Pobeda

Üldine info

Pobeda on üks üsna kehvapoolse kuulsusega mägi. Enne reisi oli mul mäe kohta selline taustainfo. Isa käest sain kunagi 1984 aasta spordilehe väljalõiked järjejutuga Kaljutiiger. Seal on kirjeldatud Gruusia 1961 aasta Pobeda ekspeditsiooni, mille käigus tolle aja Gruusia parimad alpinistid (M. Hergiani, D. Medzmariashvili & co) tipus käisid. Nemad läbisid esimest korda marsruudi, mida tänapäeval tuntakse "normal route"-na ehk selle sama, mida enamus alpiniste tänapäeval ronib. Jutt oli päris kole. Kes sai kõrgushaiguse, kes kaotas telgi ja tegi külmööbimise tormis. Tipus käidi küll ära, aga 6st mehest jõudis elusana alla 3. Üldse oli 1967 aastaks tipus käinute ja mäel hukkunute suhe viimaste kasuks: 26:29. Peale reisi leidsin internetist ka tiputõusude statistika 2015 aasta seisuga. Selleks hetkeks oli tipus käinud 820 vene meest, 24 vene naist ja 60 "välismaalast" kellest siis ka ilmselt mõned naised. Ja paraku on selle põhjal mägi tänaseni kordades ohtlikum, kui näiteks Everest. Seda ilmselt siis seetõttu, et ei ole abis Šerpasid vaid igaüks peab lootma ainult iseenda ja oma grupikaaslaste võimetele.

Eestlastest seal tipus käinud ainult I. Priimets 1983 aastal koos meistersportlastest ja alpinismi instruktoritest koosneva meeskonnaga. Hiljem on käidud ka, aga tippu pole jõutud. T. Sarmet kirjutab Everesti Päevikus, et üritas seda mäge lausa 4 korda järjest vahemikus 1992-1996 ja ainult ühel korral õnnestus üldse saada Pobeda nõlvadele. See kord oli 1994 aastal, mil mäge ronisid ka Eesti mehed P. Nelke ja E. Ots. Viimased jõudsid Musta Obeliskini 7100m kõrgusel, aga siis mingi valearvestuse tõttu lõppes gaas ja joogivesi. Sarmet liikus neist päeva võrra tagapool ja jõudis samal päeval 5. laagrisse 6900m peal. Kaaslased olid tal juba tagasi pöördunud ja pidi temagi taanduma. Samal päeval läks viiendast laagrist üksinda tippu tegema kuulus vene alpinist Juri Borodkin. Läks ja ei tulnudki tagasi... 2006 aastal jõudsid Joosu & H. Oja samuti 5. laagrisse, aga jäid seal ilmavangi neljaks päevaks. Juba teisel päeval mattus nende telk meetrite sügavusele värskelt sadanud lumme. 2 päeva ööbiti enda kaevatud koopas ja lõpuks 30 tundi kestnud üliinimliku pingutuse tulemusena said nad tagasi alla. 2016 oli ilm nii halb, et Joosu koos nelja värskelt Lenini tipus käinud kaaslasega ei jõudnud 3. laagrist kaugemale.

Kõige selle põhjal näib Pobeda selline suht lootusetu üritus. Seepärast 2017 aastal, kui Joosu esimest korda seda mulle välja pakkus, ma pigem ei tahtnud plaaniga liituda. 2018 aastal sai aga Indias tegeletud suures mahus kõrgalpinismiga ja tehtud ju lausa rekordiline esmatõus. Selle suure õnnestumise taustal hakkas Pobeda plaan ka natuke reaalsemana tunduma ja lõpuks panin ennast ikkagi gruppi kirja. Lõppude lõpuks on Pobeda suurim oht ju ilm. Ilm läheb üsna tihti halvaks, sajab palju lund, puhub kõva tuul ja ei pääse edasi ega tagasi. Samas aga on tänapäeval ilmaennustus väga täpne isegi pikemaks ajaks ja alati kättesaadav. Seega saab alati ise otsustada, millise ilmaga julged üles ronida ja millisega tagasi pöörad. 60-ndate alpinistidel sellist luksust polnud. Nemad pidid seal 7 kilomeetri kõrgusel maailma ääre peal peal ainult jumala abile lootma.

Seekord saime siis kokku grupi seitsmest mägiatleedist. Tähelepanuväärne on see, kui palju on mõned grupiliikmed käinud 7000m ja kõrgemates tippudes. Grupijuht Joosu - 4x. Lumeleopardi kandidaadid Ain - 4x ja Krista - 3x. Filmioperaator Katrin - 3x (Pamiiri Lumeleopard). Fred ja mina siis saame ka mõlemad Lenini näol 1x kirja. Andras aga on käinud ära K2 tipus, Everestil, Antarktika tipus ja ilmselt veel paljudes kõrgemat sorti kohtades.

Lenini baaslaagris (15.07 - 18.07)

Joosu on kogenud Pobedal käija. Tema teab, et aklimatiseerumiseks on Han Tengri ja Pobeda mõlemad väga ebamugavad mäed. Pobedal ja Hanil on ühine baaslaager Lõuna-Inylcheki liustikul. Lõuna poolt Hanile tõustes peab seal pidevalt läbi käima laviiniohtlikust kohast 1. ja 2. laagri vahel. Pobedal aga asub 1. ja 2. laagri vahel Dikij Pass (Metsik Läbikäik). See on üks keeruline lõik selliste olümpia hotelli suuruste jääplokkide vahel ja all. Aegajalt kipuvad suuremad või väiksemad jääkamakad ka mäe küljest lahti pudenema. Sellepärast teemegi oma aklimatiseerumise hoopis 700km eemal Kõrgõztani teises servas asuval Leninil.

Aklimatiseerumise ajal on kogu aeg kiire. Keset laagrit ühe elektriposti küljes on ragisev kõlar, mis on ilmselt vana grammofoniga ühenduses. Selle kaudu lastakse juba varahommikul Suure Kodumaa aegseid laule, et inimesed üles ärkaks ja sööma tuleks. Üks päev lasti isegi laulu День Победы mis meie üritusega eriti hästi sobis.

Edasi on vaja käia baaslaagri ümber matkamas, esialgu sibulavälul ja siis rohunõlvadega mäekestel laagri ümbruses. 17.07 matkame laagrist idas asuvale mäekesele ca 3800m kõrgusele, 18.07 aga läänepoolsele künkale 4100m peale. Seal korraldab Fred koos ühe Hollandi suupillimehega asjaliku kontserdi. Ümbrus ja vaated on muidugi ilusad - rohunõlval sööb kari jakkisid, siin seal kriiskavad ümisejad ja allpool laiub "teletupsumaa" - roheline järvedega pikitud kuppelmaastik.

Peale söömise ja matkamise on üks tähtis töö veel kaardimäng Sasku mida mängivad kõik suure hoolega. Kuna on paarimäng, siis peab kogu aeg eriti mõistlikke käike tegema, et paariline ei hakkaks protesteerima. Paaril õhtul korraldab üks vene grupp isegi filmiõhtu. Kellelgi on pisike mobiiltelefoniga ühendatav projektor. Sellega lastakse söögitelgi seinale "Pulp Fictionit" ja muid filme. Venekeelse pealelugemisega muidugi.

Lenini ABC (19.07 - 21.07)

19.07 saabub hetk, kui seame sammud lõpuks 4300m kõrgusel asuva ABC ehk Advanced Base Campi poole. Ak-Sai tahab oma külalistele elu teha eriti lihtsaks ja säästa meid tunnisest astumisest üle sibulavälu. Aetakse ette Ural ja meid selle furgooni. See oli vist üks jubedamaid sõite, mis reisi jooksul tehtud sai. Raputab päris hullult ja kohati sõidab masin nii kaldus nõlvadel, et füüsikaseaduste kohaselt peaks ta sealt kukerpallis alla lendama. Aga ilmselt on juhil kõik need rajad juba katsetatud ja jõuame tervelt sibulavälu lõppu.

Kerge seljakotiga jalutame ABC-sse, aega läheb selleks umbes 5 tunnikest. Rajal on väga tihe liiklus, hobuseid ja eesleid läheb üles karjakaupa. Samuti ka peamiselt 50+ vanuses matkajaid. Paljudel ongi eesmärk ainult ABC-s käik. See on täiesti arusaadav, sest kogu see 12km pikkune rada liustikujõe kaldal on ju lausa imekaunis. Vaateid kaunistavad nii lumised mäemürakad kui ka madalamad eri värvi kivimitest koosnevad kaljud. Kohati on rada kõrgel järsul mäenõlval ja all jõekaldal on näha hobuste skelette. Ilmselgelt sinna alla kukkunud loomad eluga ei pääse.

