Lenin on 7134 m kõrgune mäemürakas Kõrgõstanis, mis on olnud Eesti alpinistidele populaarseks sihtkohaks pikka aega. Keegi mainis, et seal tipus olla käinud üle saja eesti mehe ja veidi alla kümne naise. JK Alpiklubi korraldas aastaid Elbrus-Lenin programmi, kus algajad käisid ära Elbrusel ja kui väga meeldima hakkas, siis mindi ka Leninile järgmisel hooajal. Nii läks ka minuga - 2010 aastal sain viimasel hetkel ennast Elbruse reisile sokutatud ja muljed olid vägevad. Järgmisel aastal isegi andsin ennast üles Lenini nimekirja, aga tookord ei saadud gruppi kokku. Kuni 2013 aasta alpinistliku hooaja lõpetamisel käidi jälle Lenini mõte välja ja mõne aja möödudes selgus, et huvilisi on küllaga.
Olen ühe korra üritanud ronida suuremat sorti mäge Lõuna Ameerikas. Tookord jäin vahetult enne reisi haigeks ja väga kõrgele mäes ei jõudnud. Muidugi oli sellest korrast ka väike hirm, et äkki väga kõrged mäed mulle ei sobigi ja läheb seekord samamoodi. Enesekindluse tõstmiseks tegin trenni "Vanaka" liivanõlvadel ja natuke ka Intervall-hüpoksiat Sparta spordiklubis.
Millegipärast sai öösel jälle suhteliselt kehvasti magada. Hommikul Laadisime oma asjad bussi, ja algas sõit baaslaagri poole. Pikkuseks prognoositakse 6 tundi. Enamus teest kulgeb mööda tuliuut hiinlaste ehitatud(?) maanteed, viimane osa aga väiksemaid külavaheteid mööda. Teeme peatuse maantee ääres ja välja astudes tunnen imelikku "mägede lõhna", mis tekitab deja-vu tunde Aconcaguale lähenemisega 2012 aastal. Tehakse pilte, käiakse kehahädasi leevendamas ja mõned ka oksendamas. Mingil hetkel pöörame väiksemale teele ja siis veel väiksemale. Ajab tolmu sisse ja loksutab hullusti. Kellegi enesetundele see hästi ei mõju. Kaugemalt paistab juba Lenin, õigemini mingi ebamäärane valge müür, mille suurusest on raske aru saada.
Lõpuks oleme kohal oma väikses baaslaagris. Kõrgust 3600, bussist väljumine võtab nüüd juba korralikult hinge kinni. Ähkides rühime ringi, tassime kotte ja lappame oma asju. Baaslaagri poolt saame kollased 2 inimese telgid ja varsti serveeritakse jurtas pisikesed söögilauad.
Esimene aklimatitõus. Enam-vähem laagri kõrval algab rada, mis viib Pik Petrovski (4910 m) tippu. Hakkame mööda rada astuma ja jõuame kohe hukkunud alpinistide mälestuskivide vahele. Seal on pildid 74 aastal tormis külmunud alpinistide naiskonnast ja ka hoolimatult lennukilt tippu heidetud dessantväelaste nimed. Väga positiivne kogemus kohe kui laagrist jala välja tõstad! Asume mööda nõlva üles tõusma. Kõik liiguvad hea tempoga arvestades kõrgust ja alles 2. mäepäeva. Eriti kiired on naised. Enda enesetundel pole ka väga viga. Ühe kuru peal 4100 meetri kõrgusel peatume veidi ja laskume mööda järsku moreeninõlva tagasi baaslaagrisse. Kokku kulub vist ca 4 tundi.
Päeval tuleb üle sibulavälu ridamisi vene alpiniste. Käised ja püksisääred üles kääritud, näol võidukas ilme. Pika sammuga või lausa pooljoostes liiguvad nad, olles suureks kontrastiks meile, aeglaselt ringi ähkivatele nõrgukestele. Laagris õnnitletakse üksteist, tehakse emotsionaalseid telefonikõnesid kodustele. Hõisatakse ja valatakse rõõmupisaraid. Aga näha on, et üleval pole kerge olnud. Näod on neil päkesest hullult põlenud. Ühel mehel ninaots mustaks külmunud, teisel naisel väike näpp tumelilla ja mässitakse sidemesse - tiputõusul olevat olnud väga kõva ja külm tuul. Tegu on Tjumeni Alpinismiklubiga ja 18 alpinistist käis tipus 6.
