Embedded Files
Meenutab Krista Sildoja 14. aprillil 2021:
Nagu olen varemgi maininud, käivitas kogu selle etnolaagrinduse ühe mõnusa noorte pärimusmuusika ansambli tekkimine ja tegevus. Talvistest ja suvistest pärimusmuusika lastelaagritest oli välja kasvanud mõnus punt peamiselt viiuldajaid, kes soovisid üheskoos kokkumängu harjutama hakata. Noorte Moosekantide Seltsi lastelaagrite kasvandikest sirgunud pillimängupunt sai endale nimeks “Noored moosekandid” ning eestvedaja kohustused võtsin endale mina.
Esimene laager, mil kokku tulime, ongi saanud Eesti ETNO laagrite ajaloo esimeseks ja toimus see Viljandi linnas 20. - 24. juulini 1997, vahetult enne Viljandi Pärimusmuusika Festivali, eesmärgiga anda üks täispikk kontsert festivalil. Esimesest laagist olen juba pikemalt kirjutanud ühes oma esimestest osades. Lisan siinkohal mõnede mõtted laagrilistelt meie ühisesse raamatusse.
“Selline laager enne festivali on väga mõnus asi, sest nii saavad kõik noored moosekandid selle festaritunde juba varakult kätte, mis festivali ajal äkki ei jõuagi tekkida. Kena on seegi, et ajapikku kujuneb(ks) sellest festarieelsest kooskäimisest traditsioon, mis kuuluks siis juba täielikult festivali kavva.” (Arian, 25.7.1997)
“Laagrist jäi meelde see, et oli lõbus (kogu aeg) ja mängisime pilli. Festivalist mäöetan seda, et enam nii lõbus ei olnd ja pilli kah ei jõudnud mängida. Tuleb vist mõni muu võimalus otsida. Ega's midagi, müttan aga edasi.” (Kreete, 25.7.97)
“Siin laagris oli väga mõnus olla. Eriti meeldis see, et oli palju ansamblit ja et sai esineda ka laiemale publikule. Minu jaoks kõige tähtsam ongi just see, et oleks mingi eesmärk, mille poole püüelda. Seekord oli selleks festival. (Kristina, 25.7.1997)
“Kirjutaja on väga rahul. Laager oli nagu laager ikka, pisut enamgi veel. Festivali kohta ei oska öelda ühtegi halba sõna. Ühesõnaga - kirjutaja loodab, et sellistest laagritest kasvab tulevikus välja traditsioon. Tugev traditsioon! Selleks soovib kirjutaja jõudu korraldajatele ja ka osavõtjatele, kuid eelkõige siiski korraldajatele. Niisiis - JÕUDU ja TAHTMIST ning muu tuleb isegi aja käigus! Kõik!” (Meelika 25.7.1997)
Siit sai alguse meie tihedam läbikäimine ja ka kontsertidel esinemine. 18. märtsil 1998 toimus midagi enneolematut - meid kutsuti esinema ETV saatesarja “Aja kõlad”, mille saatejuhtideks olid Ants Johanson ja Ando Kiviberg. Esinesime viiuliteemalises saates kahe palaga - Vändra viiulimehe Anton Adamsoni 1937. aastal mängitud labajalavalss “Ai niga-naga” ja ori pulmapilliemeste Lepiku Mihkli ja Männi Mardi 1936. aastal mängitud “Tori polka”. Telesaade on arhiivis siiani vaadatav ning sellest on lisaks videokassetile ilmunud ka DVD-versioon. Äge ja haris ettevõtmine igatahes!
3. - 5. aprillini 1998 kohtusime Viljandi kultuurikolledži harjutuslaagris, harjutasime kokkumängu minu tudengipõlve vaba-ansambli eksamiks ning salvestasime oma lood ka kolledži stuudios purki. Lisaks avasime Nooste Moosekantide Seltsi aastakoosoleku oma pillimänguga 5. aprillil 1998. Stuudios salvestasime ühtekokku 13 omamaist ja 3 välismaist pala Faluni ETHNO-laagrist (kokku 37 minutit, helirežissöör oli Kalle Kivistik), eksamikontserdil esitasime lühendatud kava. NMS-i uuteks liikmeteks said varasemate Kristina ja Kreete ka Meelika, Liisi, Krister, Liina, Kadri, Kersi, Kristiina ja Cätlin. Sellest ajast on noored moosekandid kirjutanud ka meie raamatusse mõned sissekanded.