ABC-s saame jälle nautida 3 korda päevas serveeritud sööke-jooke ja saab osta isegi õlut. 20.07 jalutame baaslaagri ümbruses. Kõrval on üks väiksem baaslaager, kus Katrin sebib meile tee joomise laagri ülema Vladimir Suviga-ga. Suviga on üks vene alpinismi superstaare, kes on käinud arulagedalt palju kordi kõigis Lumeleopardi tippudes - 5 korda Pobeda tipus, 17 korda Han Tengril jne. Jutuajamise käigus kiidab Suviga meie aklimati plaani, mis pidi olema Han Tengri jaoks täiesti piisav. Aga kui täpsustame, et läheme hoopis Pobedale, siis muutub ta veidi murelikuks. Tol hetkel ei omistanud me sellele väga suurt tähtsust, aga ilmselgelt oli siin vihje aklimati kava nõrkusele. Paljud teised käivad ju enne Pobedat Lenini tipus, meil aga on plaanis ainult 2 ööd 6100m kõrgusel.

Sisustame veel aega kivi loopimise võistlusega ja 21.07 tõuseme laagri kõrval oleval Holmi mäekesel 4700m kõrgusele.

Retk kõrgustesse (22.07-28.07)

ABC-st ära minek toimub alati vara, et saaks suurema osa ajast öösel kõvaks külmunud lumel astuda. Rahvast on palju - 4700m peal on tugiköied ja sinna tekkib lausa järjekord seongutest. Rahva seas on näha ka päris nepaallase väljanägemisega Šerpasid. Pisike mees seongu eesotsas, seljas ülisuur vähemalt 40kg seljakott. Suured mehed tulevad järel pisikeste kotikestega, 8-10 kg või nii. Andrase ja Frediga liigume mulle üsna sobivas tempos. Jõuame üles 6.5 tunniga, mis on 3h vähem kui 2014 aastal esimene kord üles tulles. Ülejäänud seltskond moodustab 5-se köiskonna ja tulevad paar tundi kauem.

Kui 5300m peal laager ülessaab, esitab Fred oma kaasa veetud Ukulele saatel mõned laulud. See tõstab tuju nii meil kui ka naabruses telkivatel soomlastel. Nalja saab ka kui Joosu esimest korda baaslaagriga raadiosidet teeb. Vaja on väga asjalikku juttu vene keeles ajada, aga miskipärast ajab see "Priom"-imine grupijuhti pidevalt naerma. Siin laagris hakkab peale ka trall pakitoitudega, mis vähe aklimatiseerunud inimestel väga ei taha alla minna. Endal õnneks seda probleemi pole ja vähendan Tactical Foodpack-ide kogust seljakotis jõudsasti.

23.07 oleme paigal 5300m peal ja päeva sisustab Sasku ja toidu valmistamine. Suurim ettevõtmine on retk 50m kõrgemal asuva kose juurde, et puhast vett saada.

24.07 pakime asjad ja liigume üles, aga parema aklimatiseerumise huvides ei lähe otse Razdelnayale vaid teeme veel ühe vahelaagri 5800m peal. Plaan oli hea sest enesetunde üle väga ei kurda keegi. Hapniku saturatsioon on mõistlikkuse piires aga väikese müsteeriumina paistab, et mida kogenum ja teenekam mägironija, seda madalam on saturatsioon. 25. hommikul siis 6100m peale ja jälle kaardimäng, e-luger ja kokkamine. Sai käidud ka ~200m eemal asuvas Razdelnaya tipus.

Eestis sai mõeldud, et siit laagrist veel edasi minna ja telkida 6400m kõrgusel, aga kõrguse mõjul või mingitel muudel segastel asjaoludel muutus see plaan lihtsalt 6100m peal veel üks päev telkimiseks. Siiski 26.07 võtame Frediga ühed sprotid ja astume veel ülespoole. Tuul oli üsna kõva aga jõuame vapralt 6400m kõrgusele esimesele platoole, kus mõned pildid teeme ja sprotid endale sisestame. Üllatas see, et igal pool kubises mingeid liblikaid. Nad kandusid siia tuulega ja lendlesid parvekestena, kuni tuul nad edasi kandis. Või siis lõppes jaks ja loomake pudenes surnult lumele . Üritasin pidevalt pulsimõõtja järgi tempot hoida ja tiksuda ilma suurema pingutuseta. Tagasi minnes tuli viimane jupp tõusta 100m Razdelnayale ülesmäge ja siis oli ikkagi väsimust tunda ja pulss kippus ka minema aeroobsest tsoonist välja. Kokku läks retk tiba üle 4 tunni. Ülejäänud uskusid, et ülespoole jalutamine väga midagi juurde ei anna ja puhkasid 6100 laagris.

Öösel oli halb ilm, eemal sähvisid mingid välgud ja puhus korralik tuul. Järgmisel hommikul laskusime alla. Esmalt peatus 5300m laagris, kus kasutasime suurepärast võimalust osta endale 10 dollariga Coca-Colat. Eriti õnnelik oli selle üle Krista, kes kogu üleval laagris oldud aja jooksul sõi ainult 2 lumepallikest ja isegi ei joonud midagi! Muu toidu ja joogikraam ei olevat tal kuidagi alla minna tahtnud. Edasi moodustasime ülipika seongu ja laskusime ABC-sse. Nii nagu ka eelmisel Lenini reisil, tekitas just laskumisel lõhede ületamine palju teravaid emotsioone ja mõnelt poolt pudenesid isegi vandesõnad. Fred oli hädas, sest tal polnud käimiskeppe ja seljakott oli teistega võrreldes väga raske. Alla jõudes huvi pärast kaalusime kotid ära Fredil 24kg, minul 15, Joosul 13, Ainil 17 ja Katrinil 15. Sealt oli siis juba gaas, toit ja joogivesi ära kulutatud.

Õhtul oli omamoodi kogemus see, et käisime ABC-s telk-saunas ja muidugi kasutasime võimalust 4 dollariga mõned õlled osta. Pole ju paha hind kusagil maailma ääre peal, 4 km kõrgusel.

28.07 käisime jälle läbi uskumatult kauni matkaraja kõige alumisse laagrisse, kus siis leppisime kokku Ak-Sai-ga edasise transpordi plaani. Nautisime jälle 5-tärni hotelli tasemel toitu ja läksime uuesti sauna.

29.07 on ärasõit. Kui siia tulles oli meil heas korras konditsioneeritud bussike, siis tagasi minekuks on mingi roheline rüma. Tagumine osa laetakse kotte laeni täis ja algab logistamine mööda auklikku kruusateed. Mingil hetkel hakkab bussi kusagilt hullult tolmu sisse ajama. Õhk on nii paks, et kasutan hingamiseks särki respiraatorina. See kordub veel paaris kohas. Kui sõidetud on juba üle tunni, peatab Ak-Sai mees bussi kinni ja selgub tolmuplahvatuse põhjus: tagumine luuk on lahti ja sealt on välja pudenenud ka pealmised varustuse kotid. Kristal on midagi kadunud ja Fredil koguni põhi kott koos saabastega jalga lasknud. Sõidame tagasi ja mõne aja pärast leiame suure hulga kotte, mis on teelt kõrvale veetud ühe eeslipoisi juures. Kõik peale ühe koti on seal. Bussijuht hakkab eeslipoissi kahtlustama, et äkki too peitis ühe koti mujale. Koti omanik šveitslane, selline 50+ doktori moodi härrasmees, hakkab ümbritsevat lõputut karjamaad oma väikeste jalakeste abil läbi kammima. Käib mingi draama eeslipoisiga, aga selgust ei saa. Mina olen veendunud, et see üksik kott lihtsalt kukkus varem maha. Ja umbes poole tunni pärast tulebki baaslaagrist sõitma hakanud autoga see üksik kott meile järele. Nüüd on kõigil piinlik, et eeslipoissi nii palju ahistati ja poisike külvatakse kingitustega üle.

Kahe mäe vahel (29.07-1.08)

29.07 Bussi jama tõttu jõudsime alles kella 12 paiku Oš-i. Seal oli palav ja pime. Aga kuna olime 2 nädalat tsivilisatsioonist ära olnud, siis leidus ikka huvilisi veel linnapeale minekuks. Võis olla veider vaatepilt, kuidas 5 kohalikus mõistes väga suurt meest ronisid pisikesse taksosse. Sellega siis sõitsime ühte šašlõki kohta. Šašlõkk ja suur õlu sinna kõrvale maitses peale pikka autosõitu muidugi väga hästi. Varsti sai aga näha veel paremat vaatepilti kuidas kamp suuri mehi ennast veel väiksemasse taksosse sisse suutsid pigistada, et järgmisse kohta sõita. Seekord juba laulsime taksojuhile ühte veidi lihtustatud kodumaist laulukest, mis käis umbes nii "Kui on meri hülgehall, siis on meri hülgehall..." jne. Seekord jõudsime ühte imetabasesse ronilillede, ojakeste, sildade ja lambikestega kaunistatud restorani ja arutasime seal kõiksugu maailma asju. Hotelli tagasi jõudsime vist kell 4 ja nii mõnelgi meist oli ka raskusi kell 7 ärkamisega, et Bishkeki lennukile minna. Siinkohal peab muidugi ära mainima Krista tubli töö, kes paar eriti sügavalt magavat mägiatleeti viimasel hetkel ikkagi üles suutis ajada.

