Faluni ETHNO 1997

Ma väga selgelt ei mäleta, kust kaudu me Faluni ETHNO-le mineku võimalusest kuulsime. See sai olla ainult Ando Kiviberg, kes meile ettepaneku tegi, kuna Andol olid selleks ajaks juba soojad suhted nii Faluni ETHNO kui Falun FolkMusik Festivaliga. Nii me hoidsimegi ühekorraga flaierit käes ja otsustasime - ME PEAME SINNA SAAMA! Eesti esindusele eraldati neli auväärset pääset laagrisse. Taas ma ei mäleta, kes valis ikkagi osavõtjad välja. Kuna meie Tuulikkiga olime terve õppeaasta jooksul Viljandi Kultuurikolledžis rahvamuusikat õppides siin ja seal väsimatult musitseerinud, ju me siis ikka silma jäime :) Kaks ülejäänut, kes meie gruppi kuulusid, olid laste pärimusalaagrite ühed edukamad kasvandikud Kristiina Pähno (nüüdne Välja) ja Krister Lukka. Niisiis - vägev punt, mis koosnes kolmest viiuldajast ja ühest akordionistist, asus Faluni poole teele.

Faluni ETHNO toimus 3. - 10. juulini 1997. Ma ei mäleta sellest seiklusest muud, kui et olime koos Kristiina ja Kristeriga justkui vati sees (NB! Tuulikki ajas mingeid omi asju kuskil eemal, ta on olnud koguaeg selline übersuhtleja) ning lasime end kanda etnovaibil. Olime ääretult uhked, et saime kogu suurele laagripundile õpetada eesti viiulivalsse - “Ai niga-naga” meenub kohe (ilmselt see oligi see “meie lugu” - aga meenuvad jämmid, kus sai muudki mängitud). Kuna selleks hetkeks ei olnud me väga palju varasemalt pärimusmuusikutena välisriigis käinudki, oli see kogemus ikka väga võimas ja silmi avardav. Noorte ja roheliste rahvamuusikute jaoks. 

Laagrilised olid üle poole ulatuses rootslased, neid oli kohal 50 mängijat. Lisaks meile neljale jaotusid ülejäänud pillimehed nii: Belgiast - 6, Bosnia ja Hertsegovinast - 2, Bulgaariast - 6, Horvaatiast - 4, Inglismaalt - 7, Põhja-Iirimaalt - 4, Sloveeniast - 2 (pluss üks muusikateadlane vaatlejana), Jugoslaavia - 5 (pluss üks muusikateadlane vaatlejana). Laagri ülilahedaid kunstilisi juhte oli 6 - Anders Bjernulf Rättvikist Rootsist, Wim Clayes Gentist Belgiast, Ivo Lemahieu Kraainemist Belgiast, Bosse Nordenfelt Skarpnäckist Rootsist, Hanna Tibble Malmöst Rootsist ja Susanne Lind Lerdalast Rootsist. Siit hetkest sai minu isiklik tutvus Ivo Lemahieuga alguse ja see kestis veel pikalt. 

Üks, mis kindel. Siit enam tagasiteed ei olnud. See, kuidas meil lasti eestlastena särada oma viiulivalsse kogu sellele kambale õpetades, ei unu iial. Pole ka vähetähtis, et “Ai niga-naga” (mida on omal ajal mänginud vändrakandi viiulimees Anton Adamson ning mille helisalvestus aastast 1937 on hoiul Eesti Rahvaluule Arhiivis) sai ETHNO-laagri üheks vaieldamatuks hitiks. Noortele on vaja välismaailma tõuget, mis annab enesekindluse, et see OMA ASI on maailmas kõige väärtuslikum!

Olin kuni selle hetkeni harjunud tavapärase praktikaga, et rahvapille ja rahvamuusikat õpetatakse ühelt mängijalt teisele individuaalses õppevormis, nagu me seda juba mitu aastat lastelaagrites teinud olime. Siin kogesin seda, et ka grupis õppimine on võimalik. Ja see oli nii valgustav. Tundus ainuvõimalik, et Eestimaal peab ka midagi sellist teoks saama - pillimäng grupis, pidevad jämmid ning finessiks, kirsiks tordil peab asi lõppema avaliku esinemisega mõnel festivalil. Meil oli ju muusikafestival Viljandis omast käest võtta! Kõik otsad jooksid kokku. Teeme ära! Jõudes koju, olid lastelaagritest välja kasvanud noored muusikud kampa kutsutud ning esimene sarnane laager sai Eestimaal teoks. 

Tuletan veel lugejatele meelde, et tollel ajal ei olnud mul arvutit, rääkimata internetist. Kõik käis telefoni ja otsesuhtluse kaudu. Hea, et mul fotoaparaat juba olemas oli. Saan teile jagada siinses albumis meeleolusid Faluni ETHNO laagrist. 

Mäletan päris selgelt meie pikka reisi Falunisse - kõigepealt laevaga Stockholmi, kus oli suur Ethno buss vastas ja siis ootasime ja ootasime, et kõiki tulijaid ka Arlanda lennujaamast kätte saada ning seejärel sõitsime mitu tundi bussiga Dalarnasse.

Ma olin küll varem paar korda Rootsis käinud, aga mitte sisemaal ja kõik tundus ikkagi uus ja huvitav. Seda enam, et lõpuks sain ise minna sinna rahvamuusika mekasse, millest olin nii palju kuulnud ja kust pärit polskadesse juba süveneda jõudnud. Meie seltskond oli väga mõnus, sobisime hästi Kristiina, Kristeri ja Kristaga. Kristast, kes oli meist kõige vanem, sai meie grupi eest hoolitseja, ta kutsus vahepeal isegi mind korrale, aga ma vist suutsin ikkagi mitte alluda. Sõbrunesin kiiresti iiri flöödimängija Marioni ja inglise muusikutega ja leidsin veel paar sõpra rootslaste seast ja nii see nädal möödus vähese une ja erinevate seiklustega.

Laagrilistest on mul selgelt meeles serbia poisid eesotsas särava puhkpilduri ja laulja Slobodaniga. Ma ei mäleta, et ta eriti oleks laagris midagi rääkinud, kogu aeg oli kas vile või torupill suus ja sealt voolas välja lõputult põnevat muusikat. Ka Bosniast oli laagrisse tulnud poistebänd ja kui need veel serblastega kokku said, siis ei tulnud sillerdavatel helidel lõppu. Bulgaariast oli tulnud natuke vanemate muusikute bänd, aga ka nemad on mul hästi meeles. Nägin esimest korda valgest nahast torupilli ja bulgaaria viiulit gadulkat. Kuna olin varasemalt ise juba bulgaaria muusikat mänginud, siis lindistasin neid igal võimalikul hetkel, et hiljem saaksin kaunistusi õppida.

Inglismaalt jäid hästi meelde kaherealise mängija Tim Van Eyken, tänaseks auhindu võitnud näitleja, kes näitleb koos Daniel Radcliffiga ja teeb etendustele ägedaid muusikalisi kujundusi. Samuti kontsertiinamängija Rob Harbron, kes on üks tuntumaid selle pilli kaasajastajaid Suurbritannias. Ka Rachel Unthank, kes inglise grupis osales, on teinud särava karjääri muusikuna. Lood, mida tol ajal inglastelt õppisin, on olnud hiljem pidevas kasutuses. Eriti äge lugu on "Jump at the sun", millega viimati kokku puutusin hoopis Global Music Match projekti raames. Etnovaib saadab mind elus kogu aeg.

Kuna ma kogu aeg kusagil kellegagi midagi toimetasin, siis suutsin meie väikesele triole (Krister oli rohkem vaatleja laagrist väljaspool käies) sebida ka paar esinemist Falunis tänu Rootsi Rikskonserteris Ethno asju ajanud äärmiselt meeldivale daamile, kelle nimi on Anette Liljefors.

Ja loomulikult ei lähe mul kunagi meelest Falun Folk Musik Festivalil kogetud kontserdid. Kuigi olin juba Soomes õppimas ja kohtunud mitmete põhjamaade rahvamuusikutega, siis oli see ikkagi esimene kord, kus rahva- ja maailmamuusikat elavalt kuulsin ja nägin (välja arvatud Bob Geldof Rock Summeril).

Kõige suurema elamuse sain rootsi trio Triptyk kontserdilt, mis toimus teatrisaalis. Trios mängisid ka eestlastele tuttav Jonas Knutsson, juba varasemalt mainitud Johan Hedin ja Ethno looja Magnus Bäckströmi vend Ola. Kahjuks see trio enam ei tegutse, aga kontserdist on olemas live lindistus, mis on ka plaadina välja antud. Ma olin kindel, et nende inimestega tahan ka koos mängida. Ja elu ongi nii läinud. Selle eest olen ütlemata tänulik.

Kogu laager ja festival olid väga intensiivsed, nii et tagasisõit kulges suhteliselt zombina. Ma olin veel eriti kurb, kuna ega minagi pääsenud etnosümpaatiast ning pidin väga vastumeelselt lahkuma blondist saksofonimängijast, kes Rootsi maha jäi. Kurbusest kirjutasin kohe loo pealkirjaga Rootsi labajalg, mille Kristaga Viljandi Folgil paar nädalat peale Ethnot ka ette kandsime. Ja ega siis polnud aega kurvastada, sest Eesti ETNO vajas korraldamist. Ma ei saa siiani aru, kuidas me nii kiiresti laagri püsti panime, ilmselt on selles suuresti ka Ando käsi ja toetus mängus.

See laeng, millega Eestisse tagasi tulime, oli nii tugev, et selle pealt toimetasin mina aastaid etnodega nii juhendaja kui ka laagrijuhina. Mina, tulihingelise suhtleja, keelteoskaja ja visionäärina ja Krista põhjaliku teadmistepagasi ja tasakaaluka tegutsemisega moodustasime toetavate jõudude kaasamisel just sobiva dünaamilise duo, et suuri asju korda saata ja me ei kahelnud endas absoluutselt. Mis ette võtsime, selle korda saatsime. Jälgides Krista aastatepikkust tööd, on selge, et ta on ikka samal rajal. Ka rasketel hetkedel mõtlen tihti kui õnnelik ma olen, et sattusime kokku ja kui palju ma olen Kristalt 26 aasta jooksul õppinud ja toetust saanud Eesti ETNO oli algusest peale meie ühine missioon ja visioneerisime tihti, kuidas soovime, et Eestis rahvamuusika areneks ja millistele lavadele ja positsioonile ühiskonnas jõuaks. Hea oli visioneerida ja tegutseda, sest Ando Kiviberg oma suurejooneliste plaanide ja julgusega toetas kogu aeg selja tagant.