X - 2020 - „Hea on olla hea“

Hea olemise päev

Kerdo Murde

Minu ema mõtles ühel õhtul, et homme võiks teha perele väljakutse, mis oli seotud ka minu kirjatööga  „Hea on olla hea“. Mina ja minu pere olime loomulikult nõus.

Minu jaoks tähendab hea olla seda, kui sa ei sega kellegi jutule vahele, ei vingu, kui sa teed teisele midagi head, ei pahanda kellegagi, ei nuta iga väikse asja peale.

Hommikul ärgates mõtlesin ma, et  üritan hea olla nii, et ma teen teistele midagi head nagu näiteks koristan kodu ära, proovin mitte vinguda, ei sega jutule vahele. Mina ootasin sellelt päevalt palju sõbralikkust, eriti just venna ja õega, sest nendega olen seoses kaugõppega päev otsa koos kodus, aga vanemad on suurema osa päevast tööl. Olin ootusärevuses, võib-olla keegi ei suuda nii rahulik olla, seda me õhtuks näeme. Mina ikkagi usun, et suudame olla kõik väga rahulikud ja sõbralikud, olla head.

Lõpuks ometi algas see päev, kui kõik olid sõbralikud. Mulle tundus, et see päev läks väga hästi, sest mina, mu õde ja vend ei tülitsenud peaaegu terve päev. Me kõik olime nagu parimad sõbrad. Käisime ratastega sõitmas, kõndimas, rääkisime juttu. Õhtul kahjuks tülitsesime me veidike oma õega, sest mu õde ei tahtnud enam minuga kõndima tulla, aga siis läks jälle kõik hästi ja me leppisime ära.

Teisiti oli veel see, et keegi ei pahandanud kellegagi. Vanematega midagi eriti teisiti ei olnud, nendega on peaaegu alati väga hea, kui mitte öelda kõige parem läbisaamine ja nii oli ka sellel päeval.

Mina ise oleks saanud sel päeval olla veel natuke parem, kui ei oleks läinud õe ja venna tuppa nende õppimise ajal neid segama, aga mul oli vahepeal natuke igav ja ikka on tore käia vaatamas, mis nad teevad.

Suurimad takistused heaks olemisel on see, kui sa lähed närvi ega suuda rahulikuks jääda. Seda peaks iga päev harjutama.

Minu arust läks päev väga toredalt ja hästi, oli hea päev heaks olemiseks. Kõik päevad võiksid olla sellised, aga on raske mitte  tülitseda oma õe ja vennaga. Et kõik päevad oleksid sellised tuleks olla alati hea, tubli, abivalmis, heatahtlik. See on raske, aga võimalik. 

Hea ja Kuri

Hendrik Jaak Pertel

Oli kord kaks küla - Hea ja Kuri. Mõlemat küla juhtisid pealikud. Hea küla pealikuks oli Headus, kes nägi välja parajalt pika tüdrukuna pikkade juuste ja peenikese kehaga. Talle meeldis, kui sai head teha. Hea tegemine muutis ta nooreks ja ilusaks. Headusele meeldis, kui tema küla rahvas käis ringi hästi värvilistes riietes ja oli alati rõõmus.

Kurjus oli hoopis teistsugune: lühike ja parajalt paks kräsupeaga poiss. Kurjusele meeldis, kui tema rahvas kandis musti katkiseid riideid ja oli kogu aeg millegi peale pahane.

Kurjus tahtis Headuse külaga sõdida, aga ta ei saanud oma rüütleid üle kahe küla vahelise müüri, mis oli ehitatud maailma kõige tugevamast asjast, armastusest, mis tuli Hea küla rahvalt. Tänu armastusele olid ehitatud majad, teed ja üldse kõik, mis Hea külla rajatud. Kurjus mõtles, kuidas armastus hävitada, et järele jääks ainult pimedus ja kurjus. Ta lausus: „Mind ajab see armastus oksele, aga kuidas see küll hävitada“? Samal ajal mõtles Headus sellest, kuidas Kurjus heaks pöörata. Ta oli omadega jännis, sest nii või naa hävitab Kurjus varsti Hea küla müüri. „Peab kiiresti mõtlema hakkama,“ lausus ta, „aga praegu lähen parem magama.“

Äkki kell kolm öösel ärkas Headus üles ja ütles: „Mul tuli mõte.“ Järgmise päeva hommikul tegi Headus külas kogunemise. „Mis oleks siis, kui teeks niimoodi, et…………..

Rahvas kuulas, mõtles ja nõustus Headuse ideega.

Huvitav, mis imeline mõte tuli Headusele, et sellega Kurjus heaks pöörata!

Gete heategu

Hannelora Asi

Elas kord Gete, kes tegi väga palju heategusid ning selle eest sai ta igal aastal direktori vastuvõtule. Iga päev tegi ta mingi hea teo ja ühest ma räägin nüüd ka teile.

Ühel päeval tuli Gete koolist koju ning koju jõudes mõtles ta, et läheks õue jalutama. Äkki kuulis ta, et keegi hüüab appi ning ta jooksis hääle järgi selle inimese juurde, kes vajas abi. Kui ta oli kohale jõudnud, nägi ta, et üks vanainimene oli maha kukkunud. Gete küsis, et kas ta saab teda kuidagi aidata, sest ta nägi, et vanainimesel oli põlv verine. Vanainimene ütles, et tal käib pea ringi. Gete otsis oma mobiiltelefoni ja helistas numbrile 112. Hädaabist küsiti, et mis on juhtunud ja muud vajalikud andmed kiirabi saatmiseks. Kiirabi jõudis kiiresti ning vaatasid kannatanu üle. Vanainimene pandi autosse, et haiglasse viia. Enne ärasõitmist tuli üks kiirabitöötaja Gete juurde ja tänas teda abi kutsumise eest ning ütles, et ta võiks suurena hakata kiirabi- töötajaks. Gete hakkas kohe mõtlema, et ta võiksin küll hakata suurena kiirabitöötajaks, sest siis saab paljusid aidata. Ta tänas selle pakkumise eest ning vastas, et hetkel on ta liiga väike ning tulevik veel ees ja ta ei tea, kas ta suurena ka tahaks kiirabitöötajaks saada. Kiirabitöötaja ütles, et Getel on õigus ning aega mõelda veel sellele. Ja lisas: „Kuid mina pean nüüd haiglasse kiirustama, et jõuaksime teiste abivajajateni.“ Gete vastas: „Oli tore sinuga kohtuda!“, ja kiirabiauto sõitis minema. Gete läks koju ja hakkas oma koolitööd tegema. Kui ema ja isa olid koju jõudnud, rääkis ta nendele, et päästis täna ühe vanainimese elu. Vanemad olid Gete üle väga uhked ja õnnelikud.

Getele meeldis teisi aidata ning seda iga päev, samuti oli ta hea õpilane ja sai koolis häid hindeid.

Minu tore päev

Kermo Vaab

Eelmisel aastal käisime emaga Võru loomade varjupaigas. Mina viisin toitu kassidele ja koertele. Tahtsin aidata ja tutvuda loomade eluga.

Varjupaigas oli palju koeri ja kasse. Kõik koerad olid eraldi puurides. Kassid olid hästi suures puuris. Mõned kassid elasid väikestes majades. Igal loomal oli oma toidukauss. Varjupaigas oli inimene, kes hoolitses loomade eest. Ta valas parajasti kuivtoitu tühjadesse kaussidesse.

Varjupaigas oli nii suuri kui ka väikseid koeri. Nad jooksid ja hüppasid puuris. Kassid puhkasid või mängisid. Valged kiisud lihtsalt mürasid. Mõned triibulised kiisud magasid magusat und.

Eriti meeldis mulle üks karvane koer, sest ta oli nii sõbralik. Mul oli nii kahju, et ma ei saanud seda koera endale lubada. Ma olin päris õnnetu.

Kõik need loomad vajasid endale uut kodu. Varjupaika on ju sattunud loomad, kes on kaotanud oma peremehe. Varjupaigas elavaid loomi saavad aidata kõik inimesed, kes hoolivad nende saatusest. Võib tuua kõike, mida loomad eluks vajavad. Mulle väga meeldis loomi aidata.

Mul oli kurb tunne lahkuda varjupaigast, sest neil koertel ja kassidel polnud veel päris oma kodu. Loodan, et paljud inimesed leiavad sealt endale tõelise neljajalgse sõbra.

Kangelane Mikk

Braian Tsirk

Elas kord Mikk, keda kiusati. Ta oli nii tüdinenud sellest, et talle öeldakse halvasti ja teda narritakse. Ühel päeval läks Mikk kooli. Ta oli nii kurva näoga, et hakkaks nagu nutma. Esimese tunni ajal visati teda paberlennukiga. Vahetunnis narriti ja öeldi halvasti. Kui Mikul tunnid lõppesid, läks ta bussiga koju. Bussijaama kõndides kuulis Mikk, et keegi hüüab appi. Ta nägi, et ta klassikaaslane Kevin oli hädas. Ta oli kukkunud valusalt maha. Aga Mikk mõtles, kas minna appi, sest Kevin oli ta kõige suurem kiusaja koolis. Mikk otsustas minna ikkagi appi. Ta helistas 112 ja palus tulla kiiresti appi, sest Kevin oli enda jalgu vigastanud. Mikul oli hea tunne, et ta päästis inimese. Kui Mikk oli koju jõudnud, siis ta tegi endale süüa. Kui söök oli söödud, läks Mikk õue. Ta tahtis veel kedagi päästa, aga sel päeval Mikk ei saanudki kedagi rohkem päästa, sest tuli õhtu ja ema kutsus ta tuppa. Ema ütles Mikule: „Sul oli e-koolis kiitus. Sa päästsid enda klassivenna, kes kiusas sind kõige rohkem!“ Mikk oli super õnnelik, et oli teinud heateo.

Järgmisel päeval läks Mikk kooli. Esimese tunni ajal tuli klassi direktor ja andis Mikule heateo diplomi. Mikk ei ole kunagi nii rõõmus olnud. Ta surus nii tugevalt direktori kätt, et ta läks näost punaseks. Nädala pärast tuli Kevin kooli ja ütles Mikule: „Sa oled nii hea inimene.“ Mikk oli mõneks sekundiks täiest aru kaotanud. Kevin palus vabandust, et oli teda kiusanud ning neist said parimad sõbrad.

Nii vähe on heaks vaja

Evelin Jessica Helena Tereping

Kurjus ärkas hommikul ülesse. Ikka kurja tujuga. Headus, vastupidi, tegi silmad lahti hea tujuga ning otsustas külastada Kurjust. Ta teadis, et Kurjusele väga ei meeldi tema külaskäik, kuid kuna nad olid hiljuti tülli läinud, otsustas Headus selle heastada. Oli ju tema siiski Headus.

Tee Kurjuse juurde oli pikk. Tee peal kohtas Headus Toredust. Toredus muidugi päris, kuhu Headusel ometi nii kiire oli. ,,Sina lähed Kurjuse juurde? Te läksite ju alles hiljuti tülli!" Headus vastas: ,,Tahan selle kõik heastada, olen ju siiski Headus." Toredus ulatas talle lilled ja sõnas: ,,Vii need Kurjusele, äkki siis lepite ära." Headus tänas Toredust ja kõndis edasi. Ta nägi poodi ja ostis sealt Kurjusele tema lemmikšokolaadikomme.

Headus helistas Kurjuse uksekella ja lausus: ,,Üllatus!" Ikka veel unine Kurjus tormas ukse juurde. Kui ta seal Headust, tema lilli ja komme nägi, sai ta aru, mis toimub. Ta kallistas Headust ning Kurjusest sai tore sõber, kellega juttu puhuda ja teed juua.

Headus oli täna midagi väga head teinud.

Minu väike heategu

Robert Luik

Oli suvine aeg, kui ühel soojal ja kuival hommikul läksin rattaga skate-parki. Park oli tühi, kedagi teist sel hetkel seal ei olnud. Olin mõnda aega skate-pargis trenni teinud, kui äkki märkasin kõige kõrgema rambi serval mobiiltelefoni. Telefon oli pandud hoolikalt rambi äärele, et keegi sellele peale ei sõidaks. Ühtegi inimest peale minu skate-pargis ega ka selle läheduses ma ei märganud, ümberringi oli kõik vaikne. Oli selge, et keegi oli oma mobiiltelefoni skate-parki maha unustanud.

Tegemist oli uuema nutitelefoniga. Proovisin telefoni tööle saada ning leida sealt mõne telefoninumbri. Telefon oli aga lukustatud ning selle parooli ma ei teadnud. Küll ilmus nuppu vajutades ekraanile ühe tüdruku pilt, kuid tüdruk fotolt oli mulle võõras.

Võtsin telefoni kaasa ning läksin sellega alevi noortekeskusesse. Koos keskuse juhatajaga vaatasime tütarlapse fotot, kuid ka juhataja ei teadnud, kes sellel pildil võis olla. Jätsin telefoni noortekeskusesse, kuid mõne aja möödudes ei olnud keegi telefoni kohta küsimas käinud. Olin veendunud, et telefoni omanik ei teadnud ega osanud arvata, kuhu telefoni võis kaotada.

Tüdruku leidmiseks tulin mõttele viia telefon alevi keskuses asuvasse kunstikuuri, kus suvisel ajal liigub palju inimesi. Sel päeval juhtus kunstikuuris olema kohalikus koolis töötav õpetaja. Vaatasime koos tüdruku pilti ja õpetaja tundis kohe ära, kellega on tegu. Õpetaja oli väga rahul ja tänas mind hoolivuse eest. Nii jätsingi mobiiltelefoni õpetaja kätte, kes toimetas selle omanikule tagasi.

Tegemist oli väikese heateoga minu jaoks, kuid olen kindel, et üsna suure ja olulise teoga tüdruku jaoks, kes oma telefoni tagasi sai. Tänutunne on suur ja hea tunne, kuid veel suurem ja parem on kellelegi head tegemise tunne. Olgu siis suure või väikese heateoga, ühtviisi tähtsad on mõlemad, sest öeldakse ju, et suured teod saavad alguse väikestest tegudest.

Omapärane loom

Nelli-Ly Bušujev

Ühel ilusal suvisel päeval kaks aastat tagasi sündisid onu maakodus, kus talvel kedagi ei elanud, kassipojad. Kassiema elas kassipoegadega puukuuris. Me käisime aeg ajalt sinna külla ja mängisime kassipoegadega. Ühele kassipojale, kes armastas väga inimeste lähedust, taheti kodu otsida.

Jõulude ajal märgati, et kassipojaga pole kõik korras, kuna ta ei osanud oma pessa tagasi minna, vaid tiirutas ühe koha peal. Tollel hetkel arvati, et ta on pime.

Aasta viimasel päeval läksime maale ja kassipoeg tiirutas jälle õues. Kui ta sülle võtsin, ronis ta krae vahele ja hakkas kõvasti nurruma. Siis tuli meil äkiline mõte, et kui ta on tõesti pime, siis ta saab korteris paremini hakkama. Pimedale kassile poleks saanud kodu otsida ja sinna me ei saanud teda jätta.

Helistasime onunaisele, et leidsime kassile kodu, ja ta ütles, et kass on ju pime ja teda ei saa kellelegi anda. Selle peale me ütlesime, et me võtame ta endale. Tal langes kohe raske kivi südamelt, sest ta oli selle kassipoja saatuse pärast mures. Ja nii meile kiisu elama tuligi.

Kolmandal ööl tegi ta minu emale suure ehmatuse. Ema läks öösel kööki ja nägi, et kassil olid krambid. Ta arvas, et kass sureb, ta ei tahtnud seda pealt vaadata ja läks teise tuppa ära. Mõne hetke pärast, kui kõik oli vaikseks jäänud, läks ta kööki vaatama, aga kass kõndis talle vastu. Kass oli märg ja ema kuivatas ta ära ning kass läks magama.

Järgmine päev ootas meid teekond arsti juurde. Seal saime teada, et kass näeb elurõõmus välja, ainult liiga väikest kasvu ja tõenäoliselt on tal epilepsia. Arsti sõnul on tal nägemine korras. Esialgu kiisu ravile ei läinud, sest seda tehti ainult Tartu Maaülikoolis ja talle ei sobinud võõrad kohad.

Praeguseks on ta juba kaheaastane. Krambihood on jäänud tal järjest harvemaks ning oleme märganud, et neid kutsuvad eile ärevus ning võõrad olukorrad. Mul on siiamaani hea tunne, et me sellise otsuse tegime ja abitule loomale kodu pakkusime. Ta on meie kõige armsam pereliige.

Väikene linnupoeg

Rico Klaanberg

Heategu on üks tõeliselt hea tegu, millega sa saad kedagi aidata. Heategusid on igasuguseid: väikseid, suuri, rahalisi, enda tehtud. Heategu on ka see, kui sa hoolid, lohutad või oled lihtsalt kellelegi eeskujuks. Kui sa oled heateo korda saatnud, siis muutub sul süda soojaks. Iga päev ei peagi tegema midagi suurt, vaid piisab ka, kui sa teed midagi väikest ja head.

Käin tihti vanavanemate juures maal. Seal on alati hästi põnev. Maal on meil lindudele pesakastid, kuid pääsukesed teevad oma pesad välisseinale räästa alla. Eelmisel kevadel nägin, et räästa alt pesast oli kukkunud alla pääsukese poeg. Õnneks polnud meie kass teda veel märganud, muidu… Kartsin ka, et pääsuke sai viga, aga õnneks mitte. Arvasin, et ta tahtis lendama minna, aga lennata ta veel ei osanud, vaid piuksus haledalt maas.

Ronisin redeliga üles ja nägin, et rohkem linnupoegi seal pesas polnud. Kuid linnupesa oli katki ja sellepärast linnupoeg sealt alla kukkuski. Otsisin ja asetasin pessa pesamaterjali ning panin linnupoja ettevaatlikult sinna tagasi. Jäin ise veel sinna valvama, et ega ta enam ei kuku. Kartsin, et äkki linnuema enam ei tulegi poja juurde tagasi.

Õhtul nägin, et linnuema lendas oma poja juurde ja viis talle noka vahel toitu. Mul oli nii hea meel ja süda läks soojaks, et sain päästa linnupoja.

Peale inimeste aitamise, tuleb hoolitseda ja aidata ka linde ja loomi. Nad ju ei oska rääkida ja võivad olla nii abitus seisus. Üks pisike heategu või aitamine teeb su päeva ilusaks. Minul tegi!

Kuidas tavaline tegu võib muutuda heateoks

Otto-Mathias Jõgi

Mina tegin teo, mis muutus ajapikku heateoks. See tegu oli kokkamise video koolitöös. Nägin e-koolis ülesannet, et on vaja pilti söögi tegemisest ja ema soovitas mul teha video. Nii see algas.

Valisin oma lemmiktoidu kanatortilla. Seejärel hakkasin mõtlema, mis võib juhtuda ja  esimene stseen tuligi nagu nipsti! Edasi läks juba lihtsamalt ja kõik lõbusad ideed mahtusid  videosse nagu pusle.

Kokkamissaated aitasid käituda kaamera ees. Panin paar nalja klipi sisse, sest ma teadsin, et vaatajal oleks muidu igav. Näiteks nali kanaga. Kui söögi tegemisel hakkasin kana  lisama, siis tuli mulle meelde, et kanad on meil laudas olemas ja ma saaks hea nalja sellest. Filmisin üles, kuidas läksin kanalasse ja “valisin sobiva kana välja”. Tegelikult oli meil köögis juba poest ostetud Talleggi kana olemas.

Ema üllatas see, kuidas video monteerimine toimub, ta oli rõõmus osaledes selles protsessis. Vanaema hakkas naerma kohe, kui videot nägi. See tegi ta karantiinipäeva palju paremaks. Isa reageeris samamoodi nagu vanaemagi. Ta nägi minu videot Soomes tööl olles ja see muutis tema tuju väga heaks. Õpetaja andis suurt tagasisidet ja isegi võrdles mind superkuulus Jamie Oliveriga. Soomes elav sugulane sai minult inspiratsiooni ning tahtis ka kokata. Tema ema oli rõõmus, et pääses lõunasöögi tegemisest.

Pärast filmi esitlemist oli mul hea tunne, sest ma sain nii palju inimesi rõõmsamaks teha, kuigi tegin ainult koolitööd. Ma ei uskunud, et vanaema üldse naerab. Ma ei arvanud iial, et mu sugulane tahab minu idee järgi just nüüd toitu teha. Ma ei arvanud iial, et saadan oma kodutöö teistele vaatamiseks. Hea tunne, et sain isa ja ema rõõmustada.

Uskumatu, et tavaline koolitöö võib muutuda heateoks!

Headus ja Kurjus

Sten Valge

Ühel päeval said kokku Headus ja Kurjus. Nad vahtisid teineteist ning otsustasid korraldada võistluse, kumb suudab rohkem oma rolli täita.

Kõigepealt läksid nad kino juurde, kus seisid kaks sõpra Mart ja Karl. Kurjus leidis kohe viisi, kuidas neid tülli ajada. Sõbrad läksid vaidlema, kuna Mart tahtis õudusfilmi vaadata, aga Karl komöödiat. Siis sekkus asjasse Headus, kes pani neid mõistma, et seekord vaatavad õudusfilmi ja järgmine kord tulevad komöödiat vaatama.

Sõbrad läksid kinosaali ja natukese aja pärast oli jälle Kurjus kohal. Nimelt oli Mart Karlile astunud kogemata jalale, nii et Karli kaasavõetud näksid ja jook maha kukkusid. Karl oli vihane ja ei uskunud, et selline asi võis juhtuda kogemata. Siis astus nende vahele Headus, kes pani Marti mõistma, et kui ta aitab sõbral koristada ja jagab oma näkse, saab asi korda. Nii see läkski ja sõbrad said peagi filmi nautima hakata.

Kurjus pidi ka seekord leppima kaotusega ja nagu me kõik teame – igas olukorras võidab Headus alati.

Kuidas mina hea olen?

Kevin Õis

Headus saab alguse igaühest endast. Mis paneb mind end tundma, et olen hea? Arvan, et minu käitumine ja suhtumine ümbritsevatesse inimestesse. Minu vanemad on mind viisakaks kasvatanud. Minu jaoks on elementaarsed teretamine, tänamine ja sõnakuulelikus. Ma aitan vanemaid ja vanavanemaid igapäevastes toimetustes. Lähedasi rõõmustab, kui neid ära kuulan. Ma hoolin nende arvamusest ja õpin nende kogemustest. Kui lapsed ja vanemad hoolivad üksteisest, siis ongi maailm juba parem.

Koolis püüan enamasti viisakalt käituda, ei sega tunnikorda, aitan kukkunud kaaslasi püsti. On ette tulnud olukordi, kus mõni klassikaaslane on unustanud kirjutusvahendi koju. Mul pole raske talle pinalis olevat tagavara pastapliiatsit laenata. Nemad jälle seletavad mulle kannatlikult matemaatikat, kui minu pea ei võta. Sõpradega on parem läbi käia, kui suhted on positiivsed ja oleme üksteise vastu abivalmid. Oma lahkusega saame maailma hoolivamaks ja sõbralikumaks muuta. Nii teen ka teiste enesetunde toredamaks ning nemadki on minu vastu lahked. Viisakas ja hea käitumine on nagu nakkus, mis hakkab ka ümbritsevatele külge.

Headus võib olla lihtsalt teisele inimesele heade sõnade ütlemine, ära kuulamine või keerulises olukorras nõu andmine, teise julgustamine või tunnustamine. On ütlus, et headus sünnitab headust. Teinekord on jälle sõnade ütlemata jätmine heategu. Inimestevahelised suhted mõjutavad ühiskonda. Kui igaüks meist teeks väikesi häid tegusid iga päev, oleks maailm palju parem paik elamiseks.

Kodukoha loodust hoides ja kaitstes käime igal kevadel ja sügisel kogu koolirahvaga mööda alevit ja teede äärtest prügi ning staadioni ümbrusest kuivanud oksi korjamas. Kevadeti riisume lauluväljakult kuivanud puulehti. Hea tunne on iga päev puhtas kodukohas ja kooliümbruses kõndida. Kui ise oleme oma kätega puhtust loonud, kaob tahtmine uut prügi tekitada. Ma ei viska kunagi prügi maha ega auto aknast välja, sest see risustab loodust ning kahjustab loomade ja lindude elusid. Kui näen maas prügi, korjan üles ja viin lähimasse prügikasti. Ega mul joonlaud kõhus pole, et kummarduda ei saa.

Eelistan lahendada olukordi pigem hea kui halva sõnaga.. Maailmas on küllalt kurja ja negatiivsust, mis ei tule tegelikult kellelegi kasuks. Inimesena hea olla - see on soe ja mõnus tunne ja läbisaamine kaaslastega tagab meelerahu. Loodust peab hoidma.

Mis on headus?

Uku Pärtel Raju

Headus on eelkõige püüd aidata abivajajaid, nõudmata seejuures vastuteeneid. Peamine, et see tuleks inimese enda vabast tahtest. Igaühel tuleks rohkem headust üles näidata teisi aidates või endast nõrgemate ja väetimate eest hoolitsedes. Oma lahkusega saame maailma hoolivamaks ja sõbralikumaks muuta. Kõikidel inimestel on võimalus olla hea ja teha head.

Inimene peab hoolima loomadest, sest nemad ei saa ise enda eest hoolitseda ega abi küsida. Mulle on eriti hinge jäänud hiljutine kehalise kasvatuse tunni ajal juhtunud sündmus. Olime klassiga ümber järve jooksmas. Umbes poolel teel jõudsime vana pehkinud sillani. Hakkasin esimesena ettevaatlikult seda ületama, teised kaks poissi minu kannul, kui kuulsime silla alt mingit imelikku häält. Avastasime silla alt sopa seest haledalt niutsuva porise koera meile vastu vaatamas. Tähelepanelikul vaatlemisel saime aru, et õnnetu loom oli nööri pidi silla konstruktsioonide külge kinni jäänud ega pääsenud liikuma. Kui teised poisid ka meieni jõudsid, otsustasime helistada kohalikku päästekomandosse. Üks kohalik poiss arvas seda koera tundvat ja hakkas ka helistama. Peagi jõudis päästeametist mees kohale ja asus õnnetut koera vabastama. Mõni hetk hiljem jõudis koeraomanik ka kohale. Ta seletas, et koer oli ketist lahti saanud ja hulkuma läinud. Peremees läks tänades lemmikuga koju. Meie rõõmustasime, et kõik õnnelikult lõppes.

Kui teised inimesed hoolivad, siis tekib tahtmine endal ka hoolida ja hea olla. Olen käinud loomade varjupaigas koertega jalutamas ja neile tekke ja sööki viinud.

Ükskord leidsin maantee äärest pappkasti viie kassipojaga. Tassisin nad enda koju. Toitsime ja ravisime nad perega terveks ning otsisin neile head kodud. Sel sügisel läks kaduma meie pere üks kassidest. Andsin Facebookis looma kadumisest teada, lisasin pildi ka. Mitmed inimesed helistasid või kirjutasid, kus nad samasugust kassi olid näinud. Kahjuks me oma kassi ikkagi üles ei leidnud.

Soov aidata peab tulema ikkagi südamest ning isetult, ainult siis saame rääkida headusest.

Head saab teha ka heal rahalisel järjel olemata. Koos kooliga oleme andnud oma panuse maailma koristuspäeval, korjates kodukohas prügi. Nii tegime head loodusele.

Eelmise aasta kooli jõulupeo teemaks oli ,,Heategu“. Meie klass koos lastevanematega ostsime vanurite hooldekodule raamatukapi, mille ise kokku panime ja kohale viisime. Selle aasta jõulude ajal otsustasime kollektiivselt ära jätta loosipakkide tegemise üksteisele. Annetasime igaüks kingitusele kuluma pidanud viis eurot. Kokku saadud summa annetasime ajalooprojekti raames ühe Aafrika lapse aasta koolimaksuks. Muutsime sellega paremaks ühe noore inimese elu. Tema perel polnud raha kusagilt võtta. Heategu ei pea olema miskit suurt või kulukat. Peamine, et see tuleks inimeste enda heast tahtest. Oli imeline tunne, kui sain anda oma panuse millegi paremaks muutumisel.

Mulle meeldib aidata. Arvan, et inimesed on õnnelikud, kui nad teevad head. Selleks tuleb märgata abivajajaid enda ümber ning toetada neid. Kõikidel inimestel on võimalus olla hea ja teha head. Kui saan kasulik olla, vahest aitavad teised mind ka, kui mina hädas olen. Lahkete inimestega juhtub rohkem häid asju.

Kui loomad oskaksid rääkida

Mattias Reemann

Tere, minu nimi on Muki. Mul on rääkida lugu heast ja halvast, hoolivusest ja hoolimatusest ning vastutustundetust käitumisest.

Ma olen koer ja mind jäeti metsa täiesti üksi. Nüüd olen ma juba uues peres, nad hoolivad minust väga. Aasta aega tagasi suve alguses ostis mind Pärnust üks pere. Selle pere lapsed olid väga toredad, aga ema ja isa käitusid minuga halvasti. Enamuse suvest istusin ma ketis üksinda, kuna lapsed olid endale saanud uued telefonid.

Kümme päeva enne suve lõppu pandi mind autosse. Me jäime Tartu lähedal metsa tee ääres seisma. Ma arvasin, see on paus, aga nägin, kuidas kõik istusid kähku autosse ja sõitsid minema. Jooksin neile järele nii kiiresti kui jõudsin, aga nad ei jäänud seisma. Seal ma siis olin, istusin metsa all ja ei teadnud, mida teha. Ma mõtlesin jalutama minna, ükshetk ma ei teadnud enam, kus ma olen. Ma lihtsalt kõndisin ja läksin aina näljasemaks. Ma kõndisin terve päeva paksus metsas lootes, et leian midagi. Läks pimedaks ja hakkas vihma sadama, õnneks see väga hull ei olnud, kuna mets oli paks. Kui lõpuks hommik kätte jõudis, olin ma juba väga näljane. Ma muudkui kõndisin ja kõndisin, kuni avastasin end matkarajalt. Olin juba nii näljane, et ei jõudnud enam kõndida ja viskasin end sinna pikali. Sealt mu uued omanikud mu leidsidki.

Täiesti uskumatu, et väga paljud inimesed viivad oma loomad peale suve metsa ja head inimesed aitavad neid loomi. Osa loomi jõuab varjupaikadesse ja sealt on võimalik endale leida sõber või toetada seal olevaid loomakesi erineval moel. Head tehes võid leida endale toreda sõbra, kes sind tingimusteta südamest armastab.

Annetades ja aidates teeme head

Laur Laanetu

Kui mõtlen sõnale ,,heategu“, tulevad esimesena meelde aitamine ja annetamine.

Elus on vahel vaja aidata hädasolijaid. Aidates on väga lihtne head teha. Mulle meeldivad need heateod, mida tehes ei saa arugi, et head teen. Abistan igapäevaselt vanemaid kodutööde tegemisel või aitan teinekord rasket poekotti tõsta, juhatan võhivõõrale inimesele teed või ütlen kella, seletan klassikaaslastele õpitut üle, aitan lapsi, kes on oma vanemad rahva hulgas ära kaotanud või neid, kellele on vaja kiirabi kutsuda. Need on küll pisiasjad, aga muudavad teise inimese päeva palju paremaks. Kui teen teistele head, teevad nemad mulle ka.

On suure südamega inimesi, kes tunnevad vastutust ka teiste eest. Praeguses järsku tekkinud eriolukorras koroonaviiruse tõttu, tuleb paljudel inimestel kodus töötada ja õppida. Mitte kõigil lastel pole distantsõppe jaoks vajalikku arvutit. Mõned firmad ja vabatahtlikud eraisikud algatasid projekti „Igale koolilapsele arvuti“. Osad õpilased, kus peres on rohkem lapsi, said koolist arvuti laenuks.

Samuti pööratakse enam tähelepanu eakatele, üksikutele ning eraldatud haigestunutele. Paljud vabatahtlikud pakivad toidupoodides koju tellitud toidukraami, teised jälle viivad kodude uste taha. Rasked ajad toovad inimestes välja nende parema külje. Eestis on palju vabatahtlike ühendusi, kes otsivad kadunud inimesi, kustutavad tulekahjusid või teostavad teisi päästetöid, patrullivad tänavatel, aitavad kriisiolukordades, löövad kaasa ,,Teeme ära!” koristustalgutel jpt.

Öeldakse, et liiga palju head ei ole ka hea. Liiga palju head tehes võib mõni inimene end ära kaotada, sest ta on enda vajadused tahaplaanile jätnud, täites teiste vajadusi.

Enamasti muutub kogu Eesti hoolivaks jõulude ajal, mil meedia kutsub inimesi annetama raha erinevatele heategevusfondidele. Tänapäeval on annetamine väga lihtne. Kaubanduskeskustes on korjanduskastid, kuhu saab kerge vaevaga, vaid mööda minnes, sularaha panna. On loodud annetusnumbrid, millele helistades laekub teatud summa abivajaja kontole. Loomulikult saab annetada ka pangaülekandega või igakuise püsiannetusega. Detsembris kogutakse Toidupangale toitu, lastekodudele riideid ja mänguasju, loomade varjupaikadele tekke, kuivtoitu, joogikausse jm. Minagi olen mõnikord pannud poekassa kõrval olevasse kogumiskarpi tagasisaadud peenraha. Minu ema on annetanud Toidupangale. Mõtlesime, et kõik panevad kärusse enamasti kuivaineid ja konserve, meie aga otsustasime anda hoopis mitu pakki komme. Oli väga hea tunne teadmisest, et keegi saab meie antud kommidest suu magusaks. Minu emal on tehtud igakuine püsiannetus vähifondile, kust saadud raha eest saab abivajaja raviks kalleid ravimeid osta või teostatakse hädavajalik protseduur, võib-olla isegi välismaal ning sellega päästetakse inimese elu.  Enamasti soovivad annetajad jääda anonüümseks, aga on ka neid, kes soovivad enda nime tervele maailmale kuulutada, pannes mõnikord sellega abivajaja piinlikku olukorda. Mulle meeldiks kui kõik tänased abivajajad saaksid ise hakkama, sõltumata kellestki teisest. Annetades näitame, et hoolime teistest inimestest ning soovime neile head.

Headus on üks positiivsemaid iseloomujooni. Klassikaaslastega headuse üle arutades selgus, et igaüks mõistab seda erinevalt. Mõni arvas, et headus on see, kui sa ei vaidle vastu ja kuulad sõna, mõni jälle, et käitu tavaliselt, aga ära satu pahandustesse. Teismelistena ei suuda me alati oma käitumist kontrollida ja vanematele alluda. Mõne jaoks pole headust olemas, sest maailmas on palju halba: haigused, näljahädad, looduskatastroofid, sõjad jne.

