Mida teha tööõnnetuse korral?

Kannatanu peab teatama tööl juhtunud õnnetusest esimesel võimalusel tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule. Kui kannatanu pöördub abi saamiseks tervishoiuasutusse, tuleb tervishoiutöötajale öelda, et õnnetus juhtus tööl. On juhtumeid, kus töötajal on ilmnenud tervisekahjustus hiljem või on hiljem selgunud, et vigastus on arvatust tõsisem, kuid töötaja ei ole tööõnnetusest teatanud. Sellisel juhul on kannatanul väga raske tagantjärele tõestada, et tervisekahjustus on tekkinud varem juhtunud tööõnnetuse tagajärjel. Kui töötaja jätab tööõnnetusest õigeaegselt teatamata, siis jääb ta ilma seadusega ettenähtud hüvitistest. Tööõnnetuse tagajärjel tekkinud haigestumise või vigastuse korral maksab haigushüvitist haigekassa, tehes seda töövabastuse teisest päevast 100%-lise määraga.

Tööandja peab uurima kõiki tööõnnetusi ning selgitama välja nende asjaolud ja põhjused. Uurimise lõppedes peab ta määrama kindlaks abinõud samalaadse juhtumi kordumise vältimiseks. Uurimises osaleb ka töökeskkonnavolinik, tema puudumisel töötajate usaldusisik. Tööandja peab tööõnnetuse uurimise läbi viima kümne tööpäeva jooksul arvates selle toimumisest.

Kui tööõnnetuse tagajärg on ajutine töövõimetus, raske kehavigastus või surm, lõpeb tööõnnetuse uurimine vormikohase raporti koostamisega. Raport koostatakse kolmes eksemplaris. Üks raporti eksemplar jääb tööandjale, ülejäänud esitatakse hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast uurimise lõppemist Tööinspektsioonile ja kannatanule või tema huvide esindajale.

Tööinspektsioon uurib vajaduse korral tööõnnetusi ja kutsehaigestumisi. Tööinspektsioon ei uuri tööõnnetust, millega seoses toimub kriminaalmenetlus.

Õigus nõuda tööandjalt tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist

Töötajal, kes on saanud tööülesannete täitmisel tervisekahjustuse, on õigus nõuda tööandjalt tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist. Tööandja peab hüvitama eelkõige tervisekahjustuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju ja sissetulekute vähenemisest tuleneva kahju ning töötaja surma korral ka tema mõistlikud matusekulud. Kui töötajal, kes tööõnnetuse tagajärjel suri, oli surma ajal seadusest tulenev kohustus teist isikut ülal pidada, peab tööandja maksma sellele isikule rahalise hüvitise, mis vastab ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma eeldatava eluea kestel sellele isikule andnud. Kannatanul on õigus tööandjalt nõuda ka töövigastusest tingitud lisakulutuste, näiteks proteeside, abivahendite ja retseptiravimite kulu hüvitamist. Kui tööandja töötaja või temaga seotud isikute nõuet ei aktsepteeri, võivad pooled vaidluse lahendamiseks pöörduda kohtusse.

Kutsehaigus

Kutsehaigustele on iseloomulik aeglane, järkjärguline areng. Samas võib haigus olla nii vähemärgatav, et inimene ei oska seda isegi kahtlustada. Kutsehaigus on pikaajaline tervisehäire ja tema põhiline põhjustaja on tööga seotud füüsikaline, füsioloogiline, keemiline või bioloogiline ohutegur. Iseloomulik on ka mitme kutsehaiguse esinemine ühel inimesel.

Haiguse tuvastamisel on abiks tervisekontroll töötervishoiuarsti juures. Töötajale kutsehaigust kahtlustav arst saadab ta töötervishoiuarsti juurde. Kutsehaiguse diagnoosib töötervishoiuarst, kes teeb kindlaks töötaja terviseseisundi ning kogub andmed tema praeguste ja varasemate tööolude ning töö laadi kohta. Kutsehaigestumisest teatab töötervishoiuarst kirjalikult tööandjale, Tööinspektsioonile ja töötaja töötervishoiuarsti juurde suunanud arstile.