Raadiotehnikas kasutatavad signaalid liigitatakse nende kuju ja otstarbe järgi kahte suurde rühma:
Analoogsignaalid e pidevad signaalid, mis võivad omada teatud parameetrite väärtuste piirkonnas mistahes väärtust.
Diskreetsed signaalid, mis võivad omada ainult mingit kindlalt määratud väärtust. Digitaaltehnikas kasutatavad digitaalsignaalid omava kahte signaali väärtust, millest üks vastab numbrile 0, teine 1.
Joonis 1. a) analoogsignaal
Joonis 1. b) impulsside jada
Joonis 1. c) digitaalsignaal
Joonisel 1 on kujutatud eri liike signaale: a) analoogsignaali pinge hetkväärtuse u sõltuvalt ajast t; b) impulsside pakett, mis koosneb neljast täisnurksest impulsist, mille iga impulsi kestvus/pikkus on ῖ, impulsside kordusperiood paketis on Ti, impulsside vaheline aeg/kaugus on tp. Impulsspaketi kestvus/pikkus on Tp. c) digitaalsignaal, mis kujutab endast täisnurksete impulsside jada, kus impulsid võivad omada kahte diskreetset amplituudi väärtust, mis vastavad arvude kahendsüsteemi väärtustele 0 ja 1.
Raadiotehnikas kasutatavad impulsssignaalid jaotatakse kuju ja sageduslike komponentide järgi kahte liiki: videoimpulsid ja raadioimpulsid.
Videoimpulss kujutab endast ühepolaarset (kas positiivset või negatiivset) signaali pinge või voolu kõrvalekallet algsest nivoost. Videoimpulsid on erineva kujuga, joonisel 2 a on toodud sagedamini esinevad videoimpulsside kuju. Nimetus „videoimpulss“ pärineb aegadest, mil tehti esimesi katseid elektroonilise televisiooni loomisel, kus kujutise ülekandmiseks oli oluline osa telepildi kaadri- ja reasageduse sünkroimpulssidel.
Raadioimpulsid kujutavad endast siinuselist signaali, mille mähisjoon omab videoimpulsi kuju (joonis 2 b).
Joonis 2. a) videoimpulsid; b) raadioimpulsid