Eesti ETNO 2002

Meenutab Krista Sildoja 9. mail 2021:

Kui nüüd  distantsilt tagasi vaadata, siis selle laagri ettevalmistusse jäi teatav identiteedikriis - kes me oleme? mis asja me ajame? kuidas edasi? Et kogu aja kontekstist aru saada ning tollaseid  kasvuraskusi mõista, avaldan siinkohal täielikult oma kirjaliku ettekande-aruande 16. septembrist 2001 Viljandi Pärimusmuusika Festivali toimkonnale, peale äsja lõppenud suvehooaega:

(tsitaadi algus) 

Viies Eesti ETNO toimus 21. – 26. juulil 2001 Viljandi kultuurikolledži õppehoones.

Laagri olemusest:

• laager toimub vahetult enne Viljandi Pärimusmuusika Festivali, kestab neli päeva ning on mõeldud kõigile huvilistele vanuses 15 – 25 a. (võimalikud ka erandid)

• osalejatel on võimalus valida viie erineva grupi vahel: laulugrupp, 2 pilli- ja 2 tantsugruppi

• päevaste õpitubade ajal töötatakse eraldi gruppides, õhtused tegevused on ühised

• keskpäeviti toimuvad loengud teoreetiliste teadmiste saamiseks

• laagri kolmandal päeval toimub väljasõit looduslikult kaunisse kohta, kus saab laulda, pilli mängida ja tantsida vabas õhus

• laagris toimub õppetöö kuulmise järgi, arendades sellega muusikalist mälu, tähelepanuvõimet ja stiilitunnetust

• laagri lõppedes annavad osavõtjad kontserdi tutvustamaks traditsioonilisi tantse, pillilugusid ja laule

Senistest laagritest 1997, 1998, 1999, 2000 ja 2001

• esimene festivalieelne laager oli mõeldud ainult pillimängijatele; laagrist sirgus välja noorte rahvamuusikaansambel “Noored Moosekandid”; peamine toetaja oli Eesti Kultuurkapital, Viljandi Pärimusmuusika Festival toetas õpetajate töötasude osas

• teine laager oli samuti mõeldud pillimängijatele; toetaja oli Eesti Kultuurkapital

• kolmas laager oli samuti mõeldud pillimängijatele; peamine toetaja oli Eesti Kultuurkapital, Viljandi Pärimusmuusika Festival toetas osavõtjaid ühtse summaga, mis vähendas kõigi osavõtumaksu suurust; Viljandi Kultuurikolledži toetus seisnes õppeklasside ja inventari tasuta kasutamises; tegemist oli esimese laagriga Viljandi Kultuurikolledži õppehoones, enne seda olime tegutsenud Viljandi Õhtukeskkooli ruumides

• neljas laager muutis oma nime ja ka sisu – lisandusid tantsijad; esimest korda sai laager välja reklaamitud internetis; esimest korda toimus elektrooniline registreerumine; majanduslik pool läks esmakordselt Viljandi Pärimusmuusika Festivali kätte – nb! küll on hea ilma rahaasju ajamata sisule pühenduda!

• viies laager suurenes veelgi – tantsijatele-pillimängijatele lisandus rahvalaulugrupp; plahvatuslikult suurenes osavõtjate arv - siin näen suulise leviku ja interneti-info koostulemust, ja muidugi, laager on võitnud populaarsuse; seoses sellega kasvas ka õpetajate hulk; laagris oli 5 välismaalast (Soomest, Rootsist, Ungarist, Ameerikast); tõdesime, et Viljandi Kultuurikolledži õppehoone on jäänud meile kitsaks, lisaks sellele on väsitav koos “sagida” festivali tiimiga (arvamus on mõlemapoolne); laager hakkab endale uut toimumispaika otsima

Positiivset:

• laager on kasvatanud oma osavõtjate arvu ideaalilähedaseks (35)

• laager aitab suuresti kaasa pärimuskultuuri populariseerimisele Eesti Vabariigis, nt. laagrisse tulevad juba koolide muusikaõpetajad, huvijuhid