Usun, et kõik me sünnime siia ilma headena, aga erinevad tingimused, läbielamised ja kogemused määravad selle, kas ollakse hea või halb inimene. Igaüks saab olla hea enda käitumisega, abivajaja märkamisega, oma suhtumisega teistesse.

Ootamatu lumi

Richard Zeno

Sellel talvel on olnud lund ainult mõnel üksikul päeval. See lugu juhtus märtsikuu alguses, kui ühel hommikul ärgates oli õues lumi paks lumi maas. Minu ema auto oli üleni lume sees ja trepikoja välisukse taga oli kõrge lumehang.

Tõin keldrist lumelabida, mis oli seal pikka aega kasutamata seisnud. Hakkasin korrusmaja eest lund kühveldama ning tegin korraliku laia tee, et majaelanikud saaksid vabalt ringi liikuda. Kahele poole teed tekkisid suured lumevallid. Lume rookimine oli küllaltki väsitav töö.

Järgmisena võtsin käsile meie pere auto lumest puhastamise, et saaksime emaga linna ja kooli sõita. Käisin tiiru ümber auto ja uurisin, millisest otsast oleks kõige parem alustada. Otsustasin lumest puhastada kõigepealt juhipoolse esiukse, et saada autosse sisse. Auto lume alt vabastamiseks kulus päris palju aega. Töö käigus hakkas mul endal järjest palavam ja kindad said lumest läbimärjaks. Sattusin lumerookimisega nii hoogu, et tegin puhtaks pool tänavat. Korraga tuli majast välja minu ema ning ta oli minu töö üle meeldivalt üllatunud. Ta ütles, et olen väga tubli, kuid nüüd on viimane aeg hakata linna sõitma.

Pärastlõunal sõitsin bussiga koolist koju. Mul oli päris tore vaadata puhastatud majaesist. Ma olin veidi aega kodus olnud, kui järsku helises uksekell. Ukse taga oli ülemisel korrusel elav vanatädi. Tädi Mare tänas mind tehtud töö eest ja andis mulle peotäie komme. Ma olin sellel hetkel väga rõõmus, et minu tehtud tööd märgati.

Ma arvan, et lapsed peaksid tegema neile jõukohaseid töid ja aitama vanemaid. Väga meeldiv on, kui märgatakse ka väikseid heategusid.

Madis ja Mait

Sander Toobre

Madis ja Mait on olnud ammusest ajast väga head sõbrad, nad on koos üle elanud väga palju toredaid ja natukene kurvemaid seiku, kuid on ka piisavalt pahandust teinud.

Ühel päeval pakub aga Madis välja, et võiks hängima minna küla lähedal asuva vana sigala katusele, milles tehti tööd viimati kolhoosi ajal, aga praeguseks on see maha jäetud ning kõik uksed ja aknad puruks lõhutud. Sinna peab minema läbi võsa, kuna seal ei käi eriti palju inimesi. Mõeldud-tehtud. Mait võttis kaasas ka noa, millest ta tegelikult lahkub ainult magades. Nuga on poisi hea kaaslane sellepärast, et ta käib palju matkamas. Hängijad on juba peaaegu jõudnud sigalani, kui märkavad, et keegi on seal käinud, sest poiste viimase käigu ajal polnud seintele soditud mitte midagi, aga nüüd olid seal kirjad sõnumitega „mina olin siin“, „leia mind“ jne… . Madisel ja Maidul hakkas kõhe, aga nad tahtsid hirmsasti teada, kes need säutsud seinale olid kirjutanud ning äkki on võimalik leida mingeid jälgi toimepandud teo kohta.

Nad läksid sigalasse sisse ja uudistasid seal ringi, kui korraga märkasid ühes ruumis mingit liikumist. Seal oli üks tüdruk, kes seisis nöör kaelas mingi lombaka tabureti otsas ning Madis hõikas: „Ou, mis teed!“ Tüdruk ehmus ning kukkus taburetilt maha ja jäi rippuma. Mait reageeris kiiresti – haaras noa ning lõikas nööri läbi ja tüdruk kukkus teadvusetult maha. Madis kutsus viivitamatult kiirabi ja tüdruk viidi minema.

Läks aega mööda. Madis ja Mait hängisid taas külateel, kui äkitselt sõitis nende kõrvale üks auto ja sealt tuli välja SEE tüdruk, kelle nad olid päästnud. Tüdruku nimi oli Anni ja ta tuli poistega rääkima ning tänas neid, sest kui poisse poleks olnud, oleks Anni surnud. Rumalusele õhutas tüdrukut see, et teda kiusati ning ta ei julgenud kiusajatest kellelegi rääkida. Alles haiglas avas ta psühholoogile juhtumi tagamaad, rääkimine aitas mõista, et vaikimine oleks peaaegu tema elu lõpetanud. Tänu juhuslikult tema teele sattunud juhuslikult tegevust otsivatele poistele sai tüdruk tagasi elu, mille oleks peaaegu kaotanud ja on nüüd vaimselt tugevam kui kunagi varem.

Madis ja Mait on endiselt tavalised noored, kes otsivad seiklusi, vahel ka valedest kohtadest, nende vanemad loevad poistele ikka moraali ja külaelu voolab edasi, … kuid on hea teada, et on olemas Madis ja Mait.