Embedded Files
Raadiosaatjaid saab liigitada kasutuse, võimsuse , töörežiimi ja mobiilsuse järgi. Kasutuse järgi liigituvad saatjad järgnevalt:
sidesaatjad;
ringhäälingu saatjad;
televisioonisaatjad;
raadiolokatsiooni saatjad;
navigatsioonisüsteemide saatjad (raadiomajakad);
telemeetriliste jms süsteemide saatjad.
Kuni 1960. aastate lõpuni olid ringhäälingu saatjad suure väljundvõimsusega (10 – 1000 kW), et kindlustada vajalik teeninduse katteala. Tänu satelliitside süsteemide kasutuselevõtmisega, on suure võimsusega saatjate osatähtsus maailmas kaugside- ja ringhäälingusaatjate hulgas tunduvalt langenud. Enamus kaasaegsed ringhäälingu ja telesaatjaid kuuluvad keskmise või väikevõimsuseliste (100 W– 10 kW) saatjate hulka.
Joonis 2. Raadiosaatja struktuurskeem
Joonisel 2. on toodud tüüpilise raadiosaatja struktuurskeem. Saatja juhtsaatja genereerib kandevlaine signaali. Kandevsageduse stabiilsus on saatjatel oluline näitaja ning selle peab tagama juhtsaatja. Kuna nõutavat sageduse stabiilsust on lihtsam saavutada madalamatel raadiosagedustel, siis kasutatakse saatjate juures sellist skeemilahendust, kus juhtsaatja genereerib stabiilse, kuid madalama sageduse kui nõutav kandesagedus. Juhtsaatjast edastatakse signaal sageduskordistisse, kus sagedus kordistatakse täisarv korda, et saavutada vajalik suurus. Sageduskordisti kasutamine võimaldab vähendada nõudeid juhtsaatjale ja muudab saatja töörežiimi stabiilsemaks, sest eri astmetes võimendatav signaal on erineva sagedusega ja see vähendab võimalusi mittesoovitud sidestuste tekkimiseks saatja erinevate sõlmede vahel Sageduskordistist antakse signaal võimsusvõimendisse, mis tagab saatja signaali nõutava väljundvõimsuse. Võimendatud signaal juhitakse antenni toiteliini või -kaabli (fiidri) kaudu.
Amplituudmodulatsioon viiakse läbi saatja võimendusastmes, sagedus- või faasmodulatsioon (või manipulatsioon) toimub juhtsaatjas.
Page updated
Report abuse