Tegevusnäitajad:
1. Õppija arengu- ja õpivajaduste väljaselgitamine: selgitab välja õppija arengu- ja õpivajadused, sh võtmepädevuste osas, lähtudes õppija eripärast ning arvestades varasemat õpi- ja töökogemust, kaasates õppijaid ja kolleege.
2. Turvalise, õppija arengut soodustava õpikeskkonna loomine: kujundab õppimist ja õppija arengut soodustava vaimselt, sotsiaalselt ja füüsiliselt turvalise õpikeskkonna, arvestades õppija eripära ning lähtudes õpiväljunditest ja kaasaegsest tehnoloogiast; märkab grupiprotsesse ja arvestab oma tegevuses grupi mõju iga liikme õpimotivatsioonile, õppimise tulemuslikkusele ja üldinimlike väärtuste ning hoiakute kujunemisele; tegutseb ohu ja esmaabi vajaduse korral vastavalt organisatsioonis kehtestatud nõuetele.
3. Õppijate arengu toetamine õpieesmärkide saavutamisel: selgitab õppijatele õppe eesmärke, oodatavaid õpiväljundeid, õppesisu ja hindamise põhimõtteid lähtuvalt õppekavast; viib läbi õppe, lähtudes õppekavast, kasutades õppija arengut toetavaid õppemeetodeid, töövõtteid, materjale ja vahendeid; lõimib õppeprotsessis teoreetilist ja praktilist õpet ning võtmepädevusi; kogub sobivate meetoditega informatsiooni õppijate erialase arengu ja motivatsiooni kohta õppe tulemuslikkuse parendamiseks; motiveerib õppijaid, kasutades erinevaid võimalusi; planeerib ja rakendab individuaalset lähenemist, arvestades õppija eripära; vajadusel rakendab individuaalset õppekava.
4. Õppimist ja õppija arengut toetav tagasiside ja hindamine: annab õppijatele õpiväljundite saavutamise kohta õppimist toetavat tagasisidet kogu õppe vältel, lähtudes hindamiskriteeriumidest; hindab õppija õpiväljundite saavutamist, lähtudes väljundipõhise hindamise põhimõtetest ja kasutades aja- ja asjakohaseid hindamismeetodeid.
5. Osapoolte informeerimine ja kaasamine: informeerib osapooli õpieesmärkidest, õppe- ja praktikakorraldusest (sh VÕTA võimalustest, hindamisest), tugiteenustest, kasutades erinevaid infokanaleid (nt koosolek, e-suhtlus, individuaalne vestlus).
Antud kompetentsi täites järgin ma lisaks väga paljudele teistele regulatsioonidele ja õpetustele Kaitseväe eetika koodeksit. Olen välja toonud mõned punktid, mis kuvavad läbi kogu mu järgneva tõestuse.
KOOSTÖÖVALMIDUS- positiivne hoiak ja valmisolek koos tegutsemiseks ühise eesmärgi nimel.
SELGITUS- Väärtustan meeskonnatööd, olen kaaslaste suhtes tähelepanelik ja abivalmis.
Loon usaldusliku õhkkonna ja hoian kõrget moraali.
VAPRUS- on ülesande täitmisel teadlikult riskide võtmine ja hirmude ületamine.
SELGITUS- Kaitsen nõrgemaid ja astun vastu ebaõiglusele.
Julgustan kaasvõitlejaid.
AVATUS- on valmidus suhelda, võimekus hinnata ja omaks võtta erinevaid ideid, seisukohti, lahendusi ning kohandada oma käitumist vastavalt.
SELGITUS- Suhtun erinevustesse lugupidavalt.
Austan inimväärikust, suhtun iseendasse ja teistesse austusega.
1. Õppija arengu- ja õpivajaduste väljaselgitamine:
Vaadates erinevaid haridust reguleerivaid dokumente ja seda nii alusharidusest kuni kutseõppeni välja, siis kõikides eelnimetatud hariduse astmetes on paragrahvide lõikes välja toodud iga õpilase/õppija/lapse arengu toetamise põhimõtted jne… ja vastutajad. Vastutaja (võiks ju leida ka parema sõna, aga hetkel on nii) kui selline ei ole kindlasti kunagi õpetaja üksi, vaid pigem on see meeskonnatöö (õpetajad, tugispetsialistid, asutuse juht, õppejuht…). Lisaks on visiooni dokumendis haridusvaldkonna arengukava 2021-2035 ühe peamise fookusena muutunud õpikäsitlus, mis toetab iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut, mis on tagatud igas haridusetapis.
