde 250m. 

Alles kolmandal päeval jõuame lõpuks 5950m kõrgusele 1. laagrisse. Eile jäi puudu 0.6 km ja 100m tõusu. Ühest küljest on hea, et tulime mitme väikese jupina - nii tuli aklimatiseerudes kõrgust juurde vähehaaval. Raiskasime hulga energiat paksus lumes sumpamisele, aga samas ajaliselt 6-8h päevad liiga ära ei väsitanud ja enesetunne püsis normaalne.

Kuigi meil oli plaan ronida G1 otsa, lähme järgmisel ööl ikkagi G2 poole teele. Asi on selles, et Gasherbrum 1 ronijatest pole peale meie hetkel kedagi kohal ja 1. laagrist ei lähe sinnapoole isegi jälgi mitte. Enne G1 teist laagrit on veel üks suur jäämurd ja sealt esimesena teed läbi otsida ei tundu ka üldsegi ahvatlev. Samas G2 peal käisid just eile sherpad köisi panemas ja peaaegu teise laagrini pidi rada ees olema. 

Järgmisel ööl asumegi G2 teise laagri poole teele. Rada teise laagrisse on kindlasti üks tehnilisemaid lõike sellel mäel. Esimese asjana tuleb üles ronida ca 200m kõrgusest 50-70 kraadise kaldega jäänõlvast. Kõrval on laugem nõlv ka, aga seda ei saa seda kasutada, sest sealt tuleb iga paari päeva tagant laviin alla. Pimedas ei leia esialgu kuidagi köit üles ja ronime seal järsul nõlval päris kõrgele juba ilma köieta. Esimesena ronides traverseerin siis jupp maad seal nõlval, kuni saan köie kätte. Juba tekkib hirm, et kas keegi tagant tulijatest äkki komistab ja saab siit korraliku 50m sõidu kusagile allapoole. Õnneks on kõik ikkagi kogenud jäänõlvadel turnijad ja ei eksi. Edasi on jupp aega tõsist shumaaritamist, kuni jõuame esimese "pätsi peale", kus saab natuke puhata. Siis tuleb väike laugem traavers ja peale seda jälle mitu pikka 40-50 kraadist nõlva. 

Ca 5 tunniga jõun niinimetatud Banana Ridge otsa enne teist laagrit. Seal on hunnikus sherpade jäetud telke ja muud laagri varustust. Aga laagrisse jõudmiseks on veel vaja laskuda 20m jääseinast alla. Ootan siis Joosu ja Aini järgi ja hakkame plaani pidama. Sherpade jäetud asjade hulgas köisi pole aga õnneks üks K&P grupi sherpa tõi täna koos meiega veel ühe suure köiekoti üles ja jättis siia lähedale järsu nõlva lõppu. Teen uuesti traaversi tagasi sinna, et see kott ära tuua. Seejärel mässame tükk aega, et teha üks korralik kõigi mägironimise EMV nõuete kohane jaam. 6400m kõrgusel ei ole mõte kellelgi kuigi terav ja peamurdmist on selle jaamaga palju. Laskumisega on ka veits jama sest valisime halva koha ja alla ukerdamise käigus kaotan ühe oma jääpuuri mingisse põhjatusse auku. Aga lõpuks saame sealt kõik alla ja paneme telgi üles. Nüüd on juba keskpäev ja jälle üsna palav. Aga suur jama on see, et Krista jäi kogu tõusu käigus aina rohkem maha meist ja teda ei paista ikka veel kusagilt. Lumi on nüüd juba väga pehme ja nõlvast üles tulles ilmselt on nii, et 1 samm edasi ja samas vajud 2 sammu tagasi. Jätsime oma 2-se telgi igaks juhuks eelmisse laagrisse maha ja tõime üles ainult kolmese. Seega on võimalus, et ta läks üldse tagasi. Teeme süüa ja vett, pikutame telgis ja mõtleme, mis nüüd siis teha. Ühel hetkel siiski hakkab telgi vastu lumetükke pudisema ja näeme üleval harja peal Kristat alla laskumas. Nagu ikka on maailm ebaõiglane - kui oled väsinud ja ei liigu piisavalt kiirest, saad veel boonusena pehmes lumes ja palava päikese käes ka rassida. Kristal on alati aklimatiseerumise ajal tempo suht aeglane sest ta ei saa alguses kõrgel eriti midagi süüa. Üldse on minu arust ime, et ta niimoodi mitmeid päevi suudab liikuda. Ma ise ilmselt ei jaksaks juba peale paari ära jäänud söögikorda mitte midagi teha. 