Tänane päevaplaan on sarnane eilsele, ainult tõusta on plaanis kuni lumepiirini Petrovski nõlval. Täna on tunne kehvem, ja pulsimeeter näitab eilsega võrreldes palju kõrgemaid numbreid (+20). Üritan liikuda hästi rahulikult ja varsti olen kõigist jupp maad taga. Enesetunne pole midagi väga hullu, aga võrreldes eilsega ikka oluliselt kehvem. Eilse 4100 kuru peal otsustan, et lähen alla tagasi. Teised saabuvad alles mitmete tundide pärast. Kes tegi 800 meetrit tõusu, kes veel rohkem. Kaur koorib ennast kõigele lisaks paljaks ja viskub jääkülma mägijõkke. Tunnen ennast luuserina. Õhtul hobustega esimesse laagrisse minevaid asju pakkides viskab keegi veel tagatipuks nalja, et ei tea kas kõigil on ikka mõtet oma asju üldse üles saata.
Puhkepäev, jalutame mööda jõeäärt üles. Hüppan jalutuskeppide toel "teivashüppega" üle jõe paaris kohas. Enesetunne on nüüd juba päris hea - puhkepäev on oma töö teinud.
Asume teele 1. laagri poole. Tempo on hoogne, mina saan viimaste hulgas laagrist minema. Sibulavälu lõpus saan enamiku grupist siiski kätte. Edaspidi proovin hoida Kaupo järele - tundub, et ta oskab ennast tagasi hoida ja ei torma asjatult. Rändajate kurul on imelised vaated sibulaorule. Üritan pildistada 1. laagrisse suunduvaid hobuseid ja selgub, et see hobusemeestele ei meeldi. Ka Oshi turul turutädid keelasid ennast pildistada - vist mingi kohalik uskumus. Peale kuru jääb tee 4000 peale moreeninõlvale kulgema, käies kohati vaid veidi üles-alla. Nõlv on kohati nii järsk, et tasakaalu kaotamine tähendaks paarisaja meetrist libisemist moreeni mööda alla liustikule. Paistab, et see saatus on tabanud nii mõndagi koormahobust, kelle luukered nüüd päikese käes pleekivad. Ühel hetkel jõuame jõe ja järsu mäenõlva vahele ja tee justkui kaob. Varsti saame aru, et peame veidi tagasi minema ja jõe ületama. Minu eelmisel päeval praktiseeritud teivashüppetehnikast on nüüd päriselt kasu. Hüppan ise üle ja aitan siis teisi järgi. Seljakott visatakse enne üle ja siis ulatan kepiotsad, mille abil hüppaja saab tasakaalu hoida. Liustikujõgi on kiire vooluga ja sinna kukkuda ei tahaks. Lisaks tõuseb seal veetase silmnähtavalt ja juba poole tunni pärast oleks palju raskem üle saada. Pärast saame teada, et kusagil lähedal olid ka kohalikud hobusemehed äri tegemas. 200 kohaliku raha ehk 3€ eest sai hobusega üle jõe sõita. Peale jõge hakkab tee tõusma ja minul väsimus peale tulema. Laagris on vastas valge kokamütsiga onuke ja pakub teed. Hiljem sai suures telgis kõht nii täis pugitud, et hakkas halb.
Puhkepäev 4300 laagris, jalutame liustikul, paneme ennast köide ja võtame lahti. Juba ilma seljakotita astumine võtab siin hingeldama. Mõtlen hirmuga homse peale, kus ca 18 või rohkema kilone kott tuleb mäkke vedada.
Hommikul kell 4:40 saame laagrist välja. Hull sebimine ja paanika - äkki jääb midagi maha. Ärevust tekitab ka ühe suurema lõhe ületus laagri lähedal. Kellelgi tuleb kass jalast. Mina murran oma liiga pikaks keeratud käimiskepi pooleks. Varsti algab järsem nõlv ja moodustame köiskonna - Kaur, Ene ja mina. Naudime päiksetõusu ja ületame lõhesid. Peale meie grupi on veel üksjagu muud rahvast ka. Ühes kohas on tugiköis ja tekib aeglase võitu hanerida. Pisemad lõhed muutuvad ühel hetkel tohututeks katakombideks. Mina selliseid varem näinud pole. Kusagil 4800 peal tuleb üks järsem koht, mis tõmbab mootori päris täiskäigul tööle. Õnneks pulsimõõtjat peal ei ole ja ei tahagi teada, mis ta näidanud oleks. Kusagil 5000 peal läheb nõlv laugemaks aga kergeks astumine enam ei muutu. Jubedalt palav ja tuult ei ole. Üksik alpinist tuigub eespool uduvines nagu zombi, aga lähemale me talle ei jõua.
Oleme kuulsal "praepannil". Lisaks kuumusele on see tuntud ka laviiniohtliku kohana. Kunagi ammu, kui ma veel väike poiss olin, pühkis siin laviin laagri koos 43 inimesega alla jääpragudesse. Samas kõrval on 2 km kõrgune sein, millelt maavärina tõttu laviin tuli. See on tänaseni vist suurim õnnetus maailma alpinismi ajaloos. Peale seda tehti laager lihtsalt natuke eemale.
Telke on laagris palju - oma 40 vähemalt. Laagrit läbib mitu suurt lõhet ja laagri ümbruses on neid veelgi. Üsna kitsad ja inimesi need väga ei paista häirivat. Hiljem kuuleme, et keegi olla siiski sisse kukkunud. Keegi võõras, kusagilt teiseltpoolt maakera. Minuga seda küll ei juhtuks.
Õhtul on kõik jube lahked ja pakuvad üksteise võidu oma sööke, mis neil endal alla ei lähe. Mina keeran kokku mingi Rademari poest ostetud taastusjoogi ja sunnin ennast seda ära jooma. Kuidagi eriti vastikult maitseb see ja varsti laotan selle uuesti lumele. Mägigiid Dima peab motiveeriva kõne. Vahepeal käib arutelu, et kas ikka peab homme edasi minema. Mulle justkui tundub, et äkki ei peaks. Niigi on raske ju, just käisin oksendamas. Pealegi siin ju ka aklimatiseerume jne. Aga Dima jääb endale kindlaks - kes homme 6100 meetri kõrgusel Razdelnajal ei käi, see tippu ka ei jõua. Tagantjärele mõeldes oligi see just üks reisi n.ö. "võtmelõikudest" kus enda mõistusega mõeldes oleks vist nii mõnigi tagasi pöördunud, aga mägigiidi julgustavad sõnad panid asja paika.
Tõus 4400-5300, ~9h
Liikuma saame vist kella 6 paiku. Dimal oli õigus ja see polegi nii hull. Öösel sai ju puhata ja rasket seljakotti ka pole. Igaüks liigub eraldi omas tempos, sest lõhesid enam pole. Tegelikult alguses ikka oli ja Marek olla käinud seal "munadeni sees". Alguses kohe järsem serpentiin, siis veidi laugemad nõlvad ja lõpuks paistab ka Razdelnaja tipp - selline ca 300 meetrit kõrge suur ümmargune munakas.
Neli meie grupi liiget on juba üleval ja üsna varsti saabub veel kolm. Ülejäänud pöörasid varem tagasi. Üleval on üllatavalt palju telke, mõned ka ilmselgelt hüljatud ja katkised. Loomulikult läheb kõvaks pildistamiseks ja ühel hetkel avastan, et vastik jäine külmus on näppudesse pugenud. Olen ikkagi elus esimest korda üle 6 km kõrgusel ja vaevalt nädala alles mägedega kohanenud. Ajan kiiresti paksud kindad kätte, aga päris soojaks saavad käed alles alla minnes.
Tõus 722m 4:40, laskumine 1:30. pulss 134
Telgi ja igat sorti kõrgema laagri varustuse jätame 2. laagrisse ja kerge seljakotiga alla minna on päris mõnus. Eriti 1. laagrist baaslaagrisse. Kusagil teepeal on üks kohalik ärimees telgi püsti pannud ja müüb seal coca-colat. Kohalikus mõistes ulmelise 3 euro eest, aga Pribaltika rikkuritele pole see probleem. 5300 laagris oli ka üks ärikas, seal küsiti 10 euri ja oli isegi õlut. Mingi lillelise aasa peal teeme "JK apliklubi paraadfotosid"
Laskumine 2300m, 2-1 laager, 2h, 1-baaslaager, 3h
Järgmistel päevadel pole vaja teha muud, kui palju süüa/juua ja baaslaagri ümber "Teletupsumaal" aeglaselt ringi tuiata. Esimesel päeval peale alla tulekut on kuidagi nadi enesetunne. "Veri on paks" arvab treener ja jooksumees Kaupo. Seda võib jah kergesti juhtuda, et unustad piisavalt juua - vedelik kaob siin ikkagi organismist palju kiiremini, kui merepinnal olles. Kulistan siis hoolega teed ja õhtuks on juba parem olla.
Ühel päeval käime kõrval laagris Lenin Race lõpupeol. Saame näha tõelisi mägiatleete, kes just äsja 4300m C1-st ühe jutiga on tippu jooksnud. Ilm oli olnud kehva ja tippu jõudis 22-st osavõtjast 4. Samal päeval üritas tippu minna ka Eesti maailmarändur Karu, kuid pöördus samuti tagasi. Võitja oli pikka kasvu vene vägilane Vitali Shkel ajaga 5:05. Rääkis, et käib trenni mõttes paar-kolm korda nädalas Elbruse tipus. Peol saame isegi õlut - see aga mõjub 3 korda efektiivsemalt, kui eestis.
Ühel päeval tõmbab taevas pilve, tõuseb tuul ja hakkab vihma sadama. Tuul lükkab laagri dushiruumi ümber ja tahab ka jurtalt katust rebida. Aitame kohalikel olukorda lahendada - kes hoiab katust kinni, kes ajab dushiruumi püsti. Ilmselgelt on olukord kordades hullem ülemistes laagrites. Üks meie pundi mees kes "vastasfaasis" liikus, oligi parajasti C1-s. Seal sai näha lendavaid telke, mõnel ka inimesed sees.
Pärst tormi hakkab aga saabuma mäelt ärevust tekitavaid uudiseid. 2. Laagris, kuhu me oma telgid, soojad riided ja muu vajaliku kraami jätsime, olla kaduma läinud 4 telki. Käib kõva arutelu, et kellel kui hästi telk kinnitatud oli, kas oli varjulises kohas jne. Targemaks aga ei saa ja tuleb leppida sellega, et tipukatsel võib keegi saada halva üllatuse osaliseks.
Mängime palju kaarti, eriti tuhandet. Suures jurtas tekib ka mõnikord midagi väitlusklubi taolist, kus räägitakse suure entusiasmiga poliitikast, majandusest, tööst ja muudest sellistest kaugetest asjadest. Ühel õhtul peab Olavi pika loengu Omaanist, kus ta juba aasta aega on töötanud. See on kohe nagu päris loeng või lausa vikerraadio reisisaade. Tund või rohkem huvitavat ja soravat juttu ilma igasugu slaidide või muude abivahenditeta. Täitsa tegija.
Juba tuttav tee ja seekord ka palju kergem. Nii mõnigi kaaslane on pikast puhkamisest tüdinud ja tehakse väga sportlikku tempot. "Kaur on nagu üles keeratud" arvas Annemai. Endal õnnestub oma sportlashinge tagasi hoida - energiat on vaja säästa ja see on alles algus.
Tõus 923m, 3h:53min, Ilm mõnus pilvine
Jälle on minek kerge, esimese korraga ei anna võrreldagi. Tehakse jälle sportlikku tempot. Kusagil keskosas võtab meeleolu tõsiseks mägigiidide poolt alla lohistatav kott. Meelde jäi kurblik naeratus esimese giidi näol. Kotis on Ungari lumelaudur, kelle elutee siin mäel otsa sai. Olla nähtud, et kukkus põhjaseina mööda alla ja "päästa pole seal midagi". Giidid läksid talle järele alles mitu päeva hiljem.
Küsimuste küsimus on muidugi see, et kas telk ja asjad on alles. Meie telk on! Kauril oli ikka hea mõte viimasel hetkel enne lahkumist sinna kive äärtele kuhjata. Samas on üks meie seltskonna telkidest ikkagi kadunud - kõige väiksem ja kõige varjulisemas kohas olnud telk. Telgi ase on puhas ja sinna pole isegi lund tuisanud. Tekib põhjendatud kahtlus, et keegi pani selle hoopis pihta. Keegi, kelle enda telk minema lendas näiteks.