Eelöeldust lähtuvalt võib välja tuua, et hariduskorraldus Eestis põhineb kaasaval haridusel (Taimalu et al., 2018). Viimane ei ole minu jaoks pelgalt haridusfilosoofia, vaid tegelikkus sellel suurel haridusmaastikul. Kaasav haridus reaalses maailmas nõuab tasakaalu ja head tahet, et kogemus oleks edukas ja kasulik kõigile õppijatele. Enamik Euroopa riike on tunnustanud kaasavat haridust, kui vahendit kõigile inimestele võrdsete haridusõiguste tagamiseks, kuid senini ei ole veel ühelgi riigil õnnestunud luua sellist süsteemi, mis vastab kaasamise ideaalidele ja kavatsustele, nagu rahvusvahelised organisatsioonid on määratlenud (Haug, 2017).
Ka Kaitseväes me püüame arvestada õppija ehk siis meie mõistes ajateenija kui ka tegevväelase õpivajadusi ja jälgime pidevalt nende arengut ning vastavalt sellele korrigeerime kollektiiv- või individuaalväljaõpet. Praegusel hetkel seda kompetentsi tõestades olen ma pataljoniveebli ametikohal ja minu ametijuhendi (kahjuks piiranguga dokument- asutusesiseseks kasutamiseks) järgselt kuulub minu ülesannete hulka väljaõppe läbiviimine ja kvaliteedi kontroll, väljaõppe vajaduste väljaselgitamine, koolitustele ja ametikohtadele määramine. Kõike seda tehes on aluseks ametijuhendid ja nendes sätestatud pädevused, lisaks arvestan Kaitseväe eetikakoodeksist tulenevaid põhiväärtuseid. Eelnevatele lisaks ja siin küll loetelus viimasena, aga kindlasti mitte ebaolulisemana, pean arvestama Kaitseministeeriumi ja Kaitseressursside Ameti visioone- Riigikaitses osalemine on auasi ja sellesse panustamiseks leiame igale inimesele sobivaima võimaluse!
Minu roll õpivajaduste väljaselgitamises ja kõigi kaasamises on koostöös pataljoni staabiga ja allüksuste ülematega juba esimesest päevast. Kuidas see töötab:
Esimene kaitseväelane, kellega värske teenistust alustanud kutsealune pikemalt vestleb (või kelle monoloogi kuuleb) olen mina (ilus pilt minust). Minu tervituse ja sissejuhatuse eesmärkiks on väga suures pildis üks asi- tutvustada noortele tema valikuid, et ta saaks teha endale sobiva valiku, lähtudest oma eelnevast väljaõppest ja/ või hobidest (nt. autojuhid, mehhaanikud, IT spetsialistid jne.). Kaitseväes on järjest rohkem hakatud lähtuma põhimõttest, et kasutame ressursse, mis meil juba olemas on, mitte ärme kuluta asjatult aega koolitamisele. AEG ON SEE MIDA MEIL EI OLE!
Jah, kõik kahjuks ei saa oma eelistusi valida, sest kohtade arv on igal pool piiratud, aga see protsent on väga väike kus noor saab sellise eriala mida ta üldse ei tahtnud (ei valikuna 1, 2 või 3 jne). Selles osas, et noor julgeks ja saaks teha endale sobiva valiku (kahjuks on veel väga palju selliseid noori, kes on justkui hirmunud hirveke keset kiirteed lähenevaid veoauto tulesid vaatamas) pean mina looma neile väga lühikese ajaga selguse, et nad ei ole vanglas või kohas kus võetakse neilt ära mõni põhiõigus.
Peale minu "vooru" läheb värske ajateenija enda valitud üksuse/ eriala ülema juurde, kus juba täpsemalt vesteldakse tema oskuste ja soovide üle. Ei ole harv juhus, kus toimub eriala vahetus, sest koostöös leitakse, et on palju sobivam koht.
Kui sõdur on allüksusesse määratud, siis on minu ametijuhendi järgne ülesanne kord kuus kokku saada ajateenijate esindusmeestega. Sellelt kohtumiselt saan ma lisaks ülematelt ja staabilt saadud infole "siseinfot". Põhifookus ongi (kohanemis)raskused ja ametikohale sobivus.
Edasi on juba erinevatele muredele erinevad lahendused:
Eesti keele kursused- ei ole ainult vene keelt kõnelevad ajateenijad vaid ka mujalt riikidest tulnud väliseestlased.
Üksuse/ ametikoha vahetamine- vahetus võib toimuda üle Kaitseväe. Olen saatnud ajateenija Võrust Jõhvi ja vastupidi ka vastu võtnud. Selles protsessis olen mina kontaktisik erinevate üksuste ja ülemate vahel.
2. Turvalise, õppija arengut soodustava õpikeskkonna loomine:
Kui vaadata nüüdisaegse õpikäsituse ehk NÕK-i mudelit, on õpikeskkonna loomisel seatud peamisi rõhuasetusi koostöisele õppimisele. Koostööd toetavas õpikeskkonnas on õpilastel rohkem motivatsiooni ja töötatakse rohkem kaasa, küsitakse küsimusi ja aidatakse üksteist (Pedaste, 2017). Toetudes nüüdisaegse õpikäsituse mudelis esile toodud aspektidele, peetakse õpikeskkonna puhul oluliseks veel turvalist ja avatud õhkkonda, kus tähelepanu on pööratud eelkõige õppija sotsiaal-emotsionaalsele heaolule, mil õppija julgeb oma arvamust väljendada, oma teadmisi analüüsida ning mõista, et vigade tegemine on õppeprotsessi loomulik osa ja väärtuslik õppetund (Pedaste, 2017). Õpikeskkond peab pakkuma uudsust ja stimulatsiooni ning olema muutumises, toetamaks iga õppija arengut. Veel pean oluliseks, et õpikeskkonna loomisel on oluline lähtuda haridusasutuse visioonist.
Kuid Kaitseväes on seda pisut raske teostada, sest visioon tekib miniteeriumi omast ja see sõltub meie sõjalisest võimekusest ja selle arengust. Mille tulemusel koostatakse sõjalise väljaõppe eeskiri ja lähtuvalt sellest viin läbi või planeerin mina oma väljaõpet.
Kuid pataljoni veeblina on mul võimalus muuta/ parandada suuremat süsteemi. Kui instruktorina ma sain anda panuse sellesse, et minu tund on hästi ette valmistatud, materjalid on ajakohased ja korrektsed. Väljaõppe läbiviimise koht on mitmekülgne ja kõikidele jõukohane aga ka erinevaid väljakutseid pakkuv ning turvaline (hoolimata meie väga ohtlikust ametist). Turvaline mitte ainult füüsilise turvalisuse mõistes vaid ka vaimselt- andes julguse eksida. Eksimused meie erialal võivad küll lõppeda väga kurvalt, aga parem eksida õppides kui praktiseerides ja mina usun, et läbi konstruktiivse tagasiside õpib õpilane oma vigadest. Siis nüüd uuel ametikohal olen ma keskendunud järgmistele asjadele:
et sõduril oleks head majutus tingimused, sest kui sõdur teab, et tal on kaasaegne ja mugav koht kuhu pärast pikka ja rasket päeva maastikul puhkama tulla, siis on ta rohkem motiveeritud;
lisaks taristu arendamisele, "avasin" koostöös ajateenijate esindusmeestega ja Riigi Kaitseiinvesteeringute Keskuse toitlustusgrupiga projekti uuendamaks menüüd, sest ka selles valdkonnas on järjest rohkem erivajadusi tekkimas ja tühja kõhuga sõdur ei sõdi;
pikemalt peatumata kõige "valusam" osa, osalen koos pataljoni- ja brigaadiülemaga Nursipalju harjutusvälja arendusprojektis. Eesmärgiks ikkagi see, et ajateenijal oleks võimalikult mitmekülgsed tingimused harjutamiseks, et saaksid kasutada oma varustust (simuleeritud olukordades) maksimaalselt. Lasketiirus võib sõdur väga hea laskja olla, aga pannes juurde erinevad distantsid, liikumise (enda kui ka sihtmärgi), takistused jne. Need on asjad, mis muudavad väljaõppe vaheldusrikkaks ja huvitavaks. Sellele lisaks kohapealne taristu, et sõdur saaks kuivas ja soojas kohas süüa ja ei peaks kogu aeg telgis ööbima, sest ei ole alati väljaõppe eesmärgiks rasketes tingimustes magamine.
hoiakute ja maine kujundamine. Seda ei tee ma mitte ainult oma esimese kohtumisel ajateenijatega, läbi esindusmeeste või igapäevaste "visiitide" allüksustesse vaid läbi avatud uste päevade korraldamise, ekskursioonide vastu võtmise, töövarjupäevade korraldamisega ja olles pataljoni poolne korraldaja projektis "Naised riigikaitses";
3. Õppijate arengu toetamine õpieesmärkide saavutamisel:
See kompetents on suuresti tegelikult lahti kirjutatud B.3.1 õppeprotsessi planeerimise all.
Ma ei hakkaks siia kõiki tegevusnäitajaid uuesti välja loetlema, aga läbi minitundie konspektide ja esitluste on näha, kus üprs punkt punktilt olen neid järginud. Samu põhimõtteid (minu sõnades, et kui sõdur teab mida ja miks ta tegema peab, siis ta teeb seda palju meelsamini. Isegi kui tegevus on talle vastumeelne) järgin ma oma igapäeva teenistuses. Kahjuks ei saa luua täiesti individuaalset õppekava, sest on väga piiratud aeg, kui tuleb mingi tase (individuaalen, jagu, rühm, kompanii) saavutada ja igast sõdurist sõltub kogu üksuse tugevus. Mis natukene erineb nt. matemaatikast või muust kooliharidusest, kus klassi tervikut ei mõjuta keegi, kes on mahajäänum.
4. Õppimist ja õppija arengut toetav tagasiside ja hindamine:
Varasemalt olen kuskilt lugenud ja ka tegevusnäitajas endas on välja toodud, et õpiväljuneid saavutab paremini, kui anda õppijale kogu õppe käigus hindamiskriteeriumitest lähtuvat positiivset ja konstruktiivset tagasisidet.
Väljaõpet läbi viies saab kasutada kahte liiki tagasisidet Hot wash-up (HWU) e. vahetu tagasiside ja After action revew (AAR) e. tegevusjärgne tagasiside. Viimase puhul on oluline, et eelnevalt on läbi viidud HWU ja antud juhised AAR-iks (Õppuste korraldamise eeskiri).
HWU sisu sõltub väljaõppe või õppuse tasemest, see võib olla väga detailne koos "õpetussõnadega" või siis väga kiire võimalus õppurile ennast "ventileerida"
Mina kasutan tagasisidestamist selleks, et parandada üksikisiku või üksuse sooritust, andes vahetut tagasisidet kuidas saaks sooritust järgmine kord paremini teha. Võimalusel kaasan võimalikult palju osalejaid (sõna ei pruugi kõigile anda, vahel nt ainult ülematele). Tagasisidestamiseks pakun võimalikult mugavat keskkonda (väike "PAUSEX", istuma, kiiver peast, suits ette vms) annan alati "seedimis" aega (et mõelda nt 3 asja mis läksid hästi ja 3 mis vajaksid parandamist).
Formaate mida kasutada on KV-s erinevaid ja kindlasti ka koolides ning näen, et süsteemsus on oluline ja kes tagasisidestavad peaksid midagi kasutama. Mina kasutan NATO ODCR formaati (Observation, Discussion, Conclusion, Recommendation). Selle puhul lasen "kõrgemalt madalamale"- ülem, sõdur, instruktor vastata küsimustele:
Mis juhtus? (Observation)
Mis oleks pidanud juhtuma? Selle sees peaks vastama omakorda küsimustele kes, mida, kus, millal, miks ja kuidas? (Discussion)
Mida õppis? (Conclusion)
Soovitus mida peaks tegema, et sama edu korduks või mida muutma, et viga ei taasesineks. (Recommendation).
Tagasiside andmise tihedus ja kohesus sõltub tegevusest, taktikalise tegevuse puhul enamasti ootan kuniks olukord on leidnud mingisugusegi lahenduse, kui just ei ole ohutustehnilist või nn "NO-GO" viga. Aga näiteks kaevikut kaevates peab olema tagasiside pidev- ei ole mõtet oodata 20 minutit kuniks sõdur enda "augu" on valmis kaevanud ja siis minna ütlema, et ta juba esimesel minutil tegi valesti ja ei koorinud pinnast ära või kaitsevallid on täiesti vale kujuga.
Kasutatud kirjandus:
Taimalu, M., Uibu, K., Luik, P., & Leijen, Ä. (2019). OECD Rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS 2018 tulemused 1. osa.
Haug, P. (2017). Understanding inclusive education: ideals and reality. Scandinavian Journal of Disability Research, 19(3), pp. 206–217.