• laagritest on sirgunud Viljandi Kultuurikolledžisse tudengeid

• välismaalaste kaudu levib positiivne teave ka väljapoole

• tänu tugevatele eeskujudele õpetajate näol levib pärimusmuusika ja –tants tema kõige positiivsemal kujul

Murekohad:

• majanduslikult ei majanda laager ennast ära – mis ajani jätkub toetajaid? arvan, et pärimusmuusika-alane õpetustegevus on see ala, mis (on vajanud ja) vajab ka edaspidi toteerimist – Eesti Kultuurkapital on õnneks siiani toetanud ja loodame, et toetab ka edaspidi

• kas muuta senine laager rahvusvaheliseks laiemas tähenduses, või jätkame täitsa uut tüüpi laagriga Eesti ETNO nime all, järgides samu reegleid, mis toimivad nii Falunis kui Flaamimaal? kas jätkata ka senise nn. eesti tüüpi laagriga tulevikus, kus kohtuksid eelkõige eesti rahvamuusikud-tantsijad ning kus õpitakse ja korratakse eelkõige omamaiseid tantse-laule-pillilugusid? minu arvamus on see, et need kaks laagrit võiksid toimuda mõlemad; tore on, kui saame muuta festivalieelse laagri suureks ja rahvusvaheliseks, tehes sellega nii Viljandile kui Eestimaale tugevat reklaami; samas on vaja jätkata tööd meie oma inimestega, arvestades siinkohal igaühe individuaalset valmisolekut ja soove; Eesti olukord on teistsugune, kui mujal!

• kes soovib hakata vedama rahvusvahelist suurlaagrit? kas see peaks toimuma samuti vahetult enne festivali ja kulmineeruma sellega?

• iga-aastane probleem - kas laagriseltskond peaks esinema festivalil? kui esinetakse, siis millistel tingimustel? kui palju maksab laagrilise-esineja jaoks festivali särk, buklett, toit? arvan, et etnokad võiksid olla festivali põhi-ilmestajad, neil jätkub energiat, tahet ja ka oskusi küllaga – s.t. peaksime andma etnokatele suurema osakaalu programmis (telk, rahvatants, vabalava, oma kontsert), siis nad on auga ära teeninud tasuta esinejakaardi ja ka näiteks toitlustamise

• kas kujundusega seotud küsimustes, IT-teemadel, reklaaminduses jne. saab edaspidi arvestada Viljandi Pärimusmuusika Festivali ametliku toetusega? et ei peaks kogu aeg tiimile tõestama, et oleme ka festivali üks osa; kas festivali eelarves on eraldi rida Eesti ETNO-le? (tsitaadi lõpp)

Olime 2002. aasta ETNO-ga juba teist aastat Viljandi Pärimusmuusika Festivali hõlma all. Minul, kui korraldajal puudus sellega seoses täpne ülevaade etnolaagri eelarvest, kuna eelarve oli festivaliga ühine. Ja see tegi mind veidi rahutuks. Ilmselt seetõttu, et sinnani olin harjunud ise eelarvet koostama ja selle täitmise eest ka vastutama. Samal ajal oli festivali meeskonnast nii palju tuge korralduses, et seda abi on raske ülehinnata. Vaevata sain edastada bussi- ja toidusoovid festivali vastava ala bossidele jne. Oli igati lihtsam toimetada.

Aga uue laagrikoha me leidsime! Kerge vaevaga. Viljandi Kultuurikolledž oli endale vahepeal saanud uue rektori ning endine, hea Enn Siimer asus tööle Kildu kooli direktorina. Ja sinna kaunisse Kildu kooli ta meid kutsuski. Liikumine linnast maale oli suur ja oluline muutus etnolaagrite ajaloos. Ja see vahetus on end siiani õigustanud. Linnakärast ja festivalieelsest saginast segamata saime nädala jagu tegeleda pärimusmuusikaga tema ilus talle sobivas keskkonnas. Muuseas - selle-aastane laager oli kaks päeva pikem, kui kõik varasemad.