30.07 Peale väsitavat lennureisi tegid Ak-Sai mehed jälle head tööd ja viisid meid ühte eriskummalisse hotelli nimega Ak-Keme. See oli 11 korruseline 90-ndate laadse arhitektuuriga suhteliselt inimtühi hoone, kus oli ka väga halb Wifi. Hotelli kõrval oli õnneks basseiniga popp ja noortepärane koht, kus palju kohalikku rahvast käis. Varsti seadsime sammud linna poole ja peale lõunasööki asusime otsima mašaazi kohta. Andras leidis internetist mingi koha neljale, meie Joosu ja Frediga saime tükk aega mööda linna seigelda. Androidi juhendatud kohas ei õnnestunud midagi leida. Loobusime juba mõttest ja jalutasime sealt minema, kui juhuslikult leidsime mingi muu masaazi koha. Ega neid siin Bishkekis palju pole seega ilmselt vedas lihtsalt. Saime ka käidud ja jäime väga rahule. Peale 2 nädalat mägedes ja Kõrgõstani ühest otsast teise reisimist oli see muidugi ülimalt meeldiv kogemus.

31.07 Hommikul täidan ära mulle usaldatud tähtsa ülesande organiseerida kohale gaas. Ak-Keme hotelli kõrval on juhtumisi matkapood, kust ostsin 250g gaase, 13 tavalist ja 9 mingit "Coleman xtreme -27C" varianti. Viimased said lausa poest otsa. Edasi läks jälle pikk Ak-Sai korraldatud bussisõit, söögi- ja ujumispeatusega Issõk-Kul järve ääres. Bussis on teisi mägironijaid ka. Üks Šveitsis elav venelane jutustab pikalt laialt kui kole ja raske mägi ikka Pobeda on ja kuidas sinna otsa minekuks peab enne 3 korda järjest Han Tengri tipus käima. Fred arvas selle peale, et kindlasti oleks vaja lisaks veel täiskuuööl ristteel kassikorjusega mingi rituaal läbi viia. Eks neid meetodeid ongi erinevaid mis sobib ühele, ei pruugi jälle teisele sobida. Peale Issõk-Kuli tekivad teeäärde imeilusad metsad, mis on ootamatu vaheldus päikesest põlenud rohumaadele ja küngastele. Teekõrval jääb silma huvitav kohalik majandusharu - suured veoauto järelhaagised on laotud täis mesilastarusid ja pargitud teeäärde. Neid veetakse edasi vastavalt sellele, kuidas kevadel taimestik eri kõrgustel õitsema hakkab. Õhtuks jõuame kaunisse Kara-Kara alpilaagrisse, kus saab jälle kollasesse telki elama kolida.

01.08 Järgmisel hommikul jätkub Ak-Sai väga sujuv reisikorraldus ja helikopter tulebki päriselt kohale. 2016 aastal näiteks ootasid Joosu & co siinsamas kopterit 5 päeva. Ilmselt on abi sellest, et Ak-Sail on nüüdsest päris oma helikopter ja ei pea pidevalt kauplema sõjaväelastega. Kopterisse tuleb veel peale meie terve seltskond itaalia pensionäre. Nad tulevad lihtsalt kopteriga lendama ja vist ka teevad väikse jalutuskäigu baaslaagris.

Pobeda!

01.08 Kopter sõidab oma 100 km täieliku tühermaa kohal ja lõpuks poetab meid Lõuna-Inylcheki liustikul 4300m kõrgusel olevasse Pobeda ja Hani ühislaagrisse. See on üsna sarnane Lenini ABC laagriga, ainult kollased telgid on pillutatud ebakorrapäraselt. Seame ennast sisse ja Joosu käib laagriülemaga ilma ja tõusuplaani arutamas. Laagriülemale polevat meie aklimatiseerumise kava üldse meeldinud. Ta kirjeldas ka mingit aastat, kus osad Pobedale läinud alpinistid olid ainult 6100m kõrgusel aklimatiseerumas käinud ja teised 6400m peal ööbinud. Kehvade ilmaolude tõttu said esimesed kõik surma, teised aga suutsid baaslaagrini jõuda ja jääda ellu.

Aga ilm paistis üsna positiivne. Mountain Forecast näitas 9 päeva ette ja kõige viimased kolm päeva paistsid lausa soojad ja tuulevaiksed. 7 Km kõrgusel on tavapärase -17..-20 külmakraadi asemel ainult -13 ja tuul ainult 30km/h! Kui homme minema hakkame, siis saavad just need olema meie harjal sumpamise ja tippu tõusu päevad. Otsustamegi siis, et homme on minek.

02.08 Enne minekut saadan tööalaseid e-maile ja seetõttu läheb lõpuks pakkimisega veidi rahmeldamiseks. Nagu hiljem selgus, ununesid seetõttu maha kissell, suhkur ja varu päikseprillid. Tactical Foodpack-e võtan igatahes kõvasti kaasa. Kui Joosu teeb kohe alguse plaani, et alla tulles ei söö siis mina võtan söögi nii alla tulekuks kui ka võimalikeks ilma ootamise päevadeks. Kokkuvõttes on minul seljakott 27kg, Joosul võibolla 22. Samas Andras trumpab kõik üle ca 32 kiloga. Ise kommenteerib olukorda nii, et "Inimese ahnus on piiritu". Tõsi ta on - kui sul on aja jooksul ostetud nii palju häid kõrgmäestiku asju, siis on ju kahju neid maha jätta

Tegime ülesrivistuse ja kõrvalt laagrist mingit sorti pidulauda omavast seltskonnast üks mees tegi pilti. Oleme sel hooajal neljas grupp, kes Pobeda tipukatsele läheb. Mõni päev enne meid läks kahene venelaste punt ja koos meiega nüüd tuleb türklaste neljane ja venelaste kahene punt.

Kella 12 paiku hakkasime siis rahulikult liustiku mööda ülespoole astuma. Joosu üritab meenutada, kust täpselt kahe aasta eest mindud sai aga ikka läheb veidike viltu ja teeme umbes tunnise vea. Ülalpool muutub liustik keeruliseks järvede ja jääpragude labürindiks. Natuke liiga hilja paneme kassid alla ja peale seda jälle natuke liiga hilja seome endeid köide. Järskude servadega järvekesse libisemine poleks kindlasti hea algus. Andras vajub paaris kohas kõige raskemana ka veidike läbi lumesildade aga muid viperusi ei esine. Kui õhtul kella 7 paiku esimesse laagrisse jõuame, on türklased seal eeskujulikult oma telgid juba üles pannud.

03.08 Laagris on hommikul imelised vaated. Telgid on kaetud õhukese lumega ja päike just tõuseb. Mäest tulevad 2 venelast, mees ja naine, korralikult köies ja ajavad rõõmsalt juttu. Kõik on ilus kuni ühel hetkel avastame, et türklased on juba ammu läinud ja samamoodi peaks ka meie olema. Ees ootab nimelt "Dikij Pass" ehk "Metsik Läbipääs". Sealt pidi hommikult väga vara läbi minema, et päikses soojusest põhjustatud jäävaringuid vältida. Hakkame kiirustama ja viimasel hetkel selgub, et pole veel joogivett. Andras saab priimusest viimase tilga aga meie Joosuga peaks veel ühe täie lumest keetma. Joosul aga tuleb selline mõte, et ta teab kust saab head ja puhast vett. Võtab minu joogikoti ja paneb sellega kuhugi suunas ajama. Pärast ikka vaidleme veel, et kas ei peaks seda mitte läbi keetma. Aga kuna on kiire siis jääbki keetmata.

Esialgu ootab ees mõnus jalutuskäik värskes lumes, siis jõuame Läbipääsu ukse ette. Ülevalt vaatavad vastu suured olümpia hotelli suurused jääkamakad, mille vahel näeme turnimas mikroskoopilisi türklasi. Paar pisemat varingut on ka mille peale pisikesed sipelgad teevad mõned kiiremad liigutused. Peame veidi nõu kaljunuki taga ja hakkame siis ükshaaval ohutsooni läbima. Peale lageda laviinikoonuse ületust on tugiköied, mis jääplokkide vahele viivad. Shumaar peale, kirka teise kätte ja hakkan ülespoole rühkima. Kuna ma olen ikkagi eesti suurimat jääronimise võistlust mitu korda võitnud, siis mõtlen, et see osa küll mingit probleemi ei tohiks valmistada. Paar kohta on peaaegu vertikaalsed ja üüratu suur seljakott teeb asja siiski üsna raskeks. Hakkan muretsema, et kuidas osad grupiliikmed siit üldse üles saavad.