Dima peab õhtul jälle loengut, et kuidas ikka ise endas selgusele jõuda ja tagasi pöörduda, kui ei jõua.
Tõus 899m, 6h:13min. pulss 128
Keegi mainis, et on vaja kiiresti üles minna, kui tahad saada head telgikohtaa. Nii ma siis trügisin viimase zerpentiini peal suurest rahvahulgast mööda. Üleval on paremad telgikohad sügavates aukudes ja omavahel ühendatud nagu II maailmasõja kaevikud. Saangi ühe viimase augu endale ja asun tasaseks kühveldama. Päris rõvedalt raske on. Siis on veel vaja kangelast mängidaja Kauri kotti tassida viimased 100 m. Jälle rõvedalt raske. Õhtul teen veelkord Rademari taastusjooki ja jälle on see väga halb.
Tõus 722m, 4h:5min. pulss 141
Äratus 2:00 öösel, ajan kõik oma riided selga ja kobin välja. Telgi kõrval vett keetes pole ilmal nagu väga viga. Sõrmed hakkavad aegajalt külmetama ainult. Ühel hekel kubiseb meie telgiümbrus kärsitutest kaaslastest ja ei jää muud üle kui kiirustades oma kola kokku korjata ja minema hakata. Õhtul oli plaanis panna seljakott spordijoogiga sulejope alla, aga see läheb meelest. Lisaks jäävad ka mask, prillid ja kapuuts korralikult paika seadmata. Minema saame veidi peale kella 3:00. Suures sagimises ei pane tähelegi, kui juba oleme 3. laagri kupli otsast all orus ja algab tõus.
Ühtäkki oleme räige tuule käes. Seal toimub kogunemine - ootame viimaseid järgi. Siin teatab Kaupo, et tema edasi ei tule. "Panin hommikul 2 energiageeli sisse, aga siis ei jõudnud telgi lukkugi lahti tõmmata!" oli tema kommentaar hiljem. Mina võitlen oma kapuutsiga. Kuidagi imekombel õnnestub see suurte labakinnastega paika sahmida. Siis üritan spordikella käima panna. Märkimisväärne on, et selle käigus võtan käest suure labakinda ja pillan selle maha - täielik idikas! 3 aastat tagasi jäin sedaviisi Mont Blancil oma kindast ilma. Seekord läheb paremini ja tuul ei jõua kinnast minema viia.
Lõpuks saame liikuma. Keerutame serpentiini mööda üles. Tõusta pole väga raske, aga tuul tundub aina valjenevat ja käed hakkavad külmetama. Peas on mul mingi õhuke puff, mida nina peale ei saa panna. Tuleb meelde esimesel päeval baaslaagris nähtud musta ninaga mees. Üritan nina hoida kuidagi kapuutsi varjus.
Jõuame esimese platoo algusesse. Tuul on juba nii vali, et aegajalt inimesed lihtsalt seisavad tee peal. Küsin, et mis me ootame, aga keegi ei vasta. Kas nad ei kuule või ei viitsi vastamisele energiat raisata? Näpud külmetavad aina hullemini. Arvan, et sõrmkindad labakute sees pigistavad ja teevad olukorda hullemaks. Kougin need välja ja viskan kinnastesse keemilised näpusoendajad. Selleks kulus vast pool minutit paljakäsi, ja näpud on nüüd nagu jääpulgad! Hammastega rebin kindad kätte ja kindanöörid kinni. Käeringe tehes uhan platood mööda teistele järele. Õnneks hakkavad näpud varsti liikuma. Selge on see, et enam labakuid käest ei võta. Seljakotti sulejope alla ka kindlasti ei saa panna. See aga tähendab, et varsti on kogu joogikott jääs.