Teises laagris tegeleme kõigepealt kõrgalpinisti põhitegevusega ehk siis lihtsalt passime niisama ja aklimatiseerume. Plaan oli minna ka 7000m kõrgusele kolmandasse laagrisse aga selles osas pole enam üksmeelt. Üks jama on see, et keegi pole seal veel käinud ehk siis pole rada ja köisi pandud. Vaidleme selle üle, kas peaks edasi minema või ei. Mulle tundub, et peaks. Kui pärast tahame G1 ronida, siis seal ilmselt on terve mägi selline, et pole köit ja võibolla ka rada mitte. Lõpuks jääb ikkagi nii, et ei lähe edasi ja passime siin ühe päeva kauem ehk siis kokku 3 päeva. Ühtlasi hakkab mulle tunduma, et kui me juba siin 3-ndasse laagrisse ei julgend minna, siis G1 peale ainult oma 4-se grupiga pole mõtet minna. Eelkõige on asi orienteerumises, sest kohati peab rada teadma paarikümne meetri täpsusega, et mitte laviiniohtu sattuda. Ülespoole ronimise asemel teen tunnise turnimise teise laagri kõrval jääseinal, kus on vaja laskumisköis panna paremasse kohta.

Oleme kõik kolm päeva ainukesed inimesed G2 teises laagris. Ilm läheb ka veidi kehvemaks ja sajab lund. Laskumise päeval on õnneks ilus ilm, aga kõik köied on sügaval lume all kinni. Samas enamus lumeankruid on jälle vahepeal lume seest välja sulanud. Õnneks on köied seotud kogu nõlva ulatuses jaamades omavahel kokku ja ainult ühe jaama lahti tulek pole veel väga hull. Esimesena laskudes pean siis köit pidevalt lume alt välja sikutama ja samas lumevaiu uuesti sisse taguma. Paaris kohas isegi tegin oma jääpuuri, abalaakovi vidina ja repsakaga uued abalaakovi jaamad. Arvestades, et seda sai viimati 2018 Indias tehtud, tulid need isegi hästi välja - kohe esimesel katsel said jäässe puuritud augud kokku ja puha. 

Jäämurru läbimist austame nüüd natuke rohkem ja hakkame juba kell 2 paiku öösel alla minema. Telgid ja kõik muu, mida baaslaagrisse pole vaja, jätame üles. Tee peal tuleb vastu päris palju rahvast. Pärast selgus, et kogu 360 expeditions grupp kõigi kandjate ja sherpadega alustas samal päeval alt tiputõusu. Sakslased tulevad ka alt vastu. Nad on nüüd juba kolmandat korda teel baaslaagrist 1. laagri poole. Nüüd plaanivad nad minna 2. laagrisse ööbima ja teha sealt tõusu 3. laagrisse ilma ööbimiseta. Tugevad mehed, meile tundus juba üks kord jäämurru läbimist paras katsusmus. Kolme korda aklimatiks küll ei jaksaks. Veel tulevad jäämurrus vastu ühed ameerika suusatajad. 2 kutti ja üks neiu, keda paistab vaevavat keskmisest hullem köha. Neil on ka plaanis ronida ilma lisahapnikuta ja pärast suuskadega alla ka sõita. Jäämurrust saame ilma suurema jamata läbi ja all tükk maad enne baaslaagrit ootavad meid Nawaz ja Yasir meie laagist. Nad on toonud sooja teed, küpsiseid, Coca Colat ja muud head paremat. Samas on Nawaz veidi mures sellepärast, et me G1 mäeloaga käisime G2 peal. Soovitab meil olla ettevaatlik edaspidi, sest sõjaväe poolt iga ekspeditsiooniga kaasa pandud LO-d peavad selliseid asju jälgima. 

Ilma ootamine (10.07-17.07) 

Ilmselt läks meil aklimatiseerumisega isegi hästi, sest peale seda keerab ilm päris pikaks ajaks halvaks. Paljud teised grupid ei saanud isegi 2. laagris ööbimas käidud. Sakslased vähemalt ööbisid 2. laagris ja käisid ära 6700m peal. 360 Expeditions plaanis teha tippu 13.07 aga ilm keeras ära ja nad tulid 2. laagrist alla tagasi. Peale seda katset nende 4-st ronijast 3 otsustasid edasisest üritamisest loobuda. Vahepeal on tulnud meie laagri ümbrusesse juurde veel uusi ekspeditsioone. Allpool on sisse kolinud suur ameeriklaste ekspeditsoon (korraldaja Laila Peak?) ja meie laagri kõrvale on tulnud pisike SummitClimb ekspeditsioon, mida juhib Felix Berg. Lisaks saabuvad veel jaapanlased, kes lähevad üritama esmatõusu Gasherbrum 6 peale ja Tom & Ales, kes tahavad teha Gasherbrum 3 peal uut marsruuti. Lorin räägib, et viimased on hetkel maailma parimad selliste mägede ronijad.

Meil on muidugi põhi küsimus selles, et kas keegi tuleb veel G1 ronima. Mäeluba olevat selle jaoks vähemat 130 inimesel, aga näha pole kedagi. Nawaz räägib, et 2 ekspeditsiooni ei tule üldse kohale, sest halb ilm ja selid on teinud teed katki. Kõrval laagri Felix agiteerib, et me võiks minna ikka G1 peale ja tema võibolla ka peale G2 ronimist ühineks. Käime Joosuga K&P laagris koosolekul, kus näidatakse mingit väga keerulist ilma graafikut ja kasutatakse 8000 ronijate slängi, nagu "what is your sherpa power?". Ilmaaken on pisike, avaneb paari päeva pärast ja kestab nii kaua, et G2 tipus peaks napilt jõudma ära käia. See siis kinnitab veelgi seda, mis nagunii oli juba ilmne: et me peame ka G2 peale minema, kui üldse tahame millegi tippu jõuda. G1 jäämurrust isegi pole veel läbi käidud ja selle marsruudi jaoks on meil üksinda liiga vähe aega, köit, jõudu - ühesõnaga kõike. Joosu korraldab Nawaziga mäeloa G2-le, maksame K&P sherpadele selle eest, et nag G2-le köisi üles pannevad ja asume asju pakkima.

Tiputõus (17.07-23-07)

Seekord me 1. laagrisse minekut ei alahinda ja hakkame baaslaagrist minema juba pool tundi enne keskööd. Tipu poole rühib nüüd päris pikk rida inimesi ja jäämurrust läbi minek pimedas pole enam keeruline. Hoiame ka veidi kiiremat tempot, sest pehmesse lumme kinni jääda enam ei taha. Jõuame 1. laagrisse kella 7 paiku hommikul ehk siis täpselt õigel ajal. Lõpus pidime juba hakkama riideid vähemaks võtma ja paar tundi hiljem jõuda oleks juba väga halb olnud.

Teise laagrisse minnes ronime nüüd eelmisest korrast ca 70m kõrgemale sest 2. laagrist on kaks varianti. Jõuan sinna peale 4h 45min ronimist esimesena ja saan ka ühe välja kaevatud telgikoha meile ära krabada. Ronimine väga raske polnud aga kohati oli hirmus vaadata, kuidas osad shumaaritades kogu keha raskusega köies ripuvad. Eelmine kord ise nägime, kuidas need lumevaiad on sinna nõlva sisse pandud ja kui kergesti need lahti võivad tulla. Kõrgust on siin veidi alla 6500m aga enesetunne väga halb pole, pulss lamades on alla 50 ja SpO2 enamasti üle 80. Telgis mängime mingi aja sõnade mängu, kus igaüks peab ütlema selle tähega alpinismi teemalise sõna, millega eelmine sõna lõppes. Kahjuks ei pidanud arvestust, kui kaua see kestis. Oleks saanud pärast kontrollida, kas merepinnal tuleb paremini välja. 

7000m kõrgusse kolmandasse laagrisse minek läheb mul järgmisel päeval 3 tundi. Telgi kohta kaevame mitu tundi ja selle käigus teeme palju puhkepause. Siin tuleb jälle välja meie 4kesi kolmeses telgis olemise hea külg - nii peab poole vähem telgikohti kaevama. Koos all laagri kokku paneku ja üleval laagri lahti võtmisega kulub ikkagi üles kolimise peale peaaegu 8 tundi. Siin laagris on juba väga hästi aru saada, et kõik natukenegi suuremad tegevused väsitavad. Peale lume toomist ja vee keetmist on ikka vaja pool tundi pikutada ja siis võib proovida jälle midagi teha. 

Keegi pole siit laagrist veel eriti kaugele edasi läinud. Felix üritas juba päev varem koos Topo ja veel mõne kaaslasega üles minna, aga kusagil olla olnud nii paks lumi, et sealt edasi ei pääsenud. Sakslased otsustavad, et lähevad homme üles. Koos nendega ka Felix uuesti ja Sanu Sherpa koos oma jaapanlannast kliendiga. Lisaks veel ameerika grupp koos suusatajatega. Mulle jäi mulje, et nad ei saanud varem isegi 2. laagris aklimatiseerumas käia. Seega on nii väikse aklimatiga ja ilma lisahapnikuta minek nende poolt paras julgustükk. Joosu mõtleb ja mõtleb, et kas minna homme või lükata ühe päeva võrra minekut edasi. Ühel hetkel on kell juba nii palju, et enam ei jõuaks isegi õigeks ajaks vett valmis keeta kogu meie telgile ja otsustame, et lähme päeva võrra hiljem. Teised lähvad välja kell 8-9 õhtul. 

