IV - 2014 - Kodukandilood

Väimela – minu vanaema ja minu kodukoht

Gerda Michelson

Mina elan Väimelas. See on ilus ja hea koht elamiseks. Oleme vanaemaga käinud palju Väimelas jalutamas ja näinud vanu mõisahooneid. Nüüdseks on need hooned üsna lagunenud. Kui vanaema oli laps, siis olid need hooned ilusad.

Väimela mõis sai alguse 18. sajandil. Mõisal on olnud palju omanikke. Kuna mõisas on olnud mitu tulekahju, siis on seda ka ümberehituse käigus muudetud. Mõisal on palju hooneid - peahoone, teenijatemaja, kellatorniga valitsejamaja, jääkelder, tall, tõllakuur, riistakuur, vankrikuur, kabel.

Vanaema sündis 1961. aastal. Temal emal-isal oli väike korter tõllakuuris. Seal elas vanaema esimesed eluaastad. Ta käis lasteaias, mis asus mõisa teenijatemajas. Ka valitsejamajas ja jääkeldris elasid inimesed ja paljud vanaema sõpradest. Ta mäletas, et ükskord isegi helistati kellatornis kella, sest kusagil oli tulekahju. Mõisa peahoones oli tehnikum – kool, kus õppis palju õpilasi. All keldris oli suur uhke söökla, kus töötas vanaema ema kokana. Aga mõisa vankrikuuris elasid hobused, keda vanaema armastas vaatamas käia.

Matussaares asub mõisa kabel. Lapsed käisid seal peidetud varandust otsimas, aga muidugi ei leidnud nad midagi. Meie oleme vanaemaga seal kevaditi leidnud palju-palju sinililli.

Ma arvan, et Väimela mõis on ilus ja huvitav. Loodan, et need hooned tehakse korda, siis saame seal edaspidi ka sees vaatamas käia.

Jalutav põrsakari

Marten Luik

Aastaid tagasi oli minu vanaisal palju sigu. Sead elasid kõik suure karjaga väljas aedikus. Ühel suvepäeval märkas vanaisa, et sead olid kadunud. Jälgede järgi said vanaema ja vanaisa aru, et seakari on kodust kaugele jalutanud. Mitu päeva elasid põrsad kusagil metsas. Ühel päeval kuulis vanaisa juhuslikult poes olles, et keegi nägi äsja suurel maanteel seakarja jalutamas.

Jõudes sigade juurde, tõdes ta, et niisama lihtsalt ta neid koju ei meelita. Vanaemaga koos mõtlesid nad kavala plaani, toiduga sead koju meelitada. Mõeldud-tehtud. Nii nad tulidki läbi küla, vanaema jahupangiga ees ja notsukari tema järel. Hea, et põrsad koju jõudsid, kuna vanaisa oli lubanud naabrile, et müüb ühe sea talle. Õhtul tuli naabrimees põrsale järele. Järgmisel päeval tuli naaber tagasi murega, et müüdud põrsas on tagasi tulnud. Vanaisa naljatas naabrimehega, et küll on hea selliseid sigu müüa – hommikul müüd, õhtuks tuleb ta koju tagasi ning järgmisel päeval saan sama notsu uuesti maha müüa.

Paganamaa

Egert Suvi

Paganamaa asub umbes 40 km kaugusel Võrust. Paganamaa on looduskaitseala.

Minu vanaema ehk Jänkumamma ja Lembit elavad seal lähedal. Onu Lembit oli seal vähemalt kakskümmend aastat metsavaht. Metsavahiametit pidades hulkus ta pidevalt ringi ümberkaudsetes metsades. Tema teadis täpselt, kus on metsa sees mingi oruke või kus voolab mingi oja. Peab ju metsavaht teadma oma valduses olevatest metsadest kõike. Lembitule meeldib Paganamaa väga. Seal on tema kodu.

Paganamaast on palju erinevaid legende. Eks võib mõnda neist lugeda raamatust. Palju on ka neid jutte, mida rahvas räägib lõbustuseks oma lastele ja lastelastele.

