“Mina ise (õpetaja identiteet ja visioon)”

Enamuse oma teenistusest Eesti Kaitseväes olen ma olnud rollis, kus väljaõppe läbiviimine (õpetamine) on olnud kas mu põhiülesanne või üks kaasnevatest. Kuid õpetajaks olemine või ka selleks saamine ei ole olnud ega ole ka praegu mulle eesmärgiks omaette.  Aga läbi oma eriala õpetamise ja selle tutvustamise erinevatele sihtgruppidele suudan ma riigikaitsesse panustada kordades rohkem, kui lihtsalt üksik sõdur olles. Tehes seda kõike pühendunult, struktureeritult, kasutades erinevaid didaktika põhimõtteid lähtudes kuulajate ning minu vajadustest, võimekustest ja eesmärkidest suudan ma tulemust mitmekordistada. 

Aga iga inimene ei sobi õpetajaks ja isegi kui sobib, siis on tal kindlasti omadusi, mida saab kategoriseerida tugevusteks või nõrkusteks. 

Mina pean enda tugevusteks:

• ausust

• avatust

• koostöövalmidust

Need on olnud ühed (neid on veel) minu põhiväärtused läbi minu teadliku elu ja täiesti juhuslikult on need ka näiteks ühed Kaitseväe põhiväärtused. Loetelu jätkates olen ma:

• õiglane

• väärtustan ennast ja teisi (otsuseid, valikuid, aega)

• salliv

• iseseisev

• õpihimuline

Ja puutudes 2. semestri esimestel nädalatel kokku õpetaja eetikakoodeksiga, siis on seal need samad väärtused välja toodud.

Praegu tundub, et kui ma seda loetelu jätkaks jõuan ma järeldusele, et minu järgi on kirjutatud või kirjeldatud ideaalset õpetajat. Aga sellest olen ma kaugel. Töötamine sellises kinnises, konkreetses ja "lühikese jutuga" meeste sektoris on natukene jätnud oma jälje. Väga mitmed minu tugevused on muutunud ka mu nõrkuseks/ puuduseks.

• Olen liiga aus- seda said tunda mõned mu kursusekaaslased mu esimestest tagasisidedest...

• mu iseseisvus või siinkohal isepäisus. Ma kuulan kõigi arvamusi ja arvestan ja austan neid, aga mul on kõige kohta oma arvamus ja väga keeruline on mind ümber veenda. Natukene "my way or the highway" sündroom on. Aga ei ole kordagi olukorda, kus ma ei oleks tugevatele argumentidele järgi andnud ja oma arvamust korrigeerinud. See on lihtsalt väga ajakulukas alati olnud ja enamasti on targem (teine osapool) järgi andnud.

Kui lisada valimisse veel ka kutseõpetaja kutsestandardist tulenevad isikuomadused ja üldoskused, siis ma suudan sealt ka ennast nii päris mõnegagi samastada.

• Minu jaoks on alati oluline olnud inimese ja tema väärikuse, valikute austamine ja arvestamine. Hariduse keeles on see vist erivajadustega arvestamine (olgu need usulised, seksuaalsed, toitumuslikud või muud).

• Turvalise ja õppima innustava keskkonna loomine (oi kui raske on seda minu erialal teha).

• Märkamine

• Enese arendamine

• Kolleegide toetamine

Arendamist vajab!

• Kindlasti minu tsiviiliseeritud oskused, olen liiga "laiguline". 

• Kastist välja mõtlemine- ma oskan seda teha jällegi enda erialal, aga "päris" maailmas, kus mul puuduvad ka erialased teadmised olen ma ebakindel ja seega "vanades tavades" (loeng klassis powerpointisaatel) kinni.

Minu pedagoogiline visioon

Nii nagu juba alguses mainisin, ei näe ma ennast tulevikus "päris" pedagoogina ja minu karjäär on ka hoolimata kaitseväe mõistes väga noorest east jõudnud juba kohta, kus minu õpetaja roll on möödas ja olen kohas, kus ma saan natukene mõjutada muutuseid. Siis minu visioon on see, et meie (Kaitseväe, riigikaitseline) õpe oleks:

•  kaasaegne

• lõimitud ja seotud reaalsete oskuste/ tegevustega. Iga tilk higi mis me valame peab olema seotud mngi reaalse õpiväljundiga. Kui ei ole, siis raiskame aega millegi kasuliku arvelt. 

• et me ei koolitaks "zombisid", vaid kaasaks õpilasi. Paneks ja innustaks neid kaasa mõtlema, ettepanekudi tegema. Annaksime neile iseseisvust, kaasates neid, et nad saaksid julgstust ja tunneksid ennast osana "süsteemist" ja mitte ainult pisikese seibina vaid mutrina, mis hoiab seda kõike koos. 

• panan noor aru saama, et tema otsustab. Õpilase otsuste toetamine, nõustamine (valikute tulemuste/ tagajärgede selgitamine). On see siis kas ründan otse või paremalt või otsused mis puudutavad tema tulevikku/ karjääri.