Meenutab Krista Sildoja märtsis 2021:
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada pisut kaugemalt ja vaadata otsa neile hoobadele, mis meie täna täiesti iseenesest mõistetavatele igapäevategevustele toona hoo sisse lükkasid. Viljandi Kultuurikoolis (tänases TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias) avati 1989. aastal rahvamuusika eriala. Vahepeal, 1991. aastal muutus kultuurikool Viljandi Kultuurikolledžiks ning 1994. aastal lõpetas kooli ajaloo esimene rahvamuusikute lend, kuhu kuulusid Piret Aus, Ülle Jantson (tänane Ots), Liina Kanemägi, Ando Kiviberg, Tuuli Peters ja Raivo Sildoja. Ando, Raivo, Ülle ja Pireti lugusid nendest imelistest uue loomise aastatest võite lugeda kogumikust “Viljandi Pärimusmuusika Festivali lood” (Eesti Pärimusmuusika Keskus 2017, koostaja Kairi Leivo).
Sellesama, esimese lennu entusiastlikul tegevusel on sündinud nii Viljandi Pärimusmuusika Festival (15. mai 1993) kui traditsioonilised laste pärimusmuusikalaagrid (1993) - pärimusalaagrid, nagu neid tookord kutsuti. Edasise suhtes ei ole vähetähtis fakt, et minust sai 1995. aastal Sildoja - abiellusin rahvamuusika esimese lennu vilistlase Raivoga, kes oli ühtlasi nii festivali kui lastelaagrite üks eestvedajatest. Meie ühine kirg vanema eesti viiulimuusika vastu oli meie kokkupanijaks. Ja nagu elus ikka - suured plaanid tehakse ja pannakse paika enamasti koduse köögilaua taga. Edasine meie enam kui hõbedases liidus on juba ajalugu.
Kui kolledži esimene rahvamuusikute lend on nii pärimusmuusikafestivali kui lastelaagrite maaletoojad, siis seda aega 1990ndate alguses võibki pidada meie ajaloos murranguliseks ajaks. Orkestreeritud lavarahvamuusikast, mida esitati enamjaolt rahvarõivastes ning kontsertolukorras, sai meie jaoks intiimne t-särkides soolomängijate päriseluline jämmiolukord. Pärimusmuusika pakkus meile tuge erinevates eluetappides, oli inimestevaheline suhtlusvahend, mitte üks paljudest kunstiliikidest. Kunstiliigiks on pärimusmuusikainterpretatsioonid saanud aastakümneid hiljem. Mäletan neid aegu väga selgelt ja vahel tuleb igatsuski peale. Mind valdab ülev tunne, olles olnud üks selle aja pealtnägijatest-kogejatest.
Suvised pärimusalaagrid, mis said alguse 1993. aasta suvel vilistlase Ülle Jantsoni (Otsa) eestvedamisel, olid ajastukohaselt üles ehitatud nii, et kokku tulnud lastest huvilised said valida endale pilli, mida laagris individuaaltundides õppima asuti. Sageli juhtus selleks pill, mida õpilane ei olnud varem käes hoidnudki. Tollane aeg nõudis individuaalset lähenemist - ei olnud üldse mitte tavaline olukord, kus laps nägi elus esmakordselt lõõtspilli või hiiu kannelt. Traditsioonid ootasid taasavastamist. Viiulimängijatega, kes muusikakoolides olid mängu algtõed juba omandanud, sai kohe asuda rahvapärase repertuaari õppimise juurde. Sagedased olid ka juhtumid, kus laps pidi oma muusikakooliõpetaja eest varjama, et ta pärimusmuusikalaagrisse tuleb. Säärane laager pidavat viimsegi viiulimängutehnika minetama. Tänaseks on need hirmud õnneks suuresti haihtunud.
Olin 1994. aastast alates õppimas Viljandi Kultuurikolledžis rahvamuusika erialal ning kuulsin sageli Ando, Ülle ja Raivo värvikaid mälestusi nii Faluni festivalist kui ETHNO-laagritest. Õppeaastal 1996/1997 sattus samasse osakonda õppima energiline ja teotahet täis akordionist Tuulikki Veskus (nüüdne Bartosik). Tuulikki elav loom ja pidev pillimängutahe haarasid kaasa ka mind - hakkasime duot tegema ja meil oli äraütlemata arendav ja lõbus oma pikki (NB! tol ajal veel internetivabu) päevi õhtusse veeta. Kui õppeaasta kevadel saabus kutse Faluni ETHNO laagrisse, ei olnud kahtlust, et need, kes lähevad, peame olema meie! Me peame oma silmaga nägema ja kogema, MIS ASI see on, millest räägitakse ulmelisi lugusid. Nii me siis jõudsimegi Rootsimaale Faluni ETHNO laagrisse, mis kestis 3. - 10. juulini 1997.
Meenutab Tuulikki Bartosik märtsis 2021:
1997. aasta oli minu jaoks ja ilmselt ka Krista jaoks väga silmiavav ning palju uut infot pakkuv. Kevadel toimus Oslos Norra Muusikaakadeemias teine Nordtradi konverents põhjamaade rahvamuusikatudengitele ja õppejõududele. Esimene leidis aset 1996 Stockholmis. Osalesime mõlemad Kristaga tollase Kultuurikolledzi tudengitena Oslo konverentsil, mille nimeks oli Grimen. Eesti oli Viljandi delegatsiooniga ainuke baltimaine riik konverentsil. Jällegi väärib tähelepanekut, et meie soov areneda oli nii suur, et jõudsime läbi isiklike kontaktide ja ilmselt ka suures osas läbi rootsikeele oskaja Ain Sarve sebimise Viljandi tudengitega Oslosse Eestit esindama. Peale minu, Krista, Ando Kivibergi ja Ain Sarve osalesid veel Raivo Sildoja, Elina Parra, Koidu Ahk ja Margit Kuhi. Mäletan seda tunnet, mis mul tekkis, kui tundsin, et kuulun ühte kogukonda niivõrd põnevate muusikutega Soomest, Rootsist, Norrast ja Taanist! Eesti lugusid sellisele seltskonnale mängida oli puhas rõõm. Olin juba tänu Soomes individuaaltundides käimisele kuulnud legendaarsest rootsi viiuldajast Sven Ahlbäckist ning soovisin kõigest hingest minna temaga koos jämmima. Kuna minu jaoks oli tegemist tollel ajal ikkagi iidoliga, siis ei julgenud ma talle ise läheneda, seda tegi minu eest alati sõbralik ja toetav Sarve Ain. Ja kuna olin Viljandis harjutanud juba mitmeid rootsi polskasid, oli mul ka paar tükki talle ühiseks mängimiseks välja pakkuda. Jämm Sven Ahlbäckiga Norra Muusikaakadeemia garderoobis oli minu jaoks selle konverentsi kõrghetk. Tõotasin endale, et selle mehe teadmistest tahan põhjalikult osa saada ja see osutuski juba kaks aastat hiljem võimalikuks, kui alustasin õpinguid Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis Sveni õpilasena. Fantastiline inimene ja inspiratsiooniallikas!
Oslo reis oli nii mulle, kui ka Kristale väga viljakas ning öötundidel arutasime Aini hotellitoas pidevalt, kuidas Eestis rahvamuusika asja nii ajada, et see kasvaks suureks kõiki vanusegruppe kaasavaks ühiskonnas silmapaistvaks liikumiseks.
Sama aasta juunis sattusime Kristaga kahekesi Kaustisele rahvamuusikakursustele, mida juhendasid Mauno Järvelä ja mulle juba õpetajana tuttav Timo Alakotila. Viimasest sai mulle üks elu tähtsamaid mentoreid ja muusikalisi sõpru. Rongisõit Helsingist Kaustisele kestis mitmeid tunde ning mul on selged mälestused, kuidas arutasime Kristaga järjekordselt Eestis rahvamuusika kaasaegse propageerimise võimalusi. See oli selline missioon, et tollal nägin ka öösel unesid samal teemal. Kaustisel saime omakorda uue korraliku laksu soome muusikast ning see kruvis meid veelgi rohkem üles midagi ette võtma. Juulis sõitsime Faluni Ethnole ja selle pika ettevalmistusaja lõpuks tuligi konkreetne idee, mida just meie kahekesi saaksime kohe ära teha. Sellest sündis Eesti ETNO. Eesti ETNO-st ajendatuna hakkasime hiljem tegelema ka pedagoogilise tööga koolides ning võib vabalt väita, et selle sama laine harjal püsides sai alguse ka pärimusmuusika eriala Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Et suured asjad juhtuksid, peab kokku langema mitu momenti - õige hetk, õiged inimesed ja piisavalt teadmisi ning energiat. Mul on olnud rohkelt õnne elus neid hetki kogeda ja näha kuidas etnolaagritest on välja kasvanud tänane eesti pärimusmuusika kahurvägi.