“Oli väsitav, aga tulus. Ma mõtlen nii teles, kui stuudios käimist. Hea on, kui on asi, mida teha meeldib ja veel parem, kui on ka meeldivad inimesed, kes seda sinuga koos teha tahavad. Nii et, oleks hea, kui kõik kestaks edasi. Ja küllap kestabki. Mina vähemalt usun seda…” (Meelika, 5.4.1998)
“lahe, et on antud mulle nii palju, et oskan viiulit mängida. Lahe, et meil eestlastel nii ilus ja huvitav rahvamuusika on. Stuudiolindistus oli ka hea kogemus. Kuigi väsitav. /.../ Loodan, et meie kooskäimistest võib veel midagi suurt ja asjalikku välja areneda!” (Kersti, 5.4.1998)
“Jaa. Olen nüüd täiesti läbi, aga “hästi” tehtud töö üle lõpmata õnnelik ja rahul. Rahvamuusika ja sellega seonduv on minu jaoks nagu omaette maailm, kuhu on tohutult hea aeg-ajalt põgeneda. Veel mõned ajad õppimist ja võin mõne asjaliku looga mahagi saada. See oli igatahes üks lõpmata tark inimene, kes selle laagris käimise ja koos musitseerimise variandi välja mõtles.” (Liisi, 5.4.1998)
“Oli küll väsitav laager, aga milline tulemus! Me saime palju lugusid linti ja Krista eksam sai ka tehtud. Oli küll väsitav, aga keegi ei virisenud ja seetõttu sai palju tehtud ning tuju oli kogu aeg hea. Nii palju mõtteid tekkis tuleviku kohta. Tore on, et NMS tegutseb ikka edasi. Kõige lõpuks võin öelda - jah, oli küll väga väsitav, kuid samas sain siit palju energiat ja positiivset järgmist nädalat alata reipalt ja hea tujuga.” (Kristina, 5.4.1998)
Esinemisi ja rändamisi oli veelgi. 20. juunil 1998 sõitsid meie pundi säravad esindajad Saarte Laste Folklooripäevade festivalile Orissaarde. Löögi võtsid enda peale ning olid terve pundi eest väljas meie toonased liikmed Kreete, Kadri, Liisi, Krister ja Liina. Ja juba järmisel suvel nad sõitsid sinna taas (18. - 20. juuni 1999)- sedakorda siis Sandra, Kadri, Triin ja Kreete. Aitäh neile selle eest! 1998 Viljandi folgil astusime üles juba kahe kontserdiga - avamisel Kirsimäel (23.7) ning Kultrahoovis laupäeval (25.7). Selle festivalil olime tõstetud kõrgustesse - meid nimetati isegi väikest viisi peaesinejateks nign sattusime menukate esinejatena ajaleheveergudelegi. Veel astusime üles Viljandi Muusikakooli lõpuaktusel, kus lõpetasid meie liikmed Krister ja Peep (14.5.99), peale mida kihutasime Hallistesse VIII Viljandimaa rahvamuusikapäevale rahvast rõõmustama. 1999. aasta folgiks harjutasime taas kolledžis harjutuslaagris 15. mail 1999. Seekordsel folgil astusime üles juba 17-liikmelise kollektiivina. Üheks meie tippkontserdiks peab pidama ka ülesastumist Viru Säru festivalil, millel laagerdasime Vihula koolis 29-6 - 1.7.2000. Festivali kunstilise juhi Igor Tõnuristi ettepanekul saime anda täispika kontserdi ning mängisime ette kõik oma lemmiklood ja neid oli palju
2000. aasta suvest on mul pisikene mälulünk - Noored Moosekandid käisid Soomes esinemas. Aga kus ja miks ja millal, ei olegi teada, kuna ansambliraamatus puuduvad selleteemalised leheküljed. Kuna ma ise kaasa sõita ei saanud ja mesilasemana materjale koguda, olen raamatusse visandanud hariliku liiatsiga vaid repliigi: “...küsida Margitilt, kes käisid, buklett või midagi sellist…” Tundub, et minu korralduslikud võimed hakkasid siin end kätte maksma - igale poole ei jõua ja kõike ei suuda teha. Mäletan, et samal suvel tegin neljandat laagrit, mis sellest aastast alates sai nimeks Eesti ETNO 2000. Folgil andsin peale etnot ka mitmeid kontserte, millest vastutusrikkam ja meeldjäävam on rahvusvaheline projekt koos Tuulikki Bartosiki, Daniel Carlssoni ja Timo Alakotilaga. Eesti ETNO nimest ja edasistest tegemistest tuleb niisiis juttu edaspidi. “Noored Moosekandid” tänavad oma tollaseid kuulajaid ning edasi liiguti juba igaüks oma asja ajades.
Page updated
Report abuse