Eesti ETNO 2002 toimus niisiis Kildu põhikoolis 18.-25. juulil 2002. Laagrilisi oli senise laagri ajaloo jooksul kõige rohkem - 45. Töötasin koostöös õpetajatega välja neli erinevat põhigruppi ja hõiskasin need ka registreerimisel välja. Nendeks said Õie ja Ain Sarve õpituba (laulmine, tantsimine), Ülle Kärneri ja Jaanika Viilma õpituba (tantsuhuvilistele, pillimeesteks Siim Sarv ja Toomas Valk), Elo Kalda ja Krista Sildoja õpitoad (mõlemad pillimängutoad). Vaba aja tegevustena pakkusin kõigile laagrilistele välja väikekandleõpitoa (Elo Kalda), koostegemised labajala õpitoas (Õie ja Ain Sarv, Krista Sildoja), kus sai nii laulda kui tantsida labajalalaule, tantsuklubiõhtud ning käsitöö õpituba (Marju Heldema). Selles laagris oli minu missiooniks katsuda kokku viia labajalarepertuaar praktilise laulmise ja tantsimisega. Pillimehed mängisid juba agaralt labajalaviise, ent tantsijad ei olnud eel varmad selle repertuaariga kaasa tulema. Laagri neljandal päeval sõitsime Pärnumaale Kurgjale, kus viisime läbi üle-eestilise pillimeeste pikniku kõigile huvilistele. Loomulikult osalesime sajaprotsendilise pühendumusega ka pärimusmuusika festivalil - esinesime avamisel, peale seda omaette täispikal kontserdil, vedasime VabaLaval tunnist tantsuklubi ning andsime Suures Toas ka teise laagri täispika kontserdi. Ise esinesin festivalil lisaks veel Raivo Sildojaga duona ning sel ajal oma tõusulainel olnud ansambliga Wirbel. 

Päästerõnga minu enda jaoks viskas viimasel hetkel mulle Tuulikki, kes pakkus välja, et ta tuleks sel aastal koos oma mängupartneri Emma Reidiga laagrisse õpetama. Sain endalt poole laagri ulatuses õpetajakoorma korraks maha raputatud (Tuulikki ja Emma saabusid laagri kolmanda päeva õhtuks) - see oli kosutav kogu selle üli-intensiivse korraldamise sees. Niisiis, esialgsete välja kuulutatud plaanidega võrreldes muutus reaalne päevakava veidi teistsuguseks. Tuulikki eestvõttel külastasid etnolaagrit vaatlejatena väliskülalised Anette Liljefors Svenska Rikskonserter-ist (meie Eesti Kontserdi analoog) ning Lars Farago RFoD-st (meie ERRS-i analoog). Nende külaliste muljetest ja koostööst võiks pikemalt pajatada Tuulikki.

isiklikust elust lisaksin, et 2001/2002 talvel asusin lisaks pedagoogitööle Viljandi Kultuurikolledži rahvamuusika osakonnas õppima Vaike Sarve kutsel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse osakonna ettevalmistusse. Sel ajal ei saanud Viljandi Kultuurikolledži lõpetajana veel kandideerida teadusmagistrantuuri ilma “end tõestava ettevalmistusaastata”. Läbisin selle aasta valutult ning 2002. aasta juunikuus tegin sisseastumiseksamid muusikateaduse osakonda, kus asusin täiesti ametlikult uurima eesti rahvapärast viiulimängu. 

NB! Sellest laagrist ei ole mul pilte Kildul toimunust, millest on kahju. Ja hetkel mulle ei meenu, MIKS neid pilte pole või kui nad on, siis KUS? Pakun välja mõned fotod, mis sai tehtud siis, kui olime laagrilistega juba Kildust Viljandisse folgile jõudnud.

Eesti ETNO 2002: täieliku albumis koos kommentaaridega leiate FB-s