Eesti ETNO 2004

Meenutab Krista Sildoja 23. mail 2021:

Eesti ETNO 2004 toimus Sultsis Paistu põhikoolis 16. - 22. juulini. Koos juhendajate ja õpetajatega oli laagrilisi kokku 126. Pillimängu põhigruppe oli kaks, keda juhendasid Tuulikki Bartosik ja Emma Reid ning Jaanus Põlder. Raivo Sildoja jätkas kandlemeisterdajate grupi juhendamist. Õie ning Ain Sarv tegid endiselt suurepärast tööd laulugrupi eesotsas. Väikekandlegruppi juhendas laagris Elo Kalda. Käsitöö osas sõlmisin kokkulepped Õiega, meie lauluõpetajaga, kes selle teemaga meelsasti haakus ning endale ka abilise kutsus kõike seda läbi viima. Õie kaaslaseks käsitöö osas oli kunstnik Elo Liiv. Vabatahtliku valvepillimehe-tantsujuhina astus taas üles meie kauaaegne sõber Siim Sarv. Lembi Põlder oli meie laagri meedik ning esimest korda oli minul, kui laagrijuhil õnn kasutada laagrijuhi abi, kelleks oli noor ja särav Kaija-Liisa Tarand (nüüdne Jaadla). Paberihunnikud ja tabelid sain suuresti anda Kaija-Liisale pureda, seda just laagri toimumise ajal. Eeltöö laagri korraldamisel tegin ikka ise.

Tolle suve laagri suureks ettevõtmiseks pean Soome Instituudi ja Pertti Pyhtiläga sõlmitud kokkulepet, et laagrisse võiks tuua õpetama mõne meisterõpetaja Soomest. Sellist meistrit ei pidanud kaua otsima, sest erialased suhted Soome suunal olid meil juba pikalt olemas. Mauno Järvelä Kaustiselt - otse loomulikult! Soome Instituut tuli rõõmuga appi ning kattis Mauno sõidukulud. Kuna JPP (Järvelän Pikkupelimannit) olid sama suve folgile esinema tulemas, helistas mulle Timo Alakotila, võrratu rahvamuusikaseadja ja -õpetaja ning ütles, et temagi tuleks meelsasti Maunoga veidi varem Eestisse kohale ning on valmis etnolaagris õpetama. Olime ju Timoga korduvalt koostööd teinud, ta oli ka korduvalt Viljandi Kultuuriakadeemias, kus töötasin, kursusi käinud tegemas - nii ei olnud Timol vaja tulla tundmatusse. Mauno ja Timo olidki kohal, kaheksandas etnolaagris! 

Nii palju, kui ma meenutada suudan, läks kõik lepse reega. Oli ju etnolaagri hea toimimismeetod end juba õigustanud ning nüüd sai laager areneda vaid paremaks ja paremaks. Kahetunnised õpitoad liigiti ning enne seda, vahel ja pärast seda ühised ettevõtmised - see kõik liitis seltskonda ja kasvatas meid kõiki koos pärimusetundlikemaks. Esinesime laagri lõppedes Viljandi folgil, kus etnokatel olid lisaks veel kanda Rahva Tantsutoad rohelisel laval festivali päevade joksul igal päeval kolmel korral. Ja veel - lõpuks saime enda laagrile ka tunnuslogo, mille autoriks oli Viljandi Kultuuriakadeemia lavastuskorralduse eriala vilistlane Evelin Vassar. Evelinil olid etnolaagri logo kujundades samad ideed, mis meilgi, etnoõpetajatel. Meie ideed ühtisid kenasti ning logole sai hiiu kannel arhailiste mustritega käsikäes. 

Samal aastal aga toimusid suured ja murrangulised arengud Viljandi Pärimusmuusika Festivali arenguloos, millest minagi osa sain. Päevakorras oli pärimusmuusika aida loomine lossimägede veerele. Õppimise ja kogemuste kogumise eesmärgil sõitsime koos Ando Kivibergiga sama aasta jaanuaris Soome tutvuma pärimusmuusika organisatsioonide tööga. Tutvusime oma reaga Soome riigi eelarves olevate rahvamuusika organisatsioonidega, milleks olid Suomen Harmonikkainstituutti Ikaalises, Finlands svenska folkmusikinstitut (FMI) Vaasas, Rytmi-instituutti Seinäjoel, Kansanmusiikkiinstituutti Kaustisel ning Global Music Centre Helsinkis (viimasesse me lõpuks ei jõudnud, kuna neil oli käsil kolimine). Pikal autosõidul Soome avarustes oli meil Andoga väga hea võimalus omi ideid põrgatada ja suurelt unistada. Näiteks ei lähe mul iial meelest, et just nimelt selle reisi ajal sain kinnitust ja indu, et tulevasse pärimusmuusika aita on vaja luua ka rahvamuusikakool - arutasime, et kas nimetada tulevast kooli rahvaülikooliks, milleks ta sisuliselt on, või kuidagi peenemalt. Jäime pidama “õpistu” juurde. Mina lisasin omalt poolt, et vaja oleks õpistu kellegi meile tähtsa ja olulise isiku järgi nimetada. Kuna olin juba siis suur Pulsti-fänn, tundus minu pakutud “August Pulsti õpistu” väga uhke nimeleid. Mulle tundus, et August Pulst ei olnud saanud talle vajalikku tunnustust oma eluajal ning meie tegevus on tema poolt algatatuga tihedalt seotud ning see olekski meie tagasihoidlik tunnustus tema tegudele. Ja nagu me teame, on sellenimeline õpistu meil täna juba 15-aastane! Meie viimane reisipäev Helsinkis oli veel eriline seetõttu, et saime osa Tuulikki Bartosiki magistrikontserdist, mis toimus 16. jaanuaril 2004 Sibelius Akatemia kammersaalis. Otsad said kokku põimitud. Elu on imeline.

11. juunil 2004 kirjutas Sakala toimetaja Rannar Raba aidast nii: “Kirsimäe vana ait püüdleb elule. Viljandi Linnavalitsus loodab pärimusmuusika koolituskeskuseks ja kontserdisaaliks kavandatud Kirsimäe aida ostu tingimused omanikuga kokku leppida suve lõpuks. Abilinnapea Rein Triisa rääkis, et praegu oodatakse muinsuskaitse ekspertiisi tulemusi, mis peavad ütlema, kas eakasse mõisaaita saab üldse 300-kohalist saali rajada. “Seal oleks tarvis paar posti maha võtta. Kui seda lubatakse, hakkame kohe omanikuga ostutingimuste üle täpsemalt aru pidama,” lubas abilinnapea. /.../ Pärimusmuusika festivali pealik ja aida elustamise idee autor Ando Kiviberg avaldas lootust, et plaanist saab asja. “Idee on minu peas küpsenud juba mitu aastat,” rääkis ta. “Tänavu hakkasid asjad aga konkreetsemas suunas liikuma, sest linnavalitsus ise tundis huvi, mida laguneva majaga ette võtta. Selle peale pakkusimegi oma kontseptsiooni.” Idee kohaselt tuleks endine Viljandi mõisa ait rekonstrueerida üle-eestiliseks pärimusmuusika koolituskeskuseks. Hoones oleksid lisaks muudetava akustikaga 300-kohalisele saalile veel väiksem saal koolituste korraldamiseks, esinejate garderoobid, kohvikuruumid, erialane raamatukogu, pärimusmuusika festivali kontor, muusikariistade ja helisalvestiste kauplus ning mõned külaliste toad. /.../ Ülalpidamiskulude osas loodab Ando Kiviberg kultuuriministeeriumi abile. Tema sõnul on Tallinnast põhimõtteline heakskiit juba ka saadud. “Kõik ülejäänu on turunduse küsimus. Lisaks kontsertidele pakuks maja kogu aasta igas eas inimestele huvihariduskoolitust,» selgitas Kiviberg. "Festivali õpitubasid korraldades oleme näinud, et nõudlus selle järele pidevalt kasvab.” Ta tõi näitena tänavuse festivali eel Paistu koolis korraldatava etnolaagri, mille 100 kohta said täis nelja päevaga.” Hooajaks 2005/2006 töötasin välja esimesed koolikontserdite kavad, mida ait pilootidena pakkuma hakkas. Tutvustasime koolides vanimat instrumenti, inimhäält ja rahvalaulu ning kõiki vanemaid rahvapille ehedates ja heades ettekannetes. Rääkisime juurde meie oma lugu.

Ikka ja jälle pean tunnistama, et suured asjad sünnivad vaid suurest tahtest ja suurest südamesädemest, mis tuleb inimeste seest, eestvedajatest. Elagu pärimusmuusika ait, elagu August Pulsti õpistu, elagu Eesti ETNO! 

Isiklikust elust veel nii palju, et 2004. aasta juuni esimestel päevadel kaitsesin oma muusikateaduste magistrikraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (toona värskelt meie seast lahkunud) Vaike Sarve juhendamisel teadustööga “Põhja-Pärnumaa viiuldajad ja nende mängumaneer 20. sajandi esimesel poolel”. Nädal peale kraadi saamist lõpetati minuga õpetajaleping Viljandi Kultuuriakadeemia muusikaosakonnas. Olin seda osakonda üles ehitanud alates 1998. aastast, mil seal õpetajana tööle asusin. Minu aeg seal aga sai otsa. Jätkasin oma viiulimuusikahuvi rakendamist Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonnas töötades.

Eesti ETNO 2004: täieliku albumi koos kommentaaridega leiate FB-s