Üldse on tekkinud liustiku lõpuosas ja eriti nüüd selles "Läbipääsus" selline tunne, mida rahvarohkel Leninil või Alpides tavaliselt ei teki. Tunne, et me oleme siin täiesti üksinda ja kogu meie edasine saatus sõltub sellest, et mitte keegi meie grupist mingisse jamasse ei satuks. Kui keegi vajub läbi lumesilla peame meie ise ta välja tõmbama, vigastuse korral andma esmaabi ja laagrisse tagasi kandma. Kunagi alpides viidi 2 grupikaaslast helikopteriga ära otse Matterhorni nõlval olevast hütist. Pool tundi peale mägipäästega rääkimist oli kopter kohal ja osav piloot korjas vigastada saanud kaaslased peale ilma maandumata, meetri kõrgusel nõlva kohal "õhus rippudes". Siin sellist luksust ei ole. Isegi baaslaagris tuleb kopterit mõnikord mitmeid päevi oodata ja kõrgemale mägedesse ei lenda need üldse. Päästemeeskonda baaslaagris ka ei ole. Äärmisel juhul on see siiski vabatahtlikest alpinistidest kokku pandud.

Ühel hetkel selgub, et hullem on möödas. Teeme pausi, sööme mõned snäkid ja ootame Joosu ja Ainiga ülejäänud seltskonda. Aega läheb ikka palju, aga lõpuks on ka viimane meist üleval. Viimase saabudes tuleb kohe ära ka vana hea nali, et "puhatud küll, hakkame vaikselt edasi minema". Edasi vahelduvad laugemad lõigud järsemate jäänõlvadega. Ilm läheb halvemaks ja sajab lund. Vaheldumisi teeme ees jälgi ja astume nii veel tundi paar. Näeme ülevalpool juba türklaste telke, kui ühtäkki tunnen, et sees keerab ja üldse on väga raske ja halb olla. Mõne aja pärast selgub, et kõht on täiesti lahti nagu oleks kõhugripp. Jään teeäärde oma hädasid lahendama ja ülejäänud seltskond läheb edasi. Veel on vaja teha viimased 100 meetrit tõusu ja laager üles panna. Mõne aja pärast lähen vaevalise sammuga teistele järele, üks telk on ikkagi minu seljas ja telgikaaslased lageda taeva all.

Õhtul ei söö ma midagi vaid ainult oksendan. Öösel hakkab ühtäkki oksendama ka Joosu ja teeb seda vähemalt 3 korda. Nüüd hakkab midagi koitma - hommikul sai ju kiiruga jäetud Joosu toodud 2 liitrit vett läbi keetmata. Ja kust see üldse pärit oli, ega mitte ometi 1 laagri telkide kõrvalt seisva veega lombikesest? Enam pole midagi teha, tuleb juua palju vett ja üritada natukenegi magada.

4300-5100, 9 tundi. Ilm tuulevainke, hommikul päike, õhtul pilvine. Enesetunne hommikul hea, õhtul väga halb

04.08 Peale ärkamist või õigemini poolärkvel telgis kügelemise lõpetamist proovin endale sisse ajada mingi eriti pisikese pudru ja saan sellega hakkama. Fred annab ka mingit probiootikumi, mis pidi kõhu mikrofloorat taastama. Endal pole mul 10 aastase mägedes käimise jooksul veel kordagi olnud kõhuprobleeme ja minu kõhuravimid piirduvad 1 lehe söetablettidega. Õnneks tuleb täna see ainuke veidi lühem päev kogu tõusu jooksul. Esimene tund aega läheb sellises rütmis, et sammude taktis mõtlen "oksendan? ei oksenda.." aga siis hakkab vaikselt paremaks minema. Kõhuhaigus ja magamata öö on muidugi võtnud suure osa jõust ja astun väga aeglase sammuga teistest jupp maad tagapool. Plaan oli laagrisse jääda 5700 peal aga kuna 100m allpool on juba eelnevate aklimatiseerujate poolt ilusad sügavad telgiaugud valmis kaevatud, siis saame veelgi varem õhtule. Kokku oli liikumist ainult 3.5 tundi ja laager sai üles juba veidi peale lõunat.

Ühel hetkel tuleb ülevalt 3ne grupp aklimatiseerujaid. Inglased või šotlased olid vist. Nad olla käinud 6300 peal. Sealt edasi polevat ühtegi jälge ja nad ise ka ei viitsinud rohkem sumbata. See ei kõla väga hästi. Aga muidu on nad lahedad mehed ja tore on neid näha. Viskavad nalja ja ajavad inglise stiilis smalltalki, see tõstab tuju peale öist okserallit.

Enesetunne vaikselt paraneb aga süüa veel ei julge. Joon suuremas koguses teed ainult. Päris hilja õhtul teen julge katsetuse ja söön ettevaatlikult 2 tunni jooksul ära ühe konservi. Konserve oli mul ainult 4tk ja suur hirm oli nüüd üks nendest kaotada. Aga õnneks jääb see kraam sisse pidama ja see on hea märk.

5100-5600, 3.5 tundi, ilm tuulevaikne ja päikseline, õhtupoole mõned pilved. Enesetunne hommikul halb, õhtul keskpärane

05.08 Saame laagri kokku ja liikuma 9 paiku. Esimene tunnike läheb selle peale, et ära teha eile tegemata jäänud töö ja tõusta lumenõlva mööda 5700 m kõrgusel algavate kaljudeni. Enesetunne on eilsega võrreldes juba palju parem ja aitan vahetustega ees jälgi teha. 5700 peal algavad kaljud ja tugiköied. Köied on muidugi üsna räbalad ja nii mõnegi peale ei saa panna shumaari, sest sukk on täiesti puru ja keskmised köie kiud veel hoiavad. Kaljudel ronimine meeldib mulle väga, pakub vaheldust sügavas lumes tuimale "tagajalgade tööle" ja mõjub kuidagi värskendavalt nii kehale kui vaimule. Ilmselt mängib oma osa ka adrenaliin sest kohati on kaljud üsna järsud. Samas venib kohe grupp väga pikaks ja tekkib jälle see "puhatud küll hakkame vaikselt minema" efekt puhkepausidel. Kella 3 paiku oleme 6100 peal ühes laagrikohas kus türklased ilmselt on ööbinud. Nad olid eile meist ikka palju tublimad. Samas meile see koht hästi ei sobi sest siis läheks homne päev liiga pikaks ja ilmselt tähendaks see ühe lisapäeva vajadust ja seega ilmateate põhjal kogu ürituse nurjumist. Kuigi ronitud on juba 6 tundi ja tagumised on väga pikalt maas, otsustame edasi minna vähemalt 6300 peale. Liigun jälle kõige ees ja vahe teistega aina suureneb. Samas pole põhjust kusagil peatuda sest ühtegi telkimiseks sobivat kohta lihtsalt pole. Võtan aga järgmise köie ette, ronin üles ja loodan leida telkimiskoha aga jälle on üleval kõik järsk ja kaljune. Paaril korral proovin mingit telgikohta lumenõlvale uuristada aga see on lootusetu. Pean Joosuga raadiotelefonitsi aru ja leiame, et tuleb aga edasi minna. Lõpuks kell 5:30 vist leian ühe suure kivimüraka all koha kuhu hädaga saaks 2 telki panna. Kirjeldan Joosule seda ja ta tunneb ära et on seal 2006 aastal ööbinud! Rõõm on suur sest vähemalt on see pikk päev läbi. Otsin veel kohta kolmandale telgile ja ronin selle jaoks ca 20-30 m kõrgemale isegi. Seal mingi väga kehva ja viltune koht nagu oleks. Lähen siis alla tagasi ja asun lund sulatama, et teed ja süüa saada. Telki ma üles panna ei saa sest vaiad on Andrase käes ja ta oli ronijate rivis vist kõige lõpus.

Varsti jõuavad Joosu ja Ain, mõne aja pärast ka Krista aga ikka veel pole kamba peale ühtegi komplektset telki. Ain kuidagi nikerdab oma telgi ilma vaiadeta käimiskeppide abil püsti. Selleks hetkeks juba üsna külm ja sellest telgilobudikust on neile Kristaga palju abi. Lõpuks jõuab Andras ja vannub tulist kurja. "Kui poleks neid kuradi vaiasid olnud siis oleks ma ammu juba lumme magama keeranud!". Päev on tõesti väga pikaks veninud, kell on nüüd juba 8 ja päike peaaegu horisondi taha kadunud. Saame ruttu oma telgi üles ja Andrase tuju paraneb kiiresti. Aga ikka veel pole Fredi ja Katrinit. Fredi ja Katrini pärast on kõigil mure ja arutatakse igasugu variante. Eelkõige seda, et kes peaks minema vastu ja kas üritada siis uuesti üles tulla või proovida sinna allapoole kuidagi telk panna. Mõlemad olid väga halvad variandid. Õnneks jõuab ühel hetkel Fred ja ütleb, et Katrinil on veel üks köietäis tulla. Uurime kuhu Fredi telk panna aga lõpuks otsustame, et ei hakka sellega üldse pimedas jamama ja mahutame endeid kahte telki. Fred läheb tagasi alla, et Katrini seljakott endale selga võtta. See oli tõeline kangelastegu kottpimedas, lõikavas külmas ja peale 12 tunnist ronimist raske seljakotiga. Katrin jõuab lõpuks laagrisse 13 tunniga, ta on täiesti läbi külmunud ja tunneb end väga halvasti. Ta jääb meie telki, sest siin on neljakesi olles soojem. Keedan suuremates kogustes sooja vett söögi ja tee jaoks ja varsti hakkab tal parem.

5600-6400, 8.5 (kuni 13) tundi, ilm tuulevaikne, hommikupoole päike, pärastlõunal sadas lund. Enesetunne hea

06.08 Öö sai neljakesi paksude riiete ja magamiskotiga kuidagi mööda saadetud. Kitsas oli ja ilmselt ka mitte kõige parem uni. Hommikul on õnneks ilus ilm. Asju kokku pannes arutavad Fred ja Katrin, et kas kohe alla minna või tulla veel Lääne-Pobeda tipuni kaasa. Fredile ei meeldi kaljud, eriti nendelt laskumine raske seljakotiga. Katrinil jälle pole enesetunne kõige parem ja kaljud ka väga ei kutsu ilmselt peale eilset. Vist peale 50m tõusu otsustavaki mõlemad alla hakata minema. Soovime üksteisele edu ja lähme lahku. Saan Fredi käest veel kaasavaraks päikesepaneeli, sest kõik elektroonikavidinad on tühjaks saanud ja pole isegi midagi, millega pilte teha.

Hommikupoole varbad külmetavad, kuigi ilm on täitsa ilus. Aga kaljudel ronimine jätkuvalt sobib mulle hästi, veri hakkab paremini ringi käima ja keha soojeneb üles. Paaris kohas on kaljude vahelised läbipääsud väga kitsad. Andras oma suure seljakotiga takerdub väga järsu koha peal, vannub, aga pääseb lõpuks ikkagi läbi. Mingil hetkel muutuvad kaljud laugemaks ja hakkame arutama, et millal see laagrikoht siis tuleb juba. Kas järgmise nurga taga ehk? Niimoodi paar korda tünga saades jõuame lõpuks ühe väga suure lageda lumenõlva algusesse. No tore, minna on ikka väga palju veel! Hakkab jälle peale see jalg jala ette lumes sumpamine. Türklaste jäljed on ees näha, aga täis tuisanud. Mingil põhjusel arvan ma, et hea mõte on terve see nõlv ise üksinda ees sumbata. Tahaks selle tõusu võimalikult ruttu "kaelast ära" saada, telgi üles panna ja sinna sisse pugeda.

Üleval harjal läheb ilm kohe halvaks. Tõuseb tuul ja oleme pilve sees. Eemal on näha 2 türklaste telki ja venelased panevad just enda oma üles. Jõuame kohale vist umbes kella 4-5 paiku ja valget aega jagub veel veidi. Oleme nüüd Lääne Pobeda tipus praktiliselt - 6900m kõrgusel, aga selle peale ei mõtle keegi. Suur eesmärk on hoopis lumest vett sulatada ja õhtusöök ära süüa. Joosu teeb ära ka õhtuse raadiosaatjaga priommimise ja vaatame üle sat telefoniga saadud ilmateate. Paar päeva on veel head ilma, siis läheb halvaks ja väga halvaks. Vee sulatamine läheb liiga aeglaselt ja jändan sellega umbes kella 1-ni öösel.

Nii nagu eilegi ei teinud ka täna keegi pilte, sest ronimisega oli tegemist. Ma tavaliselt ikka ronides teen pilte aga fotokas läks Leninil katki. Telefon oli ka peaegu tühi ja välja lülitatud.

6400 - 6900, 7 tundi, ilm hommikul selge ja tuulevaikne, harja peal pööras halvaks. Enesetunne hea, harjale jõudes oli tunda veidi väsimust

07.08 Hommikul laagrit kokku pakkides hakkasid häirima igasugu pisiasjad. Saapad olid rämedalt kõvaks külmunud ja sisesaabaste sinna sisse toppimine tundus täiesti võimatu missioonina. Pika rassimise ja murtud küüne hinnaga sai lõpuks ikkagi jalga. Teised on juba eeskujulikult rivis kui mina oma viimased asjad kotti topin ja ronimisvöö ja kassidega jändan. Täna seisab ees ca 3 kilomeetrit Pobeda harjal. Läänetipust peaaegu Musta Obeliskini. Lumi on sügav ja rada käib kobrutava mäeharja peal pidevalt üles-alla. Hari ise on lai ja vaated ilusad. Hetkel ei tule üldse meelde kõik need koledused, mis siin ajaloo jooksul juhtunud on - kuidas Hergiani oma sõbra Iliko kivide alla mattis või noor vene sooloalpinist Darja läbi harja alla kukkus. On lihtsalt sügav lumi ja pidev küngastest üles-alla rassimine.

Puhkepauside ajal täheldan, et kui teised panevad oma koti ilusti maha ja seisavad selle kõrval püsti, siis minu kott lendab hooletu kaarega lumme ja ise istun kohe selle peale. Samuti tahab puhkepausidel uni peale tulla. See ei ole hea märk. Peale lõunat muutub köies käimine eriti piinarikkaks. Kohati jääb köis jalgu kui teised tõusevad ja mina laskun eelmist küngast, kohati jälle teised laskuvad ja mina alles ukerdan tõusta. 2/3 maa peal panin sisse kella gpsi ja see näitas, et liikusime 0.3 km/h. Kokku läks siis kolme kilomeetri peale ca 7.5 tundi.

Jätsime ühe telgi eelmisse laagrisse seega läheb nüüd laagri püstitamine kiiremini. Omaette kogemus on aga laagerdamine viiekesi ühes telgis. See käib nii, et üle ühe on inimesed teistpidi - 2tk magavad "jalad ees" ja 3tk "pea ees". Teadupärast on ju jalgade otsast inimene peenem ja nii õnnestub ruumi mõistlikumalt kasutada. Samuti on keeruline ära mahutada kolmese telgi katete alla 5 seljakotti ja saapad. Üks telgiukse esine on neid maast laeni täis ja seega sealtpoolt välja ei saa. Teise telgiukse ees olev ruutmeeter on seega väga kõrges hinnas, sest seal käib söögi tegemine ja sisse-välja sebimine. Mina sattun jälle lume sulatamise ameti peale sest mul on ainukesena 1.8l jetboil. Teine priimus on Ainil aga see on nii väike ja aeglane, et mind paneb imestama kuidas see neid Kristaga siiani elus on suutnud hoida. Sulatan jälle ca 2ni öösel lund ja lõpetuseks panen oma sulejope varruka ka põlema. Sinna tekib kole auk ja kõik kohad on sulgi täis.

6900 - 7000, 7 tundi, ilm selge ja tuulevaikne. Enesetunne kehvapoolne - uni ja loidus justkui oleks aklimatiseerumistõusul

08.08 Õnneks ei olnud tipupäeva hommikul vaja ärgata kell 3 nagu tavaliselt, vaid saime ikka 6ni soojas telgis hiberneerida. Päris magamisena see kirja ka ei läinud. Ruumipuudus pole ilmselt peamine põhjus, vaid ikka see, et minu jaoks oli ju seni kõrgeim ööbimine olnud Karakoramis 6300 peal. Nüüd möödus juba teine öö järjest 7000 kandis. Igatahes hommikul telgist välja saamisega kordus sama mis eile. Jälle on kõik juba väljas viksilt üles rivistunud ja mina võitlen kõigest jõust oma Spantiku välissaapaga. Sisesaabas on otsustanud, et kui eile veel sinna sisse mahtus siis täna kohe kindlasti mitte.

Telgist välja saades on selge, et ööga pole olulist taastumist toimunud. Tunne pole ka lootusetu aga kindlasti pole sees sellist teotahet ja jonni, nagu Leninil, Karakoramis või muudel õnnestunud tipputõusudel. Käin välja sellise mõtte, et tulen obeliskini ja seal vaatan, kas tulen edasi või pööran tagasi.

Telkide juurest saame minema umbes 7-8 vahel. Krista läheb juba varem ees sest arvab, et teised nagunii jõuavad järele. Seejärel Ain ja Joosu. Meie Andrasega kõige viimastena. Andras räägib, et üldse ei viitsi sinna tippu minna. Aga ära käima peab - muidu pärast kahetsed. Tema samm on kiire ja puna-must sulekombinesoon hakkab kiiresti ees aina väiksemaks muutuma. Alguses on minek lihtne sest laskume laagrist veel madalamale. Siis hakkab tõus mis esialgu on lauge ja Obeliski tagant läheb järsuks. Obeliski kõrvale jõudes vaatan pikalt, kuidas Krista, Ain ja Joosu seal järsul nõlval turnivad. Siit on tippu veel 350m vertikaalis. Ilmselgelt olen ma täna jälle kõige aeglasem ja seda 350 meetrit teeks ma võib-olla 4-5 tundi. Siis veel tagasi alla laagrisse 3-4 tundi. Ja siis homme halva ilma ja suure seljakotiga terve see nõme üles-alla käiv mäehari... Tekib kahtlus, et kas ma seda kõike ikka jaksan. Peale lühikest joogipausi sumpan veel natuke edasi. Rada on jätkuvalt pehme ja sügava lumega, aga mitte midagi erakordselt rasket. Ühe täiesti lauge lõigu peal takerdub kass teise saapa taha ja kukun käpuli lumme. Püsti tõusta oli raske. Kes on mäesuusatamisel sügavas lumes kukkunud, see teab. Igatahes oli see intsident viimane piisk karikasse ja pööran tagasi laagri poole.

Laagrisse jõudes kobin telki ja mõõdan vere hapnikusisaldust - näitab 72-75% mis on täiesti normaalne sellel kõrgusel. Pulss näitab 90 ringis telgis istudes ja see ka ei ole midagi hullu. Samas olen ikkagi peale 5. laagrit jäänud teistega võrreldes hulga nõrgemaks. Ilmselt siis minu puhul kehtib ikkagi see, mis laagriülem ütles - et Pobeda jaoks tuleb aklimatiseerumistõusul magada öö vähemalt 6400m kõrgusel. Telgis on Krista apteek ja pistan sealt ühe deksametasooni ampulli pintsilsse. See on HACE ja HAPE vastu. Kui tast ka kasu pole siis kahju ka ei tee. Edasi sisustan aega e-lugerist Isaac Asimovi Foundation-it lugedes. Paari tunniga jõuan järeldusele, et see on ikka üks äraütlematta igav raamat - inimesed lihtsalt räägivad ja midagi ei juhtu. Isegi vett on huvitavam keeta.

Kusagil kella 4 paiku saabub tipust Andras ja mõni aeg hiljem väikeste vahedega ka ülejäänud seltskond. Väsinud aga õnnelikud. Umbes 4 tunniga jõudsid tippu, tegid seal grupika ja siis alla tagasi.

7000 - 7100, 2 tundi, ilm selge ja tuulevaikne. Jõudu vähe

09.08 Ei pea vist mainima, et hommikul maadlen jälle oma Spantikutega ja saan telgist välja kõige viimasena. Kell on umbes 7 ja ilm on üsna kehvapoolne. Ennustus ütles ka, et läheb veel halvemaks. Üllatusena tuleb 6. laagrisse mingi neljane grupp. Nad on alustanud ilmselt mingi kell 2 või 3 öösel eelmisest laagrist ja praeguseks näevad välja nagu lumetondid. Viskavad korra kotid maha, võtavad paar lonksu juua ja lähevad edasi. Sellise ilmaga - täiesti segased!

Hakkame harja mööda tagasi minema ja ilm läheb järjest halvemaks. Lumi on veel sügavam ja tuiskab nii kõvasti, et ees kõndiva inimese jäljed on paarikümne sekundiga kadunud. Panin saabastesse soojendustallad, aga vasaku saapa küljes olev patareikarp lendab laiali. Tagant tulnud türklane, üks proffessori väljanägemisega vana, oli selle oma kirka otsaga üles korjanud ja andis mulle. Vasaku jala varbad hakkavad aina hullemini külmetama ja lisaks kaotan ka kohmitsemisega aega. Andras kaob eest ja varsti ka türklane. Ühel hetkel olen kahe künka vahel harja peal ja ei näe enam inimesi ega ka ühtegi jälge. Kui nüüd vales suunas minna, siis võib ühel hetkel harjalt alla pudeneda! Mingi jalajälje moodi asi siiski lõpuks näitas suuna kätte ja sain sealt minema. Sumpamine põlvini lumes on ülimalt raske, eriti tõusud. Ja undav tuul teeb selle kõik veel hullemaks. Selline tuul alati justkui imeb kehast energiat välja. Sama tee ilusa ilmaga oli kordades kergem.

Lõpuks hakkab paistma viies laager. Seal on meie jäetud punane telk püsti ja ülejäänud seltskond juba sinna sisse pugenud. Teeme telgis teed ja süüa ja mõtleme, et kas jääda siia või minna veel allapoole. Oleme vaatamata ilmale tulnud harja osa kiiremini kui minnes ja on alles lõuna. Ilm ei paista muutuvat ja ühel hetkel näeme, et türklased võtavad oma telgi maha. See julgustab meid ka sama tegema - kuna ilm mingit liikumist ikkagi võimaldab siis pole ju mõtet 6900m kõrgusele neljandaks ööks järjest jääda.

Edasi minnes läks tuul eriti kõvaks ja just enne harjalt alla keeramist tuli ka mingi äiksepilv peale. Kusagil kuklapiirkonnas kapuutsi ja seljakoti vahel tekib õhus olevast elektrist surin, mida ka 2017 aastal Dych-Taul sai kogetud. Väsimus tuleb aina rohkem peale ja vahe teistega on kasvanud. Õnneks harjalt alla keerates kaob tuul kohe pea täielikult. Jääb ainult lumesadu ja kesine nähtavus. Kusagil 6800m peal peatuvad türklased ja hakkavad laagrit üles panema. Seal on ka üks uus ronijapaar, mees ja naine. Naine paistab veidi ärritunud, pinnib meilt infot raja kohta ja õiendab, et miks me talle kõike täpselt ei räägi. Ega seal midagi täpset polegi rääkida, suund üle lumevälja ja siis harja mööda nii, et ei kukuks ühele või teisele poole. Mees samal ajal üritab ronida ühe kivi alla, et sinna ööbima jääda. Joosu annab mulle oma joogipudeliga veidike spordijooki ja otsustame, et pingutame edasi nii kaua, kuni valget aega on.

Olen omadega ikka üsna läbi ja peale pausi lumenõlval edasi rühkides hakkab vahe eesminejatega jälle suurenema. Siis aga saabuvad kaljud ja nendelt laskumisel õnnestub kaotatud sekundeid isegi tagasi võita. Iga laskumisega saan ees mineva Andrase peaaegu kätte. Aga kui tuleb mingi pikem lumes sumpamine, vajub ta jälle eest ära. Kuigi räbalatel köitel laskumiseks on meil kaasas shellide asemel kaheksad, ei saa isegi neid kohati kasutada. Köites on lihtsalt liiga palju sõlmi ja puntraid ja nendest Jaan Künnapi õpetuse järgi üle tulek võtaks terve igaviku. Laugematel kohtadel kasutan hoopis midagi dülfri sarnast - köis üle turja ja käte alt läbi. Libisev karabiin ka enesejulgestusotsaga köiel. Varbad külmetavad ja väsimus aina süveneb. Hirmsasti tahaks juba laagri üles panna, aga enne 6400 laagrit pole mingeid telgikohti. Kui lõpuks 6400m laagrisse ennast lohistan siis selgub, et seal juba on 2 telki selle koha peal, kus me üles minnes telkisime. Ain ja Krista leiavad siiski mingi koha ühe suure kivi taga ja asuvad sinna sisse kolima. Ma üritan meie telki ka ühte eriti pisikesse kohta üles panna, aga poole pealt annan alla sest kohe kuidagi ei mahu. Jamame veel telgiga, lohistame isegi ülesmäge aga head kohta ei leiagi. Kuigi kell on juba üsna palju ja valget aega heal juhul paar tundi, hakkame Joosu ja Andrasega edasi alla laskuma. Joosu peab laskumist oma trumpalaks ja tema kannul on raske püsida. Muidugi on ka jõud üsna otsakorral. Köitest laskumisega saab veel hakkama aga need lumised lõigud kus peab sumpama - neid ma vihkan nüüd juba kogu südamest! Möödub veel poolteist tundi ja on juba üsna hämar, kui lõpuks hakkavad paistma mingid telgid. See on 6100m laager, kus üks neljane grupp on ennast sisse seadnud. Kolm meest ja üks naine. Viimase köietäie laskumisel olen omadega nii läbi, et ei viitsi jalgel seista ja libistan ennast mingis veidras poolspagaadis nõlva mööda alla. Sama tehnikaga jätkan ka üle viimase lumevälja ja jõuan nii "stiilselt" laagrisse. Kaasik teeb ka pulli ja tuleb viimased paarkümmend meetrit suurte hüpetega joostes. Vene alpinistid ei jõua ära imestada, et mis veidrikud sealt mäepealt tulevad. Ma võitlen oma külmunud kassi paeltega, lõpuks aitab ukrainlanna Anna mul need lahti harutada. Teised venelased on ka väga abivalmis - tasandavad meile telgikoha ja aitavad telgi üles panna. Joosu jagab neile suitsu ja töö läheb kui lennates. Aga oli ka viimane aeg siia laagrisse jõuda sest niipea kui telk üles sai oli väljas pilkane pimedus. No oli ikka päev! Midagi nii rasket polegi varem ette tulnud.

7000 - 6400, 13 tundi, hommikul harja peal tormine, hiljem lihtsalt lumesadu ja pilv. Jõudu jätkuvalt vähe

10.08 Oleme oma soojas telgis juba mõnda aega õndsat und maganud, kui äkki tekib mingi segadus. Telk on lääpas, Andras on jalgupidi laes ja näeb väga ärritunud välja. Olevat olnud laviin. Mina magasin nõlva pool ja minu poolsel telgiküljel on suur hunnik lund, mis nüüd minuga väikse magamisaseme pärast võitleb. Surun vastu aga lumi on jonnakas ja surub telgiseina järjekindlalt tagasi. Joosu oli oma saapad kõige paremini paigutanud, sai need ruttu jalga ja läks välja asja uurima. Väljas käib suur sehkendamine Anna ja Felixi telgi juures. See oli olnud täiesti maatasa. Õnneks ei viinud laviin või lumevool ühtegi olulist asja kaasa. Saan oma tõrkuvad saapad ka lõpuks jalga ja üritan midagi kasulikku teha. Meie telgi kaared on katki paljudest kohtadest ja väga hästi see ei taha püsti seista. Kellelgi tuli mõte meie telk kinnitada terveks jäänud venelaste telgi külge, mis on kümmekond meetrit eemal. Joosu jagab jälle venelastele suitsu, noored tugevad mehed natuke kühveldavad ja varsti on töö tehtud. Teist telki ei üritagi keegi püsti panna ja venelased lähevad neljakesi oma tervesse telki. Varsti saadetakse Anna meie telki - tõelised džentelmenid :) Natuke arendame vestlust temaga - ta on Ukrainast aga töötab vist kusagil Šveitsi suusakeskuses. Väljas sajab lund sellise kiirusega, et varsti hakkab jälle telgi nõlvapoolne külg meile peale vajuma. Telgi lukud ka enam korralikult kinni ei käi ja väga soe ka pole seetõttu. Mul on kõik riided seljas ja sisesaapad jalas.

Niimoodi hiberneerime kusagil kella 10-ni, siis hakkavad venelased väljas sebima. Neil on kuhjaga energiat, "даваите пошли вместе! раз два раз два!" karjub üks kutt meie telgiukse kõrval aga peale Anna ei viitsi keegi selle peale ennast liigutada. Venelased hakkavad laskuma ja me pakime oma asju veel mõnda aega. Aga mingit süüa hommikul ei teinudki. Natuke sai joodud eile õhtul valmis tehtud spordijooki ja siis just enne ära minekut jagasime ühe mitte kõige suurema šokolaadi kolme peale ära. Kusagilt tekkis veendumus, et telki ei hakka tassima sest kasu sellest pole ja kergema kotiga jõuab siis baaslaagrisse välja. Mina unustan veel oma vana hea 2010 aastal Elbruse jaoks ostetud magamismati ka telki.

Lund on meeletult palju juurde tulnud ööga. Alguses käime köies, siis algavad tugiköied. Kui välja arvata jälle laiali lennanud saapa soojendaja patareid siis saab sealt suuremate viperusteta alla. Aga edasi tulevad jälle lumeväljad. Järsul nõlval on väga sügav lumi ja seal on kuidagi eriti nõme liikuda. Andras leiab lõpuks lahenduse selg ees minekus, mina teen oma jaburaid poolspagaadis libistamisi aegajalt. Igatahes kordub jälle sama, et lumes sumpamises ma Andrase ja Joosu tempos ei püsi. Kui 5600m laagrisse jõuan, on nad seal juba tükk aega puhanud ja "hakkavad vaikselt minema". Lähen siis ka järgi ja tunnen, kuidas ööga pole jõudu mitte grammikestki juurde tulnud. Lisaks veel muidugi see ära jäänud hommikusöök - see on ka varasematel reisidel garanteerinud mulle täieliku loiduse. Paaris kohas teeme veel pause ja peale igat puhkust suudan normaalselt käia paar kolm minutit ja siis justkui läheb selle normaalse tempo hoidmine meelest ära ja keha hakkab jälle mingit loivavat edasiliikumist harrastama.

Ühel hetkel kaob nähtavus ära ja ees minejaid pole enam näha. Mingis kohas on radade hargnemine ja lähen vale rada mööda - jõuan hoopis türklaste vanale telgiplatsile. Eemal paistab Joosu ja otsustan, et lõikan otse tema juurde. Aga õnnetuseks jääb tee peale mingi nõme jääsein, mida alguses ülaltpoolt näha polnud. Hakkan siis selle seina äärt mööda traverseerima, sest eemal muutub sein madalamaks. Kusagil otsustan, et nüüd on juba madal küll ja saab ühe pika sammuga otse alla. Väsimuse tõttu lõppeb maandumine kukerpalliga - ei ole hea mõte kassidega selliseid asju teha. Andras on samal ajal leidnud eemal ühe telgi, mis paistab olevat baaslaagri poolt pandud meditsiinitelk. Igasugu ravimeid, süstlaid ja toidupoolist täis. Ta sai sealt mingi energiabatooni ja andis mulle ka pool. Edasi lähme köies sest allpool tulevad lõhed. Nüüd peaks teistega täpselt sama kiirust hoidma aga see ei taha jälle kuidagi õnnestud. Kord koperdan köide, teinekord jälle läheb köis liiga pingule ja eesliikujad tõmbavad mind. Loomulikult põhjustab see hulga meelepaha. Lisaks on mul tekkinud naljakas terviseprobleem. Nimelt on kael laskumisel enda ette vahtimisest nii väsinud, et valutab rämedalt. Ühel hetkel muutub see lausa väljakannatamatuks ja avastan, et kui pead ühe käega lõuast üleval hoida, siis valu kaob. See näeb eriti koomiline välja ja lõhede vahel oleks tegelikult abiks, kui ikka mõlema käega keppide abil liikumist toetaks. Aga ei saa! Kuidagi saame lõpuks Dikij Passini ukerdatud ja teeme üle pika aja paar pilti. Siis jälle ükshaaval laskumine köisi mööda. Tulen viimasena, paaris kohas astun jäljest kõrvale ja jään paksu lumme lihtsalt kinni. Välja ukerdamine võtab täiega võhmale ja kulutab omajagu aega.

Alla jõudes hakkab kell juba 5 saama ja valget aega pole palju jäänud. Andras pakub välja, et maksab mul kogu reisi kinni kui ma temast kiiremini baaslaagrisse jõuan. Aga sellest kihlveost pole palju abi ja jätkub aeglane ukerdamine esialgu köies ja peale liustiku laugemaks muutumist juba igaüks eraldi omas tempos. Hämardub ja enam pole kerge rada leida. Ak-Sai mehed on kõvasti kulusid kokku hoidnud ja 12 km pikkuse liustiku peal raja märkimiseks pannud tervelt 4 - 5 pisikest lipukest. Kuna liustik koosneb suurtest jäämägedest ja nende vahel olevatest sügavatest järvekestest, siis pole neid lipukesi praktiliselt kunagi näha. Lähme teiste jälgi mööda aga ka nemad on eksinud ja mõnikord jäljed lihtsalt ronivad mingi mäekese otsa, tutterdavad seal kohapeal ringi ja siis tulevad sama teed tagasi alla. Eriti rõõmustav, kui arvestada et sinna mäekese otsa minek tähendab minu jaoks jälle mingit rõvedat pingutust stiilis samm ja hingeldamispaus, siis jälle samm jne. On juba nii pime, et tuleb pealampidega minna. Eespool on näha Joosu ja Andrase lambid, need teevad samasuguseid piruette ja siis lõpuks jäävad ühe koha peale värelema. Nüüd on juba nii pime, et näeb ainult oma lambivalguse laigu sisse jäävat ala ja pole üldse lihtne rajal püsida. Lõpus kaotan jäljed ja lähen otsejoones lambikeste poole. See tähendas ka päris mitut kaldus jäänõlva mööda turnimist, kus komistamine garanteeriks kohe külma liustikujärvekesse libisemise. Ettevaatlikult kassidega jääd mööda krõbistades jõuan ikkagi kuivalt kohale.

