Sidesatelliidi vastuvõtja ja saatja

Sidesatelliidi põhiparameetriteks on raadiokanalite arv, saatja(te) võimsus ning teeninduspiirkondade arv ja suurus.

Sidesatelliidi vastuvõtja ja saatja sõlm koos vastuvõtu- ja saateantenniga kujutab endast ülekandejaama e retranslaatorit. Sõltuvalt sidesatelliidi otstarbest ja teenindusalast, võib satelliit omada mitut erinevatel sagedustel töötavat retranslaatori komplekti koos teravalt suunatud antennidega.

Joonisel 1 on toodud tüüpilise retranslaatori lihtsustatud struktuurskeem. Vastuvõtuantenn ANT1 võtab vastu maapealse saatja signaali sagedusega f₁, mis edastatakse mürade vähendamiseks ribafiltrisse F1, mis laseb läbi ainult signaali sagedusspektri, sellest sagedusribast madalamad ja kõrgemad sagedused lõikab filter ära. Filtrist suunatakse signaal madala müratasemega pingevõimendisse U1, mille väljundsignaal antakse segusti ehk mikseri M1 ühte sisendisse, teise sisendisse antakse ostsillaatori OSC1 väljundsignaal sagedusega f_osts. Kahe signaali tuiklemisel tekkivad erinevate sageduskombinatsioonidega signaalikomponendid, milledest filtreeritakse välja vahesagedussignaal, mille sagedus f₂ on vastuvõetava signaali ja ostsillaatori sageduste vahe: f₂ = f₁ - f_osts.

Selle sagedusmuundusega saavutatakse, et vastuvõetud signaali sagedus erineb retranslaatori saatjast väljuva signaaliga. See on vajalik võimalike häirete vähendamiseks sidesüsteemis ning seepärast, et vältida maapealses vastuvõtupunktis interferentsi (fiidingu) tekkimist kui vastuvõtu antenni saabuvad ühesuguse sagedusega signaalid, kuid erinevaid teid kaudu – üks sidesatelliidi saatjast, teine peegeldunud ionosfääri sporaadiliselt (ajutiselt) kihilt või mõnelt teiselt juhuslikult peegeldajalt. Muundatud sagedusega f₂ signaal antakse võimsusvõimendisse, et tagada signaalile vajalik energia maapealsesse vastuvõtuantenni jõudmiseks. Võimsusvõimendist juhitakse signaal saateantenni ANT2. Aparatuuri toidetakse päikesepatareidest ja akudest.

Sidesatelliidi antennid peavad omama suurt võimendustegurit, et maapealses teeninduspiirkonnas tagada vastuvõtuks vajalik väljatugevus. Suunadiagramm peab olema kitsas ja ilma kõrvalliistakuteta, et suruda maha teiste sidesüsteemide poolt tekitatud signaale ning muid häireid. Satelliitidele paigaldatakse tavaliselt mitu suuremõõtmelist paraboolantenni, et saavutada soovitud eesmärke.

Retranslaatori parameetreid mõõdetakse maapealsetes jaamades, mõõtmistel toimub andmevahetus kas suurte paraboolantennide või selleks otstarbeks mõeldud ruuporantennide kaudu. Satelliidi iga antenn omab oma pöördeseadet, mida on võimalik maapealt juhtida, et seada antenn õige nurga alla.

Satelliidile mõjub gravitatsioonijõud, mis tõmbab teda eemale vajalikust orbiidist, seepärast on vaja teatud aja jooksul satelliidi liikumist korrigeerida. Selleks on satelliidil kaugjuhitavad reaktiivmootorid, mis koos kütte varuga moodustavad suure osa geostatsionaarse sidesatelliidi kaalust. Orbiidi korrigeerimiseks vajatava kütte kogus koos aparatuuri töökindluse parameetritega määrab ära satelliidi tõrgeteta tööaja.