Oleme juba mõnda aega õndsat und maganud, kui järsku väljas algab mingi suur torm. Telk laperdab ja teeb sellist häält, et kõrvadel on lausa valus. Olen ülemise nõlva poolses servas, kust pidevalt kahe telgi seina vahele lund juurde tuiskab. Õnneks tuleb õigel ajal meelde eeskojast kõik saapad sisse võtta. Puksin lund aina väljapoole aga varsti olen ikkagi lume all kinni. Kuigi ilmateade oli näidanud täiesti selget ja tuulevaikset ilma, kestab see jama vähemalt 4 tundi. Head ilma näitasid pealegi veel mitu erinevat ilmateadet, sest peale meie pole siin vist kedagi, kes lihtsalt mountain-forecastist ilma andmeid saaks. Teistel gruppidel on ikka palgatud keegi ilmatark kusagil tarkade tornis, kes spetsiaalselt selle mäe jaoks kõige paremat ennustust peaks välja arvutama. 

Peale seda on kuulda, kuidas palju inimesi ülevalt tagasi tuleb. See ilma vingerpuss on nende tiputõusu tuksi keeranud. Aga sakslasi ja Felixit ei ole kusagil ja mul on päris hirm nende pärast. Teistel ka meel kõige parem pole ja mingi alla minemise jutt hakkab ka aeg ajalt teemaks tulema. Telk on ka seest üleni lund ja kondentsi täis. Lõpuks lähen telgist välja ja vaatan natuke ringi. Ülejäänud laager pole üldsegi nii hullus seisus, kui ma olin kartnud. Lisaks jõuab kohale uudis, et Alpenglow tiimi juht Topo Mena on koos oma grupiga tippu jõudnud. Kuigi mul on ikkagi hirm, et kas kõik siiani mäel olevad inimesed selles tormis ikka terveks jäid, hakkab vaikselt meeleolu kogu laagris paranema. Juba ajavad K&P grupi kandjad hapnikumaske ette, seljakotte selga ja hakkavad 4. laagrisse minema. Siin tuleb jälle hästi välja suure grupi eelis väikse ees. Ma olen suht kindel, et kui me oma grupiga üksinda oleks seal mäel olnud siis peale sellist tormi poleks keegi enam julgenud ülespoole minna. Aga kui näed, et teised on oma ilmatarkade käest loa saanud ja lähevad üles, siis tuleb endal ka julgus tagasi. 

Samas suusatajad ja teised öösel tagasi pöördunud inimesed lähevad alla. Osadel polevat enam süüa midagi ja jõuvarud said ka hakkama pandud tõusukatsega. Ilmselt olid nad kõik tormi ajal 3. ja 4. laagri vahel järsu ja tuulele avatud nõlva peal, kus köit mööda tõustes kätel veel eriti külm hakkab. Siis lõpuks hakkab ülevalt rahvast tulema. Sanu Sherpa oli kogu ronimise käigus hullult rõõmus ja nüüd laagrisse tagasi jõudes tuleb välja ka miks. Nimelt sai selle tipuga temast esimene inimene maailmas, kes on käinud kõikides 8000+ mägede otsas vähemalt kaks korda. Varsti tulevad ka sakslased, kes on elus ja terved ja tipus käimise üle väga rõõmsad. Keedame neile siis tervitusnapsuks Joosu valgupulbrist jooki.

Kella 3 paiku sätime ennast magama, sest juba kell 8 pidi olema äratus. Aga siis järsku hakkas jälle see burgaa pihta. Nüüd oli küll närv täiesti must. MIS MÕTTES. Pidi ju tulema ilus tipu ilm. Mõtlen, et küll sakslastel võib praegu hea tunne olla, et kõik juba tehtud on. Tunnid lähevad ja lamame kõik sõnatult laperdavas telgis. Kui eile oli ühtlane undamine siis täna on mingid 10 sekundised pausid sees, aga siis laperdab jälle ja veel hullemini kui eile. Abitu tunne on hakka või jumalat paluma sest midagi muud ju teha ei saa. Jõuab kätte see aeg millal pidime asju hakkama pakkima ja siis see aeg, kus pidime välja minema. Aga torm aina undab õues. Kella 9 paiku siiski on justkui tunda, et pausid iilide vahel hakkavad muutuma pikemaks. See annab niipalju lootust et hakkame vaikselt asju kohmitsema. Mõne aja pärast jääbki tuul suhteliselt vaikseks. Telgi eeskoda on peaaegu katuseni lund täis, aga kuidagi saan sealt alt priimuse kätte ja isegi tööle lõpuks. Laagrist läheb mööda üks ameeriklane ja räägib paar sõna juttu. Mõne aja pärast on ta juba väga kaugel ja kõrgel pimeduses oma pealambiga. Seda on kuidagi lahe vaadata - nagu pisike Frodo Mordori mägedes. Millegipärast kulutan vähemalt pool tundi, et teha tuule käes jukerdava priimusega üks hirmus tähtis tassitäis kohvi. Kui selle valmis saan, on Ain ja Krista juba ammu minema kütnud ja Joosu ka ei taha seda. Samal ajal läheb mingi rodu inimesi veel meie laagrist mööda, kes iga paarikümne sammu järel hingeldamispause teevad. Kes nad on, ei tea. Minuarust tipuni nad ei läinud. Kell on 22:21, kui kallan ülejäänud kuuma kohvi maha ja hakkan ka minema lõpuks. Aga siis jääb kohe see inimeste rodu mulle ette ja pean paksus lumes kõrvalt mööda sumpama. Panen korraliku tempo peale, sest tahaks saada 4. laagrini viivatest tugiköitest enne üles, kui jälle mingi torm algab. Saangi köitest üles ca 3 tunniga ja ilma tormita. Ain on vahepeal natuke maha jäänud aga 4ndast laagrist edasi traaversi peal jõuab järgi ja läheb isegi mööda. Paistab, et mulle sobivad järsud nõlvad teistega võrreldes paremini ja laugemal nõlval lumes sumpamine jälle niiväga ei meeldi. Kusagil traaversi keskel tuleb vastu üks väiksem proua K&P grupist, keda sherpa lühikese köie otsas talutab. Üsna tihti kukub ta pikali või põlvili ja aidatakse jälle püsti - päris kurb on seda vaadata. Traaversi lõpus teeme Ainiga söögipausi. Tuldud on peaaegu 6 tundi ja kõrgust juba üle 7600m. Vaikselt hakkab taevas heledamaks muutuma ja ilmselt on ka igale poole ilus vaade. Aga Ain ajab ennast kohe peale paari ampsu üles ja rühib edasi. Paistab, et nüüd hakkas võistlus selle peale, et kes saab enne tippu :) Mul on joogisüsteemi voolikuga mingi jama ja pean sellega mässama tükk aega, sest see hullult soonib ümber kaela. Aga kui korda saan, siis kütan ka järele. Tuleb natuke järsem osa, kus lõpus on mingid suured kivirahnud mõlemal pool nagu sambad ja peale neid näeme järsku tõusu G2 otsas oleva kivipüramiidi tippu. Nüüd on juba kõrgust üle 7700m. Peast käib läbi mõte, et see on ju kõrgem, kui igasugu lumeleopardi mäed. Samas ootan, et millal siis see Felixi hirmujutt tõeks saab ja järsku enam üldse jalga jala ette panna ei jõua. 

Järsu osa peal on kõrgemal näha peenike tugiköis ja Ain juba jõudis ennast sinna külge panna. Minu ees läheb veel üks ilma lisahapnikuta ronija, jõuab just köieni ja paneb põlve maha, et mugavamalt šhumaari kinnitada. See oli viga sest kassi kihvad tulevad jää seest välja ja suur mees hakkab hirmsa hooga otse minu poole libisema. Vaevu jõuan eest ära hüpata, sest nii järsu koha peal teda peatada polnud mingit lootust. Mees libiseb alla oma 100m veel ja selle käigus lendab tal jalast saabas ka ära. Õnneks saab ikkagi lõpuks enne mingeid pragusid pidama. Ja õnneks oli seal all veel üks mees, kes suutis ta saapa ka kinni püüda. Paistab, et on elus ja terve ja saab kõndida peale seda äpardust. Hiljem kuulsime, et mees oli natuke maad veel üles tulnud ja siis otsustand tagasi alla minna. Õnnelik õnnetus, sest 7700m kõrgusel ilma saapata jääprakku kukkuda oleks olnud ikka väga halb variant. Samas kui jäid äparduse lõpuks terveks siis miks selle pärast alla minna?

Kusagil 7800 peal tuleb K&P ja 360 expeditions ühisgrupi rahvas vastu. Nad hakkasid ilmselt kohe peale tormi 4. laagrist lisahapnikuga üles ronima ja on nüüd juba tipus käinud. Rolf ütleb rõõmsalt, et ainult 3 tundi on veel tipuni. WTF. Tipp peaks ju siin samas olema. Õnneks me ikkagi nii aeglased ei olnud ja saime sellest kohast vist umbes pooleteise tunniga üles. Järsu osa lõpus on veidike laugemat traaversit, siis minek üle mäeharja ja harja paremat külge mööda veel natuke traaversit. Siis jõuame pisikesele platsile üleval harja peal, kus kõik jäljed lõppevad ja edasi muutub hari madalamaks. Tippu jõudsime ca 7:50 hommikul ja üles tulekule kulus 9h29min. Sakslastel, kes kogu aeg meist kõike kiiremini tegid, läks see tõus isegi tunnike kauem. Muidugi neil oli ka torm hommikul ja nad pidid sellepärast tükk aega tuulevarjus jalgu soojendama. Koos meiega on tipus veel kaks Pakistani sõjaväelast. Ilm hakkab just palavaks kiskuma vähemalt siis, kui sul on jalas sulepüksid pluss veel 4 paari pükse, 2 sulejopet ja veel igasugu häid asju. Tormi kartuses riite pealt ju kokku ei tahtnud hoida. Tagantjärele piltidelt vaadates oli vaade muidugi imetabane aga tol hetkel mingit ülevoolavat õnnetunnet ei ole. Pigem tahaks juba alla laagrisse saada ja pikali visata. 

Tipus olime Ainiga peaegu 40 minutit ja 8:32 hakkame alla tagasi laskuma. Kohe varsti tuleb vastu Krista. Arvestades seda, et ta baaslaagrist kõrgemal jälle ülimalt vähe on söönud, on tal uskumatult kiire tempo olnud. Annan talle oma fotoka tipupildi tegemiseks, sest kusagilt pidi ta ju kaalu kokku hoidma ja enda oma on ta maha jätnud. Pärast Krista annab fotoka veel edasi Joosule, kes pole vist isegi kunagi mõelnud selle peale, et sellist 200 grammist kolakat mäkke vedada. Joosu tuleb vastu alles tipupüramiidi all. Tal on vist ka mingi tervise jama tekkinud sest kogu tiputõusu ajal on ta kõik päevad kõige viimasena jõudnud laagrisse. Juba baaslaagrist võttis ta väga vähe sööki kaasa. Ma ei teagi kas sellepärast, et ei peaks sööki tassima või ei lähe toit alla või mõlemad korraga. Aga mees on entusiastlik ja lubab ikka tipus ära käia. Krista on tipus kell 9:27 ja Joosu 13:57.

Platool päike paistab, lumi on pehme ja paksude riietega on palav. Teeme mitu puhke ja söögi-joogi pausi. Mul oli kaasas 3L spordijooki, 1L peroniini, mõned müslibatoonid ja 6 energiageeli. See oli enam vähem täpselt paras, natuke peroniini jooki jäi isegi alles. Viimane kord Pobedal tundsin puudust sellistest energiat andvatest asjadest ja sellepärast seekord kokku ei hoidnud nende pealt. Ilma eriliste sekeldusteta jõuame alla enam vähem kell 12 päeval, 3.5 tunniga. 

Peale tipus käiku magame telgis ja ootame teisi. Joosu jõudis vist 19:00 paiku alla ja siis saatsime sõnumi Mashabrumi Alile. Tuli välja, et vahepeal oli meile ka hulk järelpärimisi saadetud juba. 

Öösel pole isegi tormi ja ilm on järgmisel päeval laskumiseks täitsa hea. Suur ootamine tuleb 2. laagri jääseina juures, kus K&P grupi naisi aidatakse seinast üles. Seal passime üle 2 tunni palavas, aga see-eest näeme ka vaatamisväärsust: Denis Urubko läheb üksinda tippu tegema. Tal on mingi väike seljakott seljas kus on vist hädaabi asjad sees ainult, sest kusagil ülalpool telkida pole tal plaanis. Märkimisväärne on see, et ta jõudis veel tagatipuks enne meid baaslaagrisse kah. Samas kõndis samamoodi rahulikult nagu meiegi - lihtsalt peatusi ei tee.

K&P grupiga käis tipus üks 67 aastane saksalanna ja üks 60 aastane austria naine. Mõlemad lisahapnikuga ja mõlemad olid juba vanad tegijad, kes aastaid tagasi isegi Everestil olid käinud. Aga osad daamid ei jõudnud tippu ja olid väga väsinud peale proovimist. Neid vist nüüd sealt seinast üles aidatigi. Peale ootamist sain ma seinast esimesena üles ja seal kohe ka edasi liikuda. Laskudes on jälle paljud lumevaiad välja sulanud. Teen 2 uut abalakovit, sest viimase eriti järsu 200m laskumisega nõlva peal olevad köied on sisuliselt kinni ainult ülevalt otsast ühe lumevaiaga. Teised jäid aeglasemate laskujate taha kinni ja tulid 4-5 tundi kauem kui mina. Alla jõudes on kõik väsind nagu söekarud. Eriti valus oli vaadata alla tulevaid kandjaid, kellel oli seljas peale oma seljakoti veel ca 30-40 kg "ühisvarustust" - hunnik hapnikuballoone, igasugu alusmatte, mitu suurt telki ja tagatipuks üks telk veel nööriga järel lohisemas! Ja mees sumpab pealelõunases pehmes lumes, päike paistab lagipähe.

Esimeses laagris saime peale päikse loojumist natuke magada ja siis kohe kell 1 äratus ja edasi laskuma. Olime ainukesed laskujad ja selle tagajärjel muidugi eksisime ka mitu korda ära. Ühe korra üleval lageda liustiku peal sain GPS tracki järgi uuesti õigele rajale, aga jäämurru ajaks sai kell tühjaks ja siis seal ikka andis ekselda. 

Matkame koju (24.07-27-07)

Ega all laagris enam pikka pidu pole. Hobused olid juba enne üles minekut tellitud 25. juuliks baaslaagrit ära vedama. Seega saime tipus käidud täpselt viimasel minutil. Baaslaagri mehed teevad suure pidusöögi ja laheda ilutulestiku, mille saatel ise agaralt tantsu löövad. Viimasel õhtul enne ära minekut kutsuvad ameeriklased enda laagrisse viskit jooma. Joosu meel läheb väga rõõmsaks ja ei jõua talle järelegi, kui ta laagrite vahel järskudest küngastest üles tuiskab. Astume nende suurde baaslaagri telki, kus on juba umbes 10 inimest ümber laua. Laua peal on 0.33 liitrine Viski ja sealt on ainult 2/3 ära joodud. Igaüks ikka korra nuusutada saab lõpuks :) Aga huvitav oli teistega rääkida, kohal olid isegi elukutselised alpinistid Tom ja Ales, suusaalpinistid ja see mees, kes tipupäeval pisikese Frodona hommikul üksinda ees läks.

 Matk tagasi saab olema väga äge, aga ka natuke väsitav ja kohati isegi hirmus. Esimesel päeval kohe teeme 8.5 tunnise matka Ali Campini. See pole mingi matkatee vaid alguses liustikujääd mööda ja pärast lihtsalt suurte lahtiste kivide peal turnimine. Eriti ekstreemne hetk tuleb enne Ali campi, kus on liustikujääs üks kiirevooluline ja küllaltki lai mägioja. Lorin kalpsab sealt oma pikkade jalgadega üle ja mõtlen, et kui raske see ikka olla saab. Kaldast ära tõugates kuulen, et keegi karjub midagi. Maandun teisele kaldale, aga liiga ääre peale ja sealt murdub tükk jääd lahti ja siis olen juba jalgupidi külmas vees. Aga dünaamilise boulderliigutuse abil saan kaldajääs kivist ja ühest jääpraost kinni ja vinnan ennast üles tagasi. Pärast tuli välja, et Lorin oli just hüüdnud, et kindlasti sealt ei tuleks keegi. Ja paarsada meetrit ülaltpoolt sai muidugi ilma mingi pingutuseta üle. Aga igavusest oli ikka vaja ise midagi "põnevat" proovida.

Ali campis on suur hulk rahvast. Just samal päeval saabus Madissoni K2 grupp, kus oli ka tipus käinud Krisli. Lisaks veel ainult K2 baaslaagri matka tegevat rahvast, sest siit see kuulus matkarada lähebki. Järgmisel hommikul on äratus lausa kell 12 öösel, sest asume ületama Gondogoro La kuru. See on peaaegu 5600m kõrgune lume ja jääga kuru, aga kasse ja suuri saapaid ei viitsinud keegi siia vedada. Matkajad kasutavad siin traditsiooniliselt kasside asemel sokke saabaste või tossude peal. Kurust üles minna on väga mõnus. Kohati on köied ja kogu see rahvamass astub rahulikult. Üleval on hirmus külm, aga teiselt poolt alla ei lasta. Seal on üks pisike tähtis mees ees nagu punn ja laseb ainult väikeste grupide kaupa. Alla minnes selgub, et selleks oli ka hea põhjus. See muda ja lume segune rada hullult järsk ja libe ning püsti püsib seal ainult tänu tugiköitele. Samas on rada käänuline ja 30-50 meetri pikkused tugiköied ainult otstest kinnitatud. Kui ees või taga on köie peal mingi grupp inimesi, kisub see köis sind pidevalt täiesti ettearvamatus suunas vasakule või paremale kivide otsa. Kindlasti oli see kogu reisi kõige vastikum laskumine. Lõppes see nii dramaatiliselt, et libisesin ja lendasin mingite kivide otsa sulejope puruks nii et terve mägi oli sulgi täis. 

Seal edasi läheb rada mõnusaks ja hakkab vaikselt ilmuma isegi loomi ja taimi. Nii kaua pole rohelist muru näinud. Siis hakkab veel tagatipuks paistma Laila Peak ja see on küll selline mägi, mida isegi üle 10 aasta mägedes käinud inimene lihtsalt võib jäädagi vahtima ja pildistama. Päev tuleb hullult pikk ja väsitav - ca 30km ja 11 tundi. Ikka selleks, et õhtuks jõuda imekaunisse Saicho laagrisse. Baaslaager ja lumi on täiega ära tüütand ja nüüd on sellises rohelises laagris nii hea olla. Siin saab ojas pesemas käia ja puu all teed juua näiteks. 

Järgmisel päeval on veel pisike paari tunnine matkakene ja siis algab igal sammul tähistamine. Kõigepealt Hushe külas lõnasöök, siis käime Nawazi kodus kohalikku elu vaatamas ja teepeal teeme veel peatuse, et Pakistani mütside ja muude aksessuaaridega pilti teha. Õhtul siis veel Mashabrum hotellis tehakse meile ja K2 grupile hirmus suured tordid, mida keegi ei jaksa ära süüa.

Tipus või siiski mitte?

Sellise pealkirjaga artikli kirjutas herr Suurväli Go Reisiajakirjas veidi kohe peale meie reisi. Seal oli siis oli paari lausega mainitud, et me käisime tipus ja toodud ka meie tipupildid. Lisaks mingi eestlaste 8000m ronijatest tabel, kus meie kõigi nimed kirjas ja järel sulgudes, et meie tipus käik on siiski kinnitamata. Lisaks oli veel Marie tõusude järel see sama "kinnitamata". Ma ei tea kas sellepärast, et ta käis pimedas ja ei teinud pilti? Mida see "kinnitamata" täpselt tähendab, seda pole kirjas. Ja siis on veel kirjutatud pikalt laialt sellest põnevast teemast, kuidas osad inimesed 8K mägede tipus on vale koha peal seisnud ja nüüd nende tipus käimised saab tühistada.

Mida siis ajakirja lugeja sellest nüüd järeldama peaks? Tipupilt on aga "kinnitatud" ei ole. Ilmselt on probleemiks see, et meie tipupildid pole tehtud "klassikalise ja õige nurga" alt. Ja sellepärast tema kui "kinnitaja" ei saa nüüd aru, kas ikka on õige koht. Oleks võinud siis enne artikli kirjutamist veel mõnda pilti meilt küsida. Siin on näiteks Urubko 2019 aasta pilt ja K&P grupi pildid, kes ~3-4 tundi enne meid tipus käisid. Sellised siis näevad välja "õiged" G2 tipupildid.

Meie läksime nende K&P grupi inimeste jälgedes ja ilmselgelt jõudsime välja samasse kohta. Kes hoolega vaatab, näeb et Ain alumisel pildil seisab täpselt sama koha peal kus punase suleülikonnaga K&P mees. Lisaks on Pakistani sõjaväelasega pildil näha kogu lumehari kuni selle ära tuntava kaljuni Urubko selja taga - kõrgemat kohta pole kusagil. Mõned aastad tagasi tegi Alex Gavan video G2 tipust https://www.youtube.com/watch?v=4vuzH0xTikg. Videost tõusumarsruuti vaadates (0:24) on näha ühtlaselt tõusev rada, kus isegi pole võimalik varem vale koha peal selliseid pilte teha, nagu me tegime. Loodetavasti on see asi nüüd selge ja järgmistele G2 ronijatele ka hea õpetus siin, et mis nurga alt see tipupilt täpselt teha tuleb, et mägi ikka erinevate asjatundjate arvates "kirja saada".

Gps track ja muud numbrid

GPS track Google Earthis

Teised kirjutavad

• Felix ja sakslased tipus https://www.instagram.com/p/Cgduulap_xj/

• Tom & Ales G3 kokkuvõte https://www.instagram.com/p/ChcSdo0jtJa/?igshid=MDJmNzVkMjY%3D

• Jaapanlaste G6 kokkuvõte https://www.instagram.com/p/Cg3496uDKjF/?igshid=MDJmNzVkMjY%3D

• Sanu Sherpa https://en.wikipedia.org/wiki/Sanu_Sherpa

• Soomlane Kim: https://coolntalk.co.uk/expedition-gasherbrum-2-broad-peak-2022/ https://www.kimnystrom.com/expedition-2022

• K&P grupi tipupilte https://www.instagram.com/p/CgjvvIvokJD/ https://www.facebook.com/photo/?fbid=10166599676530002&set=pcb.10166599682875002

• Suusatajad https://www.instagram.com/p/CgoW3quoZCu/ https://www.instagram.com/p/ChDiOeWvikl/ https://www.instagram.com/p/CgxDpFtohf7/

• Mashabrumi uudised https://www.facebook.com/MashabrumExpeditionsTT

• Alex Gavani G2 õpetus exporerswebis koos videoga tipust https://explorersweb.com/gasherbrum-ii-a-climbers-guide/

Nawaz

Meie baaslaagri ülem. Nawaz hukkus oma kodukülas pool aastat hiljem 💔