Taara pidu selja taga

Post date: Sep 19, 2012 8:10:04 PM

J. Bergmann, Taara pidud selja taga (1901)

Hiis haljendab, tammikus tuhiseb tuul,

sees kihab ja kahab ja sosistab huul.

Näe, tuluke tõuseb ja lainetab leek

ning leegissa rehitseb roostetand mõõk.

See on ju see ohverdav orjade parv,

silm kustund ja kahvatand põskede karv.

Neil turja on tuimestand rüütlite roosk,

käed, jaladki uimestand armetu joosk.

Kuid süda ei ole veel surutud vang

ja vaimu ei varja veel hooletu hang.

Näe, Taarale tuuakse oinas ja sikk

ja rahvale tarkadelt palukest tükk.

Siis kõnemees kõneleb Kalevi soost

ja õitsevaist aegust ning endisest loost

ja helveti õelast ja pimedast ööst

ning Taarala tarkade tugevast tööst.

Ja kuulates kuumendab kuulaja palg

ja nobedalt keerutab nooruse jalg

ning ilu ja rõõmuga ukusel aul

küll kõliseb kannel, küll heliseb laul.

Siis uinuvad ilud ja suiguvad suud

ja kustuvad tuled ja kohavad puud

ning uinuja silmile unede tiib

kuldaegse ilu ja elugi viib.

Kuid tuhiseb tammikus hommiku tuul,

on lõppenud orjade öösine luul.

“maast üles! maast üles! Ju otsas on öö!”

Ju kurjustab kubjas ja tänitab töö.

[1901]

(Jaan Bergmann, Taara pidud selja taga.- Sõnarine. eesti luule antoloogia. 1. kd. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 203-204) Kreutzwaldi sajand - Eesti kultuurlilooline veeb