Joosu ja Andras on otsustanud liustikule laagrisse jääda, sest baaslaagrini on veel vähemalt kolm tundi astumist. Arvatavasti minu tempoga isegi rohkem. See on hea mõte, sest nagu näha läheb pimedas enamus energiast raja otsimisele ja liustikul mingite kasutute jänesehaakide tegemisele. Külmööbimist sai kogetud ka paar aastat tagasi Bezengis, kui pimeda peale jäime ja lõpuks kaljunuki peal telkmantli all magasime. Öö oli ebamugav, aga hommikul leidsime õige tee 15 minutiga ja saime üle mäekurust, mida pimedas 2 tundi proovisime ületada. Andras on juba oma -73 kraadise eksteem-temperatuuriga "vene ahju" madratsi peale laotanud ja ennast sisse seadnud. Joosu poeb ka magamiskotti ja viimase asjana veel lööb kõrval oleva loigu peal jää katki, et sealt looma kombel vett juua. Mul on 1 kg sulekott, aga see on öiste sekelduste tõttu läbimärg. Panen suure sulejope selga ja poen sinna sisse. Päev läbi on varbad külmetanud ja nüüd jätkavad seda. Üritan probleemile mitut moodi läheneda - panen sisesaapad jalga, võtan ära, mässin labajalad oma sulepükstesse aga rõvedalt külm on varvastel ikka. Andrasel õnneks on käepärast keemilised varbasoendajad ja saan nende abil lõpuks talutava tulemuse. Taevas on selge, kuu paistab ja Pobeda põhjasein kõrgub eespool täies hiilguses. Äraütlemata hea on lõpuks jälle pikali olla. Peale närvilist ööd ja päeva muutuvad kõik järsku rahulikuks. Arutame veel pikalt mägironimise ilu ja valu ning muude filosoofiliste teemade üle.

Kui eilne päev oli minu senises elus kõige raskem, siis tänane trumpas selle veel üle. Magamata öö ja 1/3 shokolaadist koosnenud päevamenüü tegid oma töö. Paistab nii, et minu organism ei suuda ilma söömata kuigi palju. Nälgimine või isegi ainult ära jäänud hommikusöök tähendab mulle mägedes alati kiiret ära kukkumist.

6400 - 4200, 10 tundi, öösel lumetorm, päeval udu ja kohati lumesadu. Jõudu eriti vähe

11.08 Hommik algab imeilusate vaadetega ja vedeleme oma magamiskottides mõnuga. Telgis ju kunagi sellist 360 kraadist mäevaadet ei avane. Kõigil on suur janu aga ei viitsi enam mingit vee soojendamist teha. Liustikul on voolavaid veeniresid küllaga ja ammutan nendest mitu termosetäit. Liustikuvee maitse on tegelikult väga rõve aga alguses ei pane seda tähele. Teeme mõned pildid ja asume baaslaagri poole teele. Kuna kõigil on kange tahtmine saada endale üks külm õlle, siis mööduvad viimased kolm tundi jutkui lennates.

Baaslaagrisse jõudmine on tõeline pääsemine. Jalast kaovad suured saapakolakad ja kõik need mustusest "püsti seisvad" riided asenduvad uute, pehmete ja mõnusatega. Andrasel on hea idee lisaks külmale õllele osta ka värsket tomatit ja soola. See kooslus maitseb ikka ülimalt hästi! Ja siis varsti saab ka baaslaagri päris-sööki!

Selgub, et Katrin ja Fred on juba kopteriga alla sõitnud. Ootame muidugi Kristat ja Aini, kellest pole peale 6400 peal lahku minekut mingit infot tulnud. Päike on just loojumas, kui sehkendan oma telgiukse ees ja seljatagant keegi ütleb "Tere mees". Ja ongi Ain ja Krista kohal! Nad olid eile laskunud 6400 pealt 6100-le ainult ja siis tänase päevaga läbisid kogu selle ülejäänud takistuste kadalipu. Mõlemad on üsna väsinud väljanägemisega. Krista tahtis mitu korda raja kõrvale magama keerata ja Ain tõotas terve tee, et laagrisse jõudes joob ta edaspidi ainult külma õlut. Aga mõlemad võitlesid võiduka lõpuni ja selle üle on väga hea meel. Eriti uskumatu on Krista, kes isegi ei söö midagi ja väsimuse kiuste justkui lõputult edasi jaksab minna.

4200 - 4100 (BC) - 3 tundi, ilm ilus. Jõudu ilmselt vähe aga rada oli varasemaga võrreldes väga lihtne

Lõpp

Kokkuvõtteks niipalju, et kuigi tipust jäi mind lahutama nii umbes 5-6 tundi lumes sumpamist, siis oli reis ikkagi väga äge. Tavaliselt on nii suure mäe reisidel palju passimist ja ilma ootamist ja võib juhtuda, et ei saa isegi mitte üritada tippu minekut. Meil aga polnud mitte ühtegi passimise päeva ja käis pidev action. Eriti Pobeda osa, kus kogu mäes oldud aja jooksul polnud ühtegi puhkepäeva.

Samuti on äge see täiesti ulmeline eesmärk, mis Pobeda tegelikult on. Paljud on öelnud, et mägi on isegi raskem, kui kommertsreisi käigus Šerpade ja lisahapniku abiga tehtud Everest (seda ütles ka Andras, kes Everestil tipus on käinud). Pobedat tuleb teha nii, et ajad ise oma sõpradest pundi kokku ja mäes saad loota ainult nende samade inimeste oskustele ja vastupidavusele. Ja mägi on ikka siga raske, eriti just see päevast päeva põlvini lumes sumpamine ja võitlus ilmaga.

Muidugi oleks võinud teha mõned asjad teistmoodi ja ehk oleks siis jätkunud jõudu ka tipupäeva jaoks. Ilmselt kõige suurem viga ikkagi oli liiga madalal aklimatiseerumine. Seda vähemalt kinnitasid kõik vanad vene alpinistid, kes ise Pobedal korduvalt olid käinud. Teiseks sai ikkagi kõvasti puusse pandud söögi valikuga. Liiga palju oli pakitoitu ja liiga vähe sellist kiiresti energiat andvat kraami nagu spordijoogi pulber, kissell või isegi suhkur. Spordijoogi jaoks olid mingit pisikesed tabletid, kissell ja suhkur ununesid üldse maha ja energiageele polnud ka, sest rasked on. Mõte oli kott hoida kergena ja samas ikkagi võtta kaasa nii palju toitu, et ilmavangi jäädes mitu varupäeva süüa oleks. Ja siis kolmandaks muidugi see kõhu jama mis esimeses laagris joodud kahtlase päritoluga veest tuli - no see oli jah selline ebaõnn ja muidugi ka eelkõige oma lollus. Ja kui veel üritada anda mingi soovitus neile, kes Pobedat tahavad ronida, siis kindlasti ostke endale korralikud kõrged mäesaapad. Sellised nagu Everestil kasutatakse. Minu Spantikud olid ikkagi suht külmad ja ööga läksid nii kõvaks, et peaaegu võimatu oli hommikul neid jalga saada.

Lõpetuseks võib selle ürituse ikkagi lugeda täiesti uskumatuks kordaminekuks. 4 inimest käis ju tipus ja kõik said peaaegu kogu marsruudi kaasa teha. 7000m kõrgusel harja peal telkimine oli enamuse seal käinute jaoks elu kõrgeim telkimine ja seda pealegi 3 ööd järjest. Mina sain alla tulekul kindlasti kirja oma elu 2 kõige raskemat mäepäeva. Ja kõige tähtsam muidugi on see, et kogu grupp oli reisi lõpuks hea tervise juures. All laagris sai jõutud ka sellisele järeldusele, et Pobeda tipus on nüüdseks käinud 5 eestlast aga Musta Obeliskini on jõudnud ainult 3 (peale minu veel P.Nelke ja E.Ots 1994 aastal). Seega on viimane ikkagi n.ö haruldasem saavutus ja tuleb asjaga rahul olla :)