Embedded Files
Retranslaatoritest globaalse sidesüsteemini
Tänapäeval kasutatakse raadiosides mistahes maapealsete punktide vahel sidesatelliite, mis kindlustavad raadiolainete levi maakera kumeruse taha ka nendel kõrgetel sagedustel, mis saatja mastist väljudes Maa kumeruse taha ei levi. Esimesed sidesatelliidid saadeti orbiidile 1957. aastal NSV Liidus ja USA-s. Sellest ajast algas sidesatelliitide tormiline areng. 60-ndate aastate teisel poolel oli välja arendatud juba globaalsed sidesüsteemid, mis võimaldasid luua maapealset sidet mistahes punktide vahel.
Joonis 1. Retranslaatorite kasutamine raadiosideliinides
Enne sidesatelliitide väljaarendamist, kasutati signaalide edastamiseks kõrgetel raadiosagedustel raadiorelee liine, millel on kaks lõppjaama ning nende vahel asetsevad mitu vahejaama e. retranslaatorit (vt joonis 1). Retranslaatorid asetsevad üksteisest optilise nähtavuse kaugusel (30–40 km) ja nad sisaldavad vastuvõtjat ja saatjat ning suundantenne. Vastuvõtja võtab signaali vastu ning edastab võimendatud signaali saatja antenni kaudu kas järgmisele vahejaamale või lõppjaama. Sellised liinid olid ehitatud tuhandete kilomeetrite pikkustele sidetrassidele ja nad olid väga kalid.
Joonisel 2 on kujutatud, kuidas toiteallikaga ja suundantennidega varustatud sidesatelliidi abil on võimalik saavutada looduslikest tingimustest sõltumatut kaugsidet kahe maapealse punkti vahel.
Joonis 2. Sidesatelliidi kasutamine kaugsideks
Sidesatelliidi teeninduspiirkonna suurus sõltub orbiidi kõrgusest maapinnast ja antenni suunakarakteristikust. Globaalse sidesüsteemi saab välja ehitada kolme sidesatelliidiga (vt joonis 3).
Satelliidi kõrguse ja orbiidi valik sõltub kasutuse eesmärgist. Kõrguse ja orbiidi valikul tuleb arvestada ka looduslikke tegureid, mis võivad kahjustada satelliiti ja häirida sidesüsteemi tööd. Üheks selliseks teguriks on suure kiirgustihedusega ala, mis ümbritseb Maad kosmoses. Seda ala nimetatakse Van Alleni vööndiks selle avastaja USA füüsiku James van Alleni järgi. Vööndi kaugus Maast on erinevate hinnangute järgi umbes 1000 –60 000 km.
Joonis 3. Globaalne satelliitside süsteem
Kiirgusvööndi moodustavad kosmilise päritoluga kõrget energiat omavad laetud osakesed (plasma), need on põhiliselt sellised laengukandjad nagu elektronid ja prootonid ja neid hoiab seal paigal Maa magnetväli, kuna vöönd asub Maa magnetosfääris. Kiirgus on ohtlik satelliitidele ja kosmosesõidukitele ning ka astronautidele. Eriti tundlikud on kiirgusele elektroonika komponendid ja sõlmed. Sidesatelliitide puhul tuleb arvestada ka sellega, et kõrgendatud kiirgus on ka raadiohäirete allikaks. Seepärast tuleb satelliitside süsteemide kavandamisel vältida sidesatelliitide tööd kõrgendatud kiirgusega tsoonis.
Page updated
Report abuse