Jõuame üle esimese platoo 6400 m peal ja tõuseme veel veidi mäkke. Tuul on kohati jälle nii hull, et küürutame paigal seista. Giid Dima juhatab meid rajalt veidi kõrvale kalju taha tuulevarju. Siia on jõudnud peale minu veel Anu, Ene, Anne-Mai ja Aivar. Käib arutelu, kas oodata, minna edasi või tagasi. Kuidagi jõuame järeldusele, et mõistlik on minna aeglaselt allapoole. Mõnesaja meetri pärast märkame kaljut mille taga on hulgaliselt inimesi kogunenud. See on Iraanlaste grupp kes meiega koos tulid. Lähme nende juurde, et äkki mõtleme koos midagi välja. Dima helistab raadjosaatjaga alla ja küsib ilmateadet. Iraanlane karjub, et pane kinnas kätte. Dima aga võtab veel korduvalt kinda käest ära. Ilmateate kohta ütleb, et "ilmateadet pole". Kivi peal istudes hakkab sekundiga peale tulema räme uni. Siin ei tohi mingil juhul magama jääda, aga uni muudkui tuleb. Jube külm ja torm lihtsalt väsitab. Õnneks tõuseme varsti ja Dima küsib igalt ühelt eraldi "Verh ili Niž". Enamus vastab pikemalt mõtlemata "Niž", Anu uurib vaid, et kui palju veel tippu maad on - 7 tundi ütleb Dima ja hakkame laskuma.
Tõus 3. laagri kuplile on hämmastavalt raske. Laagrisse jõudes panen spordikella kinni ja tõden, et kogu üritus võttis aega tsirka 5,5 tundi. Ja juba nii väsinud? Just nagu oleks enamus energiat külmaga võitlemisele läinud. 3. laager on vist kuidagimoodi tuule eest varjatud sest siin on jälle ilm täiesti okei. Iraanlaste grupp jõuab ka alla ja on väga löödud. Üks naine nutab suure häälega. Nad olid mäel juba pikka aega õiget ilma oodanud ja see oli nende viimane võimalus tippu jõuda.
Ilmateade oli sama ka järgmiseks päevaks ja seega otsustame naasta 1. laagrisse ja seal mõelda, mis edasi saab. Anu-Annemai-Kaupo jätavad telgi paljutähenduslikult üles. Mina viskan sinna meie telgi söögid ja gaasi - plaanis on tulla veel tagasi!
Laskume 1. laagrisse. Teepeal jätan meie 3-se telgi 2. laagrisse ja samuti kogu kola oma seljakotist, mida just 1. laagris vaja ei lähe. Kuigi pole kindel, kas ilm võimaldab veel tippu üritada, peaks need siit ikka kuidagi hiljem kätte saama.
Hiljem räägiti, et tuul oli puhunud kohati 80km/h ja tuulekülma -50.
Õhtul teatab Olavi, et puhkame siin ühe päeva ja üritame uuesti. Soovitakse rohkem puhkepäevi, aga ei vea ajaliselt enam hästi välja.
Tõus 650, laskumine 2300 8h:15min, pulss 141
Järgmisel hommikul lahkuvad Lermo ja Marek, kes juba esimesele tiputkatsel tundsid end kehvasti. Samal põhjusel loobuvad ka Kalle ja Kaarel ja 14-st inimesest tuleb tippu üritama 10. Tippu minejad üritavad üksteise võidu loobujatelt paremaid asju laenata. Mina üritan Marekilt saada Arno kindaid aga jään sellega hiljaks. Lõpuks saan Kalle omad ja lisaks ka Kalle termose. Kaarli spordigeelide kollektsiooniga tehakse ka puhas töö.
Ülejäänud päev möödub nagu tavaliselt - taome kaarte, loeme, sööme, seame asju valmis homseks. Mingil hetkel mõõdan enda pulssi ja hapnikusisaldust kellegi oksümeetriga - püsti seistes näitab 75bpm/90% - pole paha 4400 peal.
Lähme seongus Kaur-Ene-mina. Kaur teeb tempot ja minul on taga väga kerge. Poole peal mõtlen, et jõuan kindlalt tippu, kui vähegi ilma on.
Teepeal räägime paar sõna juttu ühe väga vana mehega - Vladimir Novosibirskist. Eestlastest teab ta Anktarktika meest Vello Parki. On vist kunagi mäge roninud koos, täpselt aru ei saanud.
C2-s laiskleme ülejäänud päeva telgis. Mängime kaarte ja mina muudkui kaotan. Lõpuks tuli Olavi ka külla ja mängisime "Dzentelmeni", pidades paberi puudusel igaüks ise oma skoori meeles. Jälle kaotan.
Olavi teatab õhtul, et tunneb end halvasti ja edasi ei tule. Järgi jääb meid 9
Tõus 951m, 5h:15min
Alguses mõtlen igaks juhuks ikka väga aeglaselt minna. Kõik läheb täpselt samamoodi nagu eelmine kord. Saab jälle telgikohta kaevata, lund sulatada ja teed keeta.
Õhtul sebin C3-s ringi ja teen pilte. Enesetunne on 6100 kohta üllatavalt hea. Kindlasti hingeldan palju vähem, kui esimene kord siin olles.
Seekord on juba hästi teada, mis ohud tipukatsel varitsevad. Kergesti jäätuva joogisüsteemi asemel võtan kaasa 2 suurt termost - raske küll aga vähemalt toimib. Õhtul teen veel telgis harjutusi, kuidas labakuid käest võtmata saab seljakotist süüa-juua ja kuidas pilte teha. Samuti otsustasime minna välja tund aega hiljem kell 4:00 - siis on külma aega vähem. Peale 1. tipukatset oli all laagris Dimal ja ühel teisel giidil arutelu meie esimesest tipukatsest. "Oleksite hiljem läinud, oleks ka tippu jõudnud" jäi sealt teise giidi arvamus meile kõrvu.
Tõus 722m, 3h:45min
Hommikul ärkame kell 3:45 pinisevate spordikellade koori saatel. Vean oma riided selga ja kobin telgist välja vett keetma. Priimus ei funka hästi, kustub aina ära. Telgis käib kõva sagimine ja kõik nõuavad sooja vett. Kuidagi ei leita ka eile termosesse valmis pandud vett, mida oli plaanis soendada.
Ühtäkki on kell juba 4:15 ja meie kambajõmmid teistest telkidest "hakkavad vaikselt minema". Eile oli plaan koos minna, aga samas olime ju oma toimetustega niigi 15 min hiljaks jäänud. Seekord said siiski toimetused korralikult tehtud ja sain lõpuks minema 4:30 paiku. Pikkade sammudega kalpsasin Razdelnajalt alla ja hakkasin ülesmäge esimestele järgi rühkima.
Ilm on seekord ikka kõvasti parem. Kui eelmisel katsel oli tegemist, et tasakaalu tuule käes hoida siis seekord saame rahulikult oma energia mäkke tõusmisele kulutada. Jälle tekkis jama prillide ja maskiga. Lumelauaprillid läksid ikkagi lootusetult uduseks - nägin ainult hädavaevu midagi läbi.
Enne 6400-l asuvat platood jõuangi grupile järgi. Jõuan isegi mööda ja teen mõned pildid ülestulijaist paiksetõusu ajal. Kõik toimingud nagu pildistamine, spordigeeli ja -joogiga mässamine saavad tehtud ilusti labakinnastes. Tänu keemilistele näpu- ja elektrilistele varbasoendajatele päiksetõusul eriti külmetama ei peagi. Ainult prillidega on aegajalt jama - jäätuvad ära.
Varsti jõuame "Noani", kuhu on paigutatud järsule tõusule umbes 6700m kõrgusel 100..150 m tugiköit. Lumes on õnneks ilusad astmed, aga ülesminek võtab ikka päris hingeldama. Kõvasti kulutan energiat kehvalt libiseva haarava edasi vedamisele, eriti lõpu osas. Üles jõudes teen väikse söögipausi ja varsti jõuab järele ka LauriS. Teeme mõned pildid ja hakkame edasi minema - ilmselt läheb kogu grupi ülestulekule liiga palju aega, et kõiki ära oodata.
Üritan minna ees liikuva punases jopes mehe järgi. Varsti märkan ühte punast lipukest meie teest eemal ja saan aru et ta on õigest rajast kõrvale kaldunud. Mõne aja pärast leiab ta minu järgi samuti õige tee. Kusagil 6900 kõrgusel algavad hiiglaslikud platood. Hingamine ja enesetunne veel väga hullud pole, Järsematel nukkidel siiski 4 hingetõmmet sammu kohta. Teise suurema platoo alguses tulevad vastu kolm meest. Küsin palju on jäänud, vastatakse 45 min. Kõrgust on tol hetkel juba üle 7000m. See uudis annab jõudu juurde ja viimased 100m kõrgust saavadki varsti võetud. Tipus ootab üks vanaldane mees - kohe asun asja kallale ja lasen tal endast paar pilti teha. Siis korraldan ise suurema pildistamise ja filmimise, mille käigus märkan all platool teisi meie grupiliikmeid. Teen veel aega parajaks ja varsti jõuavadki ka nemad üles ja tipus olnud mees teeb meist kõigist pilti. Mina nikerdan termoste ja söögiga, pillates Kallelt laenatud termose kaane mingisse jääauku. Korralik jama on, et seda kätte saada. Üsna varsti hakkame allapoole minema. Hiljem vaatan GPS trackilt, et tipus passisin kokku veidi üle 45 minuti. 3. laagrist üles jõudmiseks kulus aega 8h 6 min.
Allaminek kulges suuremate viperusteta. "Noal" pillasin korra oma käimiskepi järsust osast alla aga sain hiljem kätte. Peale 6400m platood tuli mäele pilv peale ja kuna olin jälle veidi ette jõudnud, otsustasin teisi järgi oodata. Mõne aja pärast saabus Aivar ja jäime koos teisi ootama. Lõpuks tuli Anu ja ütles, et teised pole kaugel. Siiski ootasime veel pikalt ja hakkasime juba peaaegu üles tagasi minema. Nähtavus oli kehva ja kartsime, et viimased lähevad valesti. Siis tuli üks poolakas, kes oli tipus käinud ja omadega täiesti läbi. Küsisime teiste eestlaste kohta - ta ei mäletanud kas alla tulles nägi neid, hommikul vist nägi.. Ta oli alustanud kolmese pundiga aga teised pöörasid tõusu ajal tagasi. Ootasime veel, sõime komme ja jõime ära oma viimase tee. Lõpuks tulid ikkagi Ene ja LauriS. Kokku ootasin seal nõlval 40 minutit. Viimane katsumus oli Razdelnajast üles 3. laagrisse minek. 80m jagu tuli võtta tõusu ja see oli minu jaoks kindlalt kogu tipus käigu kõige raskem osa. Allatulek koos teiste järgi ootamisega veidi üle 4h.
Laagrisse jõudes tulid kõigepealt vastu mitu võõrast meest ja õnnitlesid meid vene keeles. Uudised Eestlaste tipuskäigust olid juba kohale jõudnud. Siis hakkas esimest korda kohale jõudma, et olemegi teinud ära selle, millest kõik siia tulnud alpinistid unistavad. Läinud läbi tervest sellest takistuste kadalipust, millest enamik inimesi siin läbi ei saagi. Kaur tõi välja ka oma 80% strohhi kust kõik paar teravat lonksu said.
Gps track tipus käigust. Gps sai käima pandud alles paar tundi peale starti:
Lõunaks jõuame alla. Pakime kiirelt asjad ja varsti jõuab buss ka kohale. Kohaliku laagri mehed soovivad ka õnne. Meelde jääb ühe dressides jässaka mehe õnnesoov "Geroi bljädt" - see oli vist tema õnnitluste arsenali kõige kõrgem tase :) Siis loksume bussiga 6 tundi tagasi. Laagrisse tulekust on päris palju aega möödas ja kord juba sõidetud teed näeks justkui esimest korda.
Õhtul jagab Ak-Sai näitsik Evgenia meile diplomeid. Käime ka tiiru linna peal ja võtame ühe päris ehtsa vene konjaki.
Käime Kauriga maha suure tiiru mööda Oshi. Linn jätkuvalt väga tolmune ja palav. Ühes New Yorgi pildiga kohvikus tahetakse, et meie kui väga austatud lääne turistid nende päevaraamatusse midagi head kirjutaksime. Käime Sulaiman-Too pühal mäel, kus on erinevaid atraktsioone. Ühes kohas lasevad vanad tädid liugu mööda siledat kivirenni, et saada seljavalust lahti. Teises kohas on sügav koobas mäe sees, millesse pugemine pidi nägemist parandama. Poen sinna ca 10 meetri jagu sisse ja jään pilkases pimeduses graniiturgu peaaegu kinni. Päris hirmus hetk. Kohalikud on ju kõik palju väiksemad, mis viga neil siia pugeda. Peale seda üritame mingisse söögikohta minna, aga läheneme valest küljest. Avastame ennast loomade surnuaiast - vasika pead, jalad ja muud ülejäägid visatakse restorani kõrvale rohu sisse vedelema. On ikka imedemaa :)