Ükskord olin ma maal Jänkumamma juures ja siis Lembit rääkiski loo, kuidas Paganamaa tekkis. Järved tekkisid tegelikult peale jääaja lõppu. Kuid Lembit rääkis, kuidas Vanapagan armastas Kuresoos magamas käia. Soos oli pehme sammal ja Vanapaganal oli nii hea pehme küljealune. Kord tuli kõva äike. Vanapagan kartis müristamist. Ta ehmus ja jooksis Paganamaale. Seal tõmbas ta oma suure küünega Suure-Liivakraavi. Hirmunult haaras Vanapagan sületäie kive ja tahtis põgeneda Lätimaale, kuid pikne lõi uuesti ja pagan kukutas kivid keset Kikkajärve. Sinna tekkis väike saar.

Lembitu arvates tekkis Paganamaa just sellepärast, et Vanapagan toimetas seal rahva lugude järgi.

Kuidas sead võivad meid relvituks teha

Franz Krull

Kui mu isa väike oli, olid tema vanaemal talus loomad: lehmad, kanad, lambad ja muidugi sead. Suvel olid sead õue peal aedikus ja lambad lauda taga. Vanaema kutsus isa alati kaasa sigu söötma. Isale meeldis väga sõda mängida ja tal oli kaasas üks vahva plastikust mõõk.

Ükskord, kui ta parasjagu sõda mängis, kutsus vanaema ta appi. Isa jooksis, mõõk peos, sigade juurde. Tema ülesandeks oli tavaliselt sigadele värsket heina viia. Ka seekord viskas ta sigadele heina. Töö tehtud, hakkas ta mõõka otsima, aga ei leidnud seda. Korraga kuulis ta kõva matsutamist ja nägi, et ühel seal on tema mõõk hambus. Mõõgast jäi järele vaid tükike käepidet.

Peale sigade oli veel vanaema talus rahuarmastavaid loomi, näiteks koer Kuti, kes näris kõik plastikpüstolid puruks. Ja sõjamäng oligi rikutud.

Kodu maik

Helina Härma

Aastate jooksul on leidnud tee mu südamesse mõnedki väärtused, näiteks raamatud ja tants. Aga siiski, elu oluliseks osaks saab pidada ka kodu ja perekonda. Iga inimene peaks austama oma vanemaid, kes on aastaid pingutanud, et jagada meile, lastele, armastust ja kodutunnet. Peaksime olema tänulikud antu üle ning kasutama vanematelt saadud pärandust arukalt, mitte viskama kõike nurka ja elama vaid omaenese tarkusest. Mida pikemat aega oleme leidnud head meid ümbritsevas kodunurgas, seda rohkem tunneme endaski rõõmu.

Võru linnast kaheksa kilomeetri kaugusel on Sika küla. Kui meie vana, veidi lonkav Volkswagen sõidab auklikul kruusateel, loksub see mõnusalt jõnksatades üles-alla ning mitte just meeldiv kruusatolm lendleb avatud autoaknast sisse ja ajab pea valutama. Kui öösel sõita mööda sedasama teed, võib näha üksikuid, hüpeldes jooksvaid kitsi vilksatamas paariks silmapilguks auto tulede vahelt läbi.

Külake pole küll tihedalt asustatud, kuid alatasa voorib ringi igasuguseid sõiduvahendeid, alustades jalgratastest ja lõpetades suurte prügiveoautodega, aga sellega harjub. Meie pere maamaja asub kahe metsa vahel ning naabritest lahutavad meid pisikesed võsatukad, suur tiik, mis on täis kalu, konni ja vetikaid.Vanade taluhoonete vahel vonkleb kitsuke külatee. Olen rahul, et see kohake pole liiga inimtühi ega liiga ülerahvastatud. Mulle meeldib, et suure ja paksu tüvega tamm varjab endas nii paljusid linde, kes laulavad hommikuti, kui emaga värsket õhku ning varajasi päikesekiiri nautima asutame. Tihased ja lehelinnud esitavad meile säutsudes oma lühikesi lugusid, aga kevadõhtuti laksutab ööbik nii intensiivselt, et ema, kelle voodi jääb vana tamme poolsesse majakülge, ütleb mõnel hommikul: "Ööbik jälle karjus." Varasuvel meeldib mulle tormata igal lõunal maasikapeenrale ja noppida sealt vaid kõige priskemaid ja punasemaid marju.

Kui olin veel lasteaialaps, oli kõik teisiti. Maja kuldkollane värv kiirgas veel eredamalt kui praegu, kohati on see nüüd maha koorunud. Võsapuhmad naabrite vahel olid palju läbipaistvamad ning lubasid piiluda teiste tegemistesse, mida väiksena sageli üritasin. Neljasena polnud mul veel oma kiike, mängimiseks vaid lagunev liivakast, mis oli liiga madal, et kaevata isegi põlvini ulatuvat auku. Tamm uhkustas palju paksema ning võimsama võraga, kuid praeguseks on vaest puud tabanud haigus ning seda on kurb jälgida, kuidas ta elujõud hakkab raugema. Tiigi äärtesse on tekkinud pikad hundinuiad. Varem neid nii palju polnud.

Minu vanematele kuulub krunt Verijärve ääres. Seda on juba minu vanavanaema aegadest põlvest põlve edasi pärandatud. Lõpuks oli mu ema kord see pärida ning me üritame oma võimalust hästi kasutada. Ehitame sinna maja. Verijärv asub ürgorus ja maja tehakse ühe nõlva tippu. Juba vundamendiplokkidelt avaneb järvele imeilus vaade ning õhtuti heidab päike oma loojangukiired üle terve maalapi, tuues esile puude varjud, mis aja edasi liikudes muudkui venivad ja venivad, kuni kaovad lõpuks öisesse pimedusse.

Jalutada kuldses õhtuvalguses puuviljaaias, imetleda varajaste päiksekiirte nõrka kuma järveveel, millel hõljuv aur kerkib hallikassinise taeva poole, kiigata rahutu õngekorgi hulpimist, avastada kevade esimesi krookusi nina maa seest välja pistmas ja vastset maailma uurimas - see ongi see, mis mind ja mu peret ikka Sika küla maile kodu magusat maiku aduma tõmbab.

Lugu Võrust ja Tamulast

Lisbet Luik

Ennemuistsel ajal jalutas kaunis Eestimaa neid ümber ilusa järve. Linnud laulsid, lilled õitsesid – kõik oli nii kaunis. Järvel aerutas paadiga noor mees. Neiu piilus salamisi noort meest. Ta sirutas hetkeks käe peiu suunas ja kaunis võru, mis ehtis neiu kätt, kukkus järve. Oh seda neiu ahastust! Ta nuttis järve kaldal ja palus, et järv annaks talle võru tagasi.

Noor mees kuulis seda nuttu ja aerutas neiu juurde. Neiu ja noormees armusid. Nad rajasid oma kodu järve kaldale. Igal hommikul jalutasid nad järvekaldale ja hüüdsid: „Võru, võru tule tagasi mulle lainetest.“ Järve kaja vastas: „Võru, võru, ta – mu – la.“ Nii sai see kena järv nimeks Tamula.

Aastakümned möödusid. Palju inimesi rajas oma kodu Tamula kaldale. Ümber kauni järve kerkisid kirikud, tehased, poed, koolid ja palju muid vajalikke asutusi. Kohale oli vaja nime. Neiu – noormees, nüüdseks memm ja taat, käisid ikka järve ääres jalutamas ja ohates hüüdmas: „Võru, võru tule tagasi mulle lainetest.“ Linnarahvas kuulis seda ja neile väga meeldis see lause. Siit saigi Võru endale nime. See oli käevõru, mis kaunistas tüdruku kätt. Tamula järve ümber kerkis kaunis linn, mis sai nimeks Võru.

Iga aastaga sai Võru juurde mõne „kalliskivi“. Võru linna kaunistavad uhked „kalliskivid“: Katariina allee, Kreutzwaldi muuseum, gaasianalüsaatori tehas, kirikud, turud, suured ja väikesed kauplused, pargid, koolid, Roosisaare sild, spordihall, rannapromenaad. Kõik see ongi kaunis võru ümber Tamula järve.

Ufo

Talis Timmi

Maainimesel on ajast aega olnud oma põllulapp harimiseks. Vahet pole, mis seal peal kasvab. Eks pannakse ikka seda, mida tahetakse oma toidulaual näha.

Minu onul olid põllu peale tehtud pikad maasikapeenrad. Neid oli nii palju, et sai oma pere ja tuttavate jaoks, aga ka raha teenimiseks. Selleks, et maasikad varakult valmis saaksid, oli nende jaoks vaja katteloori. Ostetigi katteloor ja pool suguvõsa oli abis seda peale sättima. Kui mööda sõitsid, oli tunne, et ühes kohas oleks nagu lumevaip maas.

Ja ühel tuulisel päeval lendas see äkki minema. Mitte ei tea, mis nipiga ta lahti pääses. Ta lendas ja lendas, kuni lendas sinna lähedale metsa ning jäi puude külge kinni. Kui me perega sealt mööda sõitsime, nägime järsku katteloori. Minu isa hõikas: „Näe, UFO-de laev on seal!“ Mina kohe vaatasingi sinna.

Sellest ajast peale, kui me sealt mööda sõidame, naerame, et UFO-de laev on seal. Praeguseks on see katteloor täielikult ribadeks. Seda pole isegi enam näha. Aga mälestus jääb.

Miks on Võru linna tänavates suured augud

Gerli Kalkun

Umbes 150 aastat tagasi, kui veel Kreutzwald elas, juhtus Võru linnas üks kummaline lugu. Nimelt oli õhtu ning Kreutzwald lõpetas „Kalevipoja“ kirjutamist. Ta kirjutas veel viimast lehekülge, kui kuulis, et keegi räägib raamatus. See oli Linda, kes pahandas Kalevipojaga, et see ta kapsapõllu kapsastest tühjaks oli söönud. Kreutzwald vaatas neid tükk aega ning siis käratas: „Olge vait! Laske ma lõpetan raamatu kirjutamise. Hiljem võite edasi tülitseda.“ Linda ja Kalevipoeg jäidki tasa. Kui Kreutzwald lõpetas „Kalevipoja“ kirjutamise, läks ta magama.

Öösel, kui kell oli saanud täpselt 24.00, oli Linda ja Kalevipoja tüli läinud nii suureks, et Kalevipoeg otsustas raamatust lahkuda. Ta jalutas mööda Võru linna ringi, aga ei teadnud, kuhu läheb. Tema sammudest jäid maha suured augud.

Samal ajal olid Linda, Olevi-, Sulevi– ja Alevipoeg väga mures, kuhu Kalevipoeg minna võis. Linda kahetses, et ta pojaga tülitses. Nad otsustasid minna Kalevipoega otsima.

Kui nad Võru linna tänavatele jõudsid, nägid nad, et Kalevipoeg oli hiiglaseks muutunud ja suured jäljed endast maha jätnud. Neil tuli vaid Kalevipoja jälgedes käia.

Kui Kalevipoeg oli jõudnud kirikuplatsile, lõi kell täpselt üks kord. Kell oli saanud 01.00.

Hiiglane ehmatas ning hüppas löögi peale õhku nii, et kogu maa vappus. Õnneks inimesed üles ei ärganud. Linda, Olevi-, Sulevi– ja Alevipoeg teadsid nüüd, kus Kalevipoeg on, ning nad jooksid tema juurde.

Kõik olid õnnelikud, et nad Kalevipoja üles leidsid. Linda ütles, et lähme koju tagasi ning elame rahus edasi nii, et keegi ei tülitse ega ära ei põgene. Hommikuks nad leppisid ära. Kalevipoeg võttis kõik oma peopesale ning oli valmis koju minema.

Kreutzwald ärkas ja märkas, et raamat on tühi. Ta otsustas minna raamatutegelasi otsima. Algul tahtis ta minna kaarikuga, aga kui ta majast välja astus ja nägi neid auke, mille ümber oli kogunenud palju linnarahvast, võttis Kreutzwald toast „Kalevipoja“ ning hakkas jalgsi minema.

Eemalt nägi ta hiiglaslikku Kalevipoega. Kreutzwald oli hämmingus, kuidas Kalevipoeg nii suureks oli kasvanud. Kreutzwald jooksis, raamat käes, Kalevipoja juurde. Ta tegi raamatu lahti ning kamandas Kalevipoja, Linda, Olevi-, Sulevi– ja Alevipoja raamatusse tagasi. Kreutzwald asus koduteele ning nagu Linda lubas, ei tülitsenud nad Kalevipojaga enam kunagi.

Sellepärast ongi Võru linnas tänavatel suured augud, et Kalevipoeg raamatust põgenes. Õnneks on tänapäeval paljud augud parandatud, kuid mõned on siiski veel tänase päevani alles.

Üks lugu

Kristel Serg

Ene jõudis tee äärde just siis, kui must BMW hoovi sisse keeras. Naine lehvitas innukalt toonitud klaasidega auto poole ja jooksis siis maja poole tagasi nii ruttu, kui ta veenilaiendeis jalad lubasid.

Autost tuli kõigepealt välja Peep, kes Enet kallistas. Taaskohtumine oli väga dramaatiline ja Ene nuttis veidi, nii moe pärast. Alles mitme minuti pärast laskis ta poja lahti ja vaatas seda blondi imelooma, kes kõrvalistmel oli olnud ja nüüd häbelikult naeratades Enet seiras.

„Ema, see on Pia,“ esitles Peep. „Ta eesti keelt veel väga ei oska, aga küll jõuab õppida.“

Ene vaatas Piat ja ei öelnud sõnagi. Õhk olnuks korraga justkui vaakumisse tõmmatud.

„Tulge siis sisse.“

Peep läks ees ja Pia tuli ta järel. Lävel pidid nad veidi kummardama, et mitte pead vastu lage virutada.

Majas oli hämar. Kardinad olid ees ja õhk tundus veidi läppunud.

„Edgari pärast,“ ütles Ene vaikselt ja kuidagi häbenedes. „Tal, vaesekesel... Talle on nii parem.“

Peep tõsines hoobilt. „Kas isaga on halvem?“

Ene oli vait ja 69 eluaastat joonistusid ta vaolisel näol nii selgelt välja, nagu oleks need sinna voolitud.

Nad läksid läbi hämara toa. Pia hoidus hoolega nurga poole vaatamast, kuid Peep just sinna vaataski. Nurgas oli voodi ja selles inimesekujuline tomp, määratud enam mitte kunagi tõusma. Peebu kurgus torkis terav valu oma isa sellisena nähes, kuid naiste ees ei tohi mees nutta. Eriti veel Eesti mees.

Köögis oli õhk parem ja kardinad eest. Laual oli aurav õunakook ja värske piim. Peep tundis jälle klompi, kuid pigistas vaid kõvemini Pia kätt.

Kõik istusid lauda ja Ene, kes oleks pidanud perenaisena külalistega rääkima, tundis end jube saamatuna. Aga mida sa hing räägidki võõraste inimestega? Tõsi, see mees oli nime poolest Peep ja välimus sarnanes ka Peebu omaga, kuid kolm aastat polnud ta pojast suuremat kuulnud ning paljugi, mis kõik võis muutuda.

Pia müksas Peepu kergelt. Peep kummardus tema poole ja blondide kiharate varjust kostis sosinat. Ene tundis tüdrukut vaadates kadedusetorget. Isegi keelt ei rääkinud ta poeg sama, mis ema, nüüd oli ta lapsel salakeel. Selline, mida Ene ei mõistnud.

„Pia palus vett,“ teatas Peep. Ene tõusis kohusetundlikult ja ammutas kopsikuga ämbrist, mis seisis köögi nurgas. Pia vaatas ebalevalt mõraga kruusi, mis talle ulatati, kuid võttis selle vastu. Ta lonksas kruusist vaid korra ja pani selle tuhmi kolksuga lauale.

Vaikus.

Kärbes pinises akna taga ja peksis end vastu klaasi. Kuskilt kostis lehmade ammumist. Oli tunda nõrka sõnnikulõhna ja Pia vedas hooldatud küünega mööda vakstuserva. Edasi-tagasi. Vakstu tegi Pia sõrme all kerget sahinat.

Ene köhatas kurgu puhtaks ja üritas häälde tüütut optimismi manada. „Kuidas sul siis läheb ka? Mis plaane sa tulevikuks pead?“

Otse loomulikult oli küsimus suunatud Peebule, sest Pia säilitas eesti keelt kuuldes tuimad kalasilmad ja vedas nüüd vakstule ringe.

„Vaatab veel,“ kohmas Peep ja suretas niimoodi kogu vestluse välja.

Pia kummardus Peebu pea kohale ja sosistas taas midagi. Ene ei vaevunud tüdrukut isegi kadestama, ta tundis vaid raevu. Vana Peep oleks rääkinud sundimatult emaga oma plaanidest ja vahest ka nõu küsinud, kuid see siin oli nagu tummahammas, vait ja kohmetu. Mage. Ene tundis, kuidas Piast hoovab nõrka magusat lõhna, justkui õiest. Tüdruk ise meenutas ka õit, haprat ja kena. „Miks, põrgu päralt, tõid sa siis üldse oma õie maale sitahaisu sisse,“ mõtles Ene ja tundis taas jõuetut viha. Polnuks ta enam nii vana ja ohutu, olnuks ta võib-olla Piale otse oma arvamuse välja öelnud. Oleks ta toast välja viinud ja karjunud „Vaata, mis sa tegid! Vaata!“

Aga võibolla ka mitte, sest Pia oleks nagunii vaid oma roheliste kalasilmadega talle nõutult otsa vaadanud. Pia silmad elustusid vaid siis, kui ta Peepu vaatas, siis olid need nagu kaks kuldkaladega täidetud akvaariumit.

Edgar mõmises kõrvaltoas. Ene palus end vabandada ja tormas meest aitama. Tagasi tulles nägi ta Peepu ja Piat üksteise kaisus. Peep sosistas midagi tüdrukule, tooni järgi otsustades siivutut. Pia kihistas. Nad lõpetasid otsekohe, kui Ene tuppa astus.

„Kust Pia ka pärit on?“ küsis Ene rahulikult, kuigi enesehaletsus ta peas tahtis ta uputada (MIKS PEAN MINA OMA ABIKAASA MÄHKMEID VAHETAMA, KUI NEIL KAHEL ON NII HEA? MIKS? MIKS? MIKS MINA?).

„Saksamaalt,“ ütles Peep. Pia tõstis oma nime kuuldes pea. „Me kohtusime ühel õhtul, kui kassajärjekorras kõrvuti seisime. Pial jäi arvest kümme senti puudu ja ma laenasin talle.“

„Kas talle meeldib Eestis?“ küsis Ene ja tundis end nagu KGB ülekuulaja.

„Meeldib,“ ütles Pia aktsendiga ja naeratas hämmeldunud Enele.

„Sellest sai ta aru,“ nentis Peep uhkusega ilmselget. Ta vaatas Piat ja tüdruk naeratas talle säravalt.

Õunakooki polnud keegi veel puutunud.

„Võtke,“ ärgitas Ene ja lõikas tükke taldrikule. Peep võttis, Pia keeldus.

„Ta peab dieeti,“ mainis Peep.

„See ju rikub seedimise,“ kohkus Ene. Peep vaatas ema nagu lollakat.

Edasi oli jälle vaikus. Ene soovis vaid, et see piinav külaskäik läbi saaks. Poeg pojaks, kuid nad olid tõesti võõraks jäänud.

Peep ei lasknud emal kaua oodata. „Noh, hakkame minema ka,“ ütles ta ja naeratas emale esimest korda kogu külaskäigu jooksu. Ene saatis nad välja. Pia hoidus hoolega ringi siblivate kanade eest. Ta ei sobinud ümbritsevasse, kohe üldse mitte. Pia kallid riided torkasid kompostihunniku ja kanaaediku keskel silma nagu sadul sea seljas ning ta paistis seda ise ka taipavat.

Peep kallistas ema veel kord ja siis nad läksid. Ene jäi üksinda keset tuttavat õue. Vähemalt siin ei olnud miski talle võõras. Puude tagant vilksatas auto veel viimast korda ja Ene mõtles hajameelselt, kas ta neid veel kunagi näeb.

Kallis Võru linna rahvas!

Mirjam Leesalu

Enamik teist teab legendi, kuidas kaks järve, Tamula ja Vagula, Võrumaale sattusid. Siiski värskendan igaks juhuks lugeja mälu.

Elasid kord väga ammu kaks järve. Rahvas, kes nende ääres elas, ei austanud järvi üldse – inimesed pesid järvedes vaid oma räpast pesu ja nad polnud isegi järvedele nimesid andnud. Ühel päeval otsustasid järved, et neile aitab, ning võtsid kätte ja lendasid sealt pilvedena minema, võttes kaasa kõik veetaimed ja –elukad. Järved olid leppinud kokku, et ei maandu enne, kui keegi neile nimed annab. All maa peal nägi põldu kündev talumees kaht hiiglaslikku tumedat pilve lähenemas. Mees hüüatas ehmunult: „Vagul vakku, Tamul takka!“ Järved, arvates, et neile olid nimed antud, maandusid sinnasamma põllule ning selle koha peal ongi tänapäeval järved Tamula ja Vagula. Te mõtlesite nüüd, mis sai talumehest? Loomulikult on ta järve peremees Tamula Vanake, see olengi mina.

Tamula järv pole sugugi nii rahulik, kui pealtnäha paistab. Igal suvel peetakse seal linna sünnipäeva paiku järvekontserte, mis tähendab suurt lärmi ja uhket ilutulestikku. Linnarahvale meeldib see nii kangesti. Suvel käivad inimesed järves suplemas, rannal päevitamas, promenaadil jalutamas ja Roosisaare rippsillal luiki vaatamas. Õhtupimeduses on sild veelgi kaunim, kui selle tuled järveveelt tagasi peegelduvad.

Üht kärarikast tegevust harrastavad inimesed peale järvekontsertide veel: nad lasevad rippsilla juures vette skuutri, seisavad selle peale ja kihutavad mööda veepinda edasi-tagasi. Järv pole kuigi suur, seega sõidavad inimesed masinaga päris kaua ringiratast, enne kui isu täis saab. Üht tahaksin ma linnarahvalt paluda: palun ärge sõitke oma tigedalt urisevate masinatega järve peal, kui luikedel-partidel pojad alles pisikesed. Linnupojad võivad sellise lärmi peale kohutavalt ehmatada. Kaladele selline müra ka üldse ei meeldi. Paljud poevad minu pika vetikarohelise habeme sisse, kui kuulevad, et skuutrid jälle järvel kihutavad.

Ma armastan oma linna rahvast, kuigi nemad armastavad kära, müra ja eredat valgust, mis mulle ja mu kaladele ei sobi. Igal talvel tõmban ma jääteki peale ja katsun magada – aastaid on üksjagu turjal ja pole enam sellist jõudu, et aasta läbi ärkvel püsida. Kui jää piisavalt paks on, käivad mõned inimesed järvekaanel kala püüdmas, mõni laps püüab isegi uisutada – selle kõige tagajärjel on mu tekk auke ja sisselõikeid täis. Igal kevadel ärkan pikast unest. Suvesoojuses, kui ma juba virgunud olen, ootan ma inimesi ujuma. Tahan neile kinkida suvise palavuse eest päästvat kallistust, mille paljud rõõmuga vastu võtavad.

Nii armas on vaadata, kuidas lapsed ujuma õpivad või rannaliival mängivad. Rannas on ka jäätiseputka, kus on mitut erinevat sorti jäätist ja limonaadi, mis inimlastele maitseb. Vahel pillab mõni laps pisut head-paremat laintesse ning see on alati päeva parim osa – saab korrakski suu magusaks teha. Olen tähele pannud, et inimestele meeldib istuda ühe imeliku halli asjanduse ääres, mis purskab vett välja – nad kutsusid seda looma vist purskkaevuks.

Mõned olendid tunduvad nii toredad ja huvitavad, et võtaksin nad igaveseks enda juurde kaladele seltsiks. Harva olen sellise inimese leidnud, kuid imelikul kombel ei suuda nad vee all hingata nagu kalad. Sellest on tõesti kahju, sest oleksin väga tahtnud nendega vestelda. Mina ei saa ju veest välja tulla, muidu mind nähakse. Tänapäeva inimesed enam müütidesse ju ei usu ning nad peaks mind täiesti hulluks - pistaks lausa luku ja riivi taha või hakkaks mööda maad vedama, et kõigile näidata uut imelooma - kui ma ütleksin, et olen Tamula Vanake, kelle järgi see Kalda-poiss ühe kena laulu tegi.

Uskuge mind, olen päriselt olemas,

Tamula Vanake

Võru Soovanake

Marleen Kääpakaust

Ühel ammusel-ammusel ajal polnud Maarjamaa pinnal veel ühtegi sood ega raba, olid küll ürgmetsad, imeilusad rannaniidud ja pisikesed metsalagendikud, kuid sellist loodusimet nagu soo, polnud Eestis veel nähtud.

Vanajumal mõtles, et nii see asi jääda ei saa ning et tuleb see soo siiski ära teha. Esimene Eesti soo sattus loosi tahtel just nimelt Võrumaale.

Hakati mõtlema mis asjad peaksid soos olema, et see erineks metsadest, nurmedest ja kõigest muust ilusast, mida loodus meile pakkus. Kuna arvati, et mitu pead on parem kui üks, siis arvas linnapea, et annab elanikele käsu mõelda välja vähemalt üks asi, mis peab soos olema.

Algul ei tahtnud inimesed vedu võtta, sest käsk tundus neile veidra ja totrana, kuid linnapea oli mees, kellel nupp nokkis. Mõne aja pärast võis tervest linnast leida kuulutusi parima sooidee leidmiseks. Et rahvast vastama ärgitada, oli linnapