Dych-Tau

13.08 Mäkke minek

Sööklast võtame veel kõhutäie sööki kaasa, poetame liigsed asjad alpilaagri laoruumi ja hakkame minema. Päike on eilse hommikuga võrreldes vist veidi leebem, aga korralikult kuumutab ikkagi. Laagris enne välja minekut seda esimese päeva teed eriti pikalt ei uurinud. See pidi olema selline lihtne rada mööda astumine esimesse laagrisse. Mingite siltide järgi keerame esimesel tee hargnemisel vasakule ja lähme mööda väikest rada kaldus rohunõlval. Rada hargneb aina väiksemateks harudeks ja lõpuks on järgi ainult rohi ja kivid.

Ühel hetkel on ees järskude servadega uhtorg, mis murunõlva pooleks lõikab. Mõtleme otse üle minna, aga ilmselt hindasime seda asja liiga lihtsaks. Mõne hetke pärast maandub LauriS korraliku kukerpalliga oru põhja. Ainuke mõte mis peast jõuab läbi käia, on et "täitsa p******". Õnneks pääseb ta ainult ehmatuse ja auguga pükstes ning varsti saame edasi minna. Varsti paistab all üks väike hütike ja sellest veidi edasi ka mägijõgi. Uurime raamatuid ja Eestis ette valmistatud rajakirjeldust. Kirjelduses seisab, et peale hütti esimese jõe äärt mööda üles. See paistab minevat kokku ka Bezengi raamatuga ja ülal paisavad suured liustikud, mille äärde peame jõudma.

Mõeldud-tehtud ja varsti rassimegi mööda nõlva üles. Esialgu on jälle korralik rada, mis vähehaaval muutub vähem korralikuks rajaks. Siis tulevad hargnemised, aga enam-vähem läheb kõik ikkagi ühes suunas orgu mööda üles. Päris üleval pöörab rada paremale päris järsust kaljust üles. Seal üleval siis teeme veel peatuse ja uurin raamatut. Piisavalt hea ettekujutuse koral läheb kõik jätkuvalt kaardiga kokku. Ainuke kahtlane asi on see, et järgmisest kuluaarist läbi minek pole enam teps mitte lihtne rada, vaid peame ennast lausa köide panema. Loomulikult ei ole noortele hakkajatele meestele suurem probleem see 3A ronimine ja varsti jõuame kuluaarist läbi kõrgemale kohale, kust kõrval olev liustik paistab. Kõrgust näitab minu kell 3300, LauriS-l vist 3400. Laagrikoht peaks olema hästi äratuntav platoo liustiku servas. Selleks hetkeks on seljakotti tassitud juba 6 tundi ja esimest päeva mägedes olek annab tunda nii füüsiliselt kui ka mõtteselguse osas. Kuigi laagrikoht peaks olema veel kõrgemal (3500m), ei paista kusagil sellist õiget kohta. Lähme alla liustikule, sest nõlva mööda edasi üles ei saa. Liustikul saab vähemalt ojast vett võtta - juua polnud ka juba mõnda aega saanud.

Otsustame teha laagri, sest aega on juba kulunud 7 tundi ja kusagile tuleb ööseks jääda. Mingi kõrgema koha peale saab lõpuks telk püsti. Ümbruse rajakirjelduse ja kaardiga kokku sobitamine nõuab aga väga tugevat kujutlusvõimet. Aga alati leiame mingi seletuse. Ju siis on liustik nii palju sulanud ja asjad muutunud, ilmselt on päris õige koht veidi üleval pool ja tulime liustikule liiga vara alla jne.

14.08 Eksirännakud

Hommikus peale sööki hakkame uuesti ümbrust uurima ja õigeks mõtlema. Mattiga ronime laagri kõrvalt nõlva mööda üles, kuni läheb ebameeldivalt järsuks. Oli mingi lootus, et äkki sealt läheb tee õigesse "Russki Bivakki" ehk Dych-Tau 1. laagripaika, aga ei läinud. LauriS ronib liustikku mööda üles ja loodab laagripaika leida sealt. Ka ei leidnud. Tagasi telgi juures olles siis järsku LauriS paneb oma GPS-i käima ja lõpuks saab asjale pihta: vales kuluaaris oleme, kurat!. Asi oli ilmselt selles, et Bezengi raamatu pilt oli tehtud sellise nurga alt, kust meie üles tuleku kuluaari üldse näha polnud. Samas oli alt vaadates meie kuluaar üsnagi sarnane õigele kuluaarile, mis oli tükk maad edasi. Lisaks veel eestis tehtud vale rajakirjeldus, kus oli kirjas "peale hütti 1. jõge mööda ülesse". Tegelikult pidi minema 2. jõge mööda üles.

Igatahes järgmiseks mõtleme minna õigesse kuluaari ülaltpoolt üle Misses-Tau. Päeval nägime seal marsruudi peal inimesi ja see tundus olevat tehtav. Laager kokku, seljakotid selga ja tunnikese pärast seisame juba 400m kõrgemal mäeharjal, millelt avaneb vaade Misses-Tau marsruudile. See on jube järsk, ülaltpoolt puhas kaljuronimine. Suurte seljakottidega ei tundu üldse lihtne. Arutame seal pool tunnikest ja otsustame minna ikkagi altpoolt. Pooleteise tunni pärast oleme tagasi oma algsel laagriplatsil. 3 tundi ja suur hulk energiat raisatud :) Kell on 19:00 ja valget aega pole jäänud palju. Siiski tahaks homset teekonda lühendada ja hakkame alla minema. Ehk saab enne pimedat raskest kohast üle, siis saab lambivalgel ikkagi alla.

Alla minekul selgub jälle tõsiasi, et köitega mässamine võtab palju aega. Kõigepealt laskumine topeltköiel esimesse kuluaari, siis paneme köide ja tõuseme teiselt poolt mäeharjale. Ja jälle vaja topeltköis paika panna, alla laskuda ja köis järgi sikutada. Sealt alla jõudes aga "pannakse tuli kustu". Jama on aga selles, et see on alles teine kuluaar ja tuleb veel üle ühe mäeharja tõusta. Oleks vaja kaugelt mäeharja näha, et leida õige tee aga see ei õnnestu lambi kitsa valgusvihuga kuidagi. Tekib mõte uurida kuluaari altpoolt, ehk saab seda mööda ka alla. Astun ees pikkade sammudega alla ja jõuan varsti järsule jääkeelele, kust enam jala edasi ei saa. Silma järgi hinnates oleks nii 3 köiega laskumist ja samas pidevalt lõhede vahel ukerdamine. Ootan all, aga teised järgi ei jõua, karjun ja vilgutan lampi, aga kuluaari väike käänak ei lase ei häält ega valgust ülespoole. Lõpuks jõuavad teised lähemale ja hüüan, et tulen üles. Teised on pahased, et ma liiga pikalt eest ära läksin. Ega see mõistlik ei olnud jah. Mõte oli mul kiiresti teada saada, kas alt saab läbi. Ja kui ei saa, siis ei pea kogu kamp mõttetult alla ronima. Aga vahe teistega venis liiga suureks ja lõpuks karjusin mina tükk aega all, teised üleval ja keegi kedagi ei kuulnud.

Asume siis ikkagi mäeharja ületust otsima. Proovime paari varianti, aga mõlema puhul ei ole tee päris tuttav ja kalju läheb liiga järsuks. Selgub, et pimedus muudab kaljud palju järsemaks ja hirmsamaks, kui nad valges on. Lõpuks tuleb ainuõige otsus see pimeduses koperdamine ära lõpetada ja jääda paigale. Kaljusel nõlval pole lootustki leida piisavalt suurt ja tasast platsi telgi jaoks. Leiame ühe kiviplaadi, kuhu 3 inimest hädaga ritta mahuvad. Lisaks saab teha ühte serva köiega julgestusjaama, kuhu iseendeid ja seljakotte kinnitada. Katuseks lähevad 2 telkmantlit ja selja alla magamismatid. Olemine saab nii mugav, et seda külmööbimisena ei saa isegi arvestada. Öö jooksul muidugi väga hästi magada ei saa, sest iga kord kui keha hakkab unne vajudes lõtvuma, toimub ka vajumine kaldus kiviplaadil olevat matti mööda allapoole.

15.08 Jõuame Russki Bivakki (3300m)

Poolunes saab tiksutud vist ca 5 tundi. Kella 5 paiku hommikul kaob järsku uduloor ja avaneb ilus vaade ümbritsevale. Oleme mäeharjal õigele ületuskohale üsna lähedal. Ületuskoht, mida me üles minnes pidasime alpinistide tallatud rajaks osutus hoopis kitsekeste omaks ja üks seltskond loomakesi voorib sealt ka parasjagu läbi. Järgneb laskumine mööda moreeninõlva ja nagu alati, on see ebameeldiv. All teeme süüa ja saame nautida ka alanud vihma. Leiame ilusa raja, mis viib õige kuluaarini ja hakkame sealt ülesse rassima. Seljakotid on suured ja ronida on üsna kehva. Lisaks on kohati vaja pikalt mööda vihmast libedaid kaldus kiviplaate hiilida, sest kinni pole hoida kusagilt. Aga mäehari tuleb tasapisi lähemale ja varsti olemegi üleval. Sealt siis veel üks pisike laskumine ja näemegi kauaoodatud Russki Bivakki.

See on ikka väga ilus laagrikoht. Ühe eenduva kaljuserva alla saab vihma eest varjuda ja sinna isegi riideid kuivama riputada. Telgiplatsilt paar meetrit edasi aga on 30 meetrine püstloodis sein alla liustikule. Vett peab ka sealt alt tooma, aga õnneks saab ringiga ronida ja otse seinast ei pea käima.

Õhtul aga saame Saratovilt üsna kehva ilmaennustuse. Läheneb halva ilma front ja ilmselt ei saa kohe mitu päeva kuhugi ronida. Kõik grupid lähevad laagrisse tagasi. Pärast sellist rassimist, et üleüldse siia laagrisse jõuda, pole see küll uudis mida keegi oleks kuulda tahtnud. Magama jäädes on ainsaks lootuseks vanasõna, et hommik on õhtust targem.

16.08 Ronime edasi

Järgmisel hommikul on ootusärevus suur. Saratovi kõne on kell 9. Enne pakime laagri kokku ja teeme söögi. Sõltuvalt tulemusest lähme edasi või tagasi. Kohapeale ilma ootama jääda pole nagunii võimalik, sest siis ei jätku toitu. Sideseansil Saratov ütleb, et ilmaennustus pole muutunud. Stern paneb mängu oma veenmisjõu ja räägib kui hästi me ennast tunneme, et on palju sööki jne. Lõpuks Saratov poetab, et veel mingit ilma on ehk hommiku poole nii täna-homme ja otsustage ise. Seda poel vaja kaks korda öelda. Juba on kotid seljas, kirkad käes, köis peal ja lähme.

Kohe esimese asjana tuleb üles ronida 600 meetri kõrgusest jäänõlvast. Tõusunurk on kindlasti üle 60 kraadi ja peame endeid hoolega seina külge puurima. Kõige raskema koha peal lendab veel ülevalt üks inimese pea suurune kivi ka alla ja vihiseb mööda paari meetri kauguselt. Puuride ja köiega seina küljes olles pole lihtne kivide eest põigelda. Õnneks Matt märkas piisavalt vara ja pääseme ehmatusega. Ronimine on kohati üsna raske. Asja teeb hullemaks see, et mul on ainult tavaline alpikirka kaasas, jääronimise Petzlid jätsin maha.

Lõpuks saame ikkagi järsust seinast üles. Kõrgust on nüüd 4100m ja see hakkab nüüd tunda andma. Mina olen selleks hetkeks mägedes olnud täpselt kolm päeva ja järsematel kohtadel hingan nagu auruvedur. Teised on õnneks juba kaks mäge roninud ja paremini aklimatiseerunud.

Jääseina lõpus tuleb vastu 3ne grupp venelasi, kes laskusid alla VCSPS laagrist - sellest, kuhu meie just läksime. Tipus nad käinud ei olnud, võimalik, et ilmateate pärast. Peale veidi laugemat lõiku tulevad järsemad kaljud ja siis üks suur lumeväli. Kohati on seal tõusunurk nii järsk, et libisedes ennast pidurdada oleks olnud paras kunst. Selle välja läbisime ka puuridega ja sellest oli ka abi. Üsna järsu koha peal libastus Matt ja tuhises nõlvast alla. Õnneks olid mõlemal pool jääpuurid ja sõit jäi lühikeseks.

Kella 5:30 paiku hakkab ilm halvenema ja otsustame jääda laagrisse 4600m kõrgusele, 100m allpool marsruudikirjelduses antud VCSPS laagrikohta. Tõusevad pilved ja sajab lund ja lörtsi. Selleks hetkeks oleme aga soojas telgis ja keedame õhtusööki.

17.08 retk Dych-Tau tippu

Äratus kella Kella 4:30 paiku saame telgist välja ja ajame varustust selga. Väljas on külm ja pime, saapad on külmad, köis jääs ja kirkad lumme kinni külmunud. Plaani järgi ronib esimese poole Matt ja teie mina. Mattil saab olema raske, sest allpool lumekiht paks ja selles sumada pole lihtne. Lisaks peab kõvasti kühveldama, et leida lume alt jääpuuri jaoks sobilik jää. Iga puuri panek pole mugav ka teistele, kes samal ajal lihtsalt passima peavad - pulss läheb alla ja jalad hakkavad külmetama. Umbes tunni pärst jõuame õigesse VCSPS laagrisse 4700 m kõrgusel. Selleks hetkeks algab päiksetõus ja seda on alati lahe vaadata.

Peale kaljust harja tuleb järgmine järsk lumenõlv ja kordub sama - palju puuride keeramist ja lumes sumpamist. Samas on järgi ronijana aega ringi vaadata ja ümbrus on tõesti vaatamist väärt. Kahe tunniga jõuame 4900m kõrgusele ja teeme puhkepausi. Päike hakkab juba soojendama ja saab isegi mõned riided vähemaks võtta. Peale puhkepausi sumpame veel pool tundi lumes kuni jõuame Dych-Tau harja alla 4950m kõrgusel.

Adrenaliini on veres ilmselt küllaga ja enesetunne väga hea. Võtan hulga puure ja asun ees ronima. Mäehari on kivi ja lume segu. Kohati käime peenikesel lumeharjal, siis aga läbistab seda suurem või väiksem kivimürakas. Sellistest kaljudest tuleb siis üle ronida või üritada kõrvalt mööduda. Kusagil 5100m kõrgusel oli üks n.ö. võtmelõik, kus tuli eriti suurest kivist üle või kõrvalt ronida. Nõlv oli kohati vähemalt 75 kraadise nurgaga ja otse üle kivi minek ka väga keeruline. Lõpuks õnnestus ikkagi kõrvalt mööda ronida. Nõlv oli jäine ja alpikirka töötas seal kehvasti, aga iga paari meetri tagant puure pannes sai hakkama.

Edasi läksid jälle ameerika mäed draakoni turjal. Ühel hetkel on ees selline kivimürakas, mille tagant enam midagi ei paista. Üles ronides selgub, et ikka nii kergesti ei pääse. Minna on veel küll ja kaugel paistab veel suurem kalju. Lisaks veel tuleb sinna saamiseks ronida paras jupp allamäge ja siis jälle üles. Viimane osa harjast ongi põhiliselt üles-alla ronimine. Pooleteise tunniga tõuseme kokkuvõttes ainult 50m. Lõpuks kell 11:00, seisime päris õiges tipus. Alt laagrist tulek võttis aega 6h ja 11 min. Tipus oleku kinnituseks leidsime ka eelmise grupi jäetud tipukirja ja asendasime selle uuega. Lisaks jätsime ka paar Snickersit järgmistele tulijatele.

Niipea kui algas laskumine, pööras ka ilm halvaks. Juba esimesel laskumisel jäi köis alla nõlvale kinni ja pidin sellele järgi laskuma. Nagu ka Matterhornil paari aasta eest, nägime jälle et laskumine tehnilistel mägedel on keerukam kui tõus. Järgmisena jääb köis kinni kusagil 5100 m kandis. Seal tuleb lausa üles järgi ronida. Selle raske ja ebameeldiva manöövri võtab enda peale Matt. Selleks hetkeks juba tuiskab lund ja nähtavust on vähe. Lülitub sisse "survival mode" - igat sammu püüan teha nii, et laskumine võimalikult kiiresti edeneks ja et midagi ei saaks valesti minna. Pingsalt otsin eelmiste gruppide laskumiskohti, sest neid kasutades saab aega võita.

Tuisus on kadunud tõusutee jäljed ja ühel hetkel oleme valges pimeduses ega suuda täpset suunda välja mõelda. Kell on umbes 4 õhtul ja oleme ikka veel kusagil 5000m kõrgusel. Selleks hetkeks oleme rajal olnud ca 11 tundi. Valget aega on jäänud vähe ja vales suunas laskudes kindlustaksime endale külmööbimise tormis. Tekkib uimane mõttepaus ja lisaks hakkab rõvedalt külm. Mattil viskab täiega üle ja virutab oma kirka suure jõuga vastu maad. Kurat teeme midagi! Kuidagi läbi pilveudu kaljunukke vahtides ja väsinud mälus sobrades mõtleme kamba peale välja õige suuna ja töö saab jätkuda.

Mõne aja pärast tekib aga uus probleem - meie vaheline köis säriseb elektrist. Juba mõnda aega on ümbruses sähvinud välgud ja loeme sekundeid müristamiseni - kaugus 3 km. Esimese hooga viskame kõik asjad kõrvale ja passime kohapeal. Siis aga saab selgeks, et see plaan ei toida. Kell töötab meie vastu ja lageda koha peal passides oleme nagunii ohutsoonis. Võtame uuesti köide ja astume edasi.

Nüüd algavad hommikused järsud nõlvad. Matt asub oma leivanumbri ehk Abalaakovi laskumisjaamade juurde ja teeb neid väga kiiresti. Samal ajal meie LauriS-ga sikutame köit järgi ja valmistame ette seda järgmiseks laskumiseks. Kuigi pingutame kõik kõigest jõust, tiksub kell halastamatu kiirusega ja pimedus läheneb. Kella seitsme paiku hakkab paistma VCSPS laagrikoht 4700m kõrgusel. Meil on siit aga veel üks nõlvatäis laskuda. Teeme sideseansi Saratoviga ja väidame, et laager paistab ja kõik korras. Viimastel laskumistel on täiesti pime, rõvedalt külm ja kõik edeneb väga halvasti. Tagatipuks lendab just enne laagrit Mattil veel kass jalast ära nõlva mööda alla. Selle päästmiseks läheb veel omajagu aega ja külmetamist.

Lõpuks kell 19:53 seisame oma lumme mattunud telgi juures. Seljataga 15 tunnine tööpäev, üks ekstreemsemaid mis mul üldse mägedes olnud on. Tol hetkel pole mingit kergendust ega rõõmu, vaid tahaks ainult telki sooja. Ruttu oma magamiskotti, sulejope ka selga. Sooja kisselli ja palju!

18.08 Tagasi Russki Bivakki

Kuigi eilne päev oli täiesti üle võlli, alustame laskumisega varakult. Liigagi selgelt on meeles kivi, mis järsku 600m kõrgust jäänõlva mööda ennist alla lendas. Sellised kivid lendavad päikese soojuse tõttu ja seega peame enne lõunat sellest nõlvast alla saama. Aja säästmiseks ei teinud isegi korralikku hommikusööki ega jooki. Enne kella 8-t saame minema. Minu organism pole kunagi ilma söömata ja joomata hästi toiminud ja olen nagu laiskloom. Vabadel hetkedel söön lund, aga see ei paranda olukorda eriti. Laskumisjaamu teeb jälle Matt, viimasena laskuja olen mina. See süsteem sai eile hästi selgeks ja toimib ka nüüd. Rahulikult toimetades saame peagi kriitilisest kohast alla ja võime kergendusega oma viimased rosinad ja shokolaadid ära süüa. Üks jama siiski veel tuleb. Abalaakivi jaamade tegemise nöör saab otsa. Marsruudile minnes oli meil kaasas 25 meetrit ja ikka jäi puudu. Õnneks jääb puudu täpselt paari laskumise jagu ja puuduva nööri saamiseks harutame lahti laskumise repsakad.

Just enne laagrit avastan, et suured varbad on eilse ja tänase laskumise ja külmetamise koosmõjul täiesti läbi pekstud ja valusad. Järskudel nõlvadel turnides jäi see märkamata. Lisaks on veel süvenenud nälg ja laisklooma tunne. Viimane jupp Russki Bivaki nõlvast üles on väga vaevaline ja tunne on, et ei taha enam sammukestki astuda. Kõigile igatahes meeldib see plaan, et täna enam edasi ei lähe. Õnneks saab aga kohe süüa makarone konserviga, ühe väiksemat sorti Vana Tallinna ja elu muutub kiiresti paremaks. Lahe lõppakkord saabub siis, kui teeme sideseansi Saratoviga. Kui ütleme, et oleme õnnelikult Russki Bivakis, siis tekib eetris vaikus ja mõne hetke pärast läheb käima mingi vene hümni sarnane kragisev muusika. Ilmselt mingi vana-kooli alpilaagri traditsioon. Teistele gruppidele sellist asja eetris lastud pole - järelikult ikkagi kõva marsruudi ronisime ära.

18.08 Tjoplõi Ugoli

Hommikul sööme ära viimase toidukraami ja asume teele. Jälle tuleb läbida pisut ebameeldiv paljaste kaljude ja moreeninõlv. Allpoole kohtame järgmist Dych Tau-le minevat gruppi. Harjutame vene keelt ja seletame üht teist marsruudist. Grupijuht on pisike vana, välja näeb nagu vene pätt Sillamäelt või Narvast. Teised paistavad olevat ka vanemad tegijad. Naeravad minu kaasa võetud Nike tossude üle ja lähevad edasi.

Allpool on veel üks veidi riskantsem koht kus tuleb laskuda alla liustikule. Üles tulles tulime valet teed ja seega eitea õiget kohta. Järsk moreeninõlv, vertikaalis kindlasti üle 100 meetri laskumist. Mingi köiejupi leiame ja lähme ettevaatlikult ükshaaval alla. Edasi on mõnus kulgemine mööda mägiojade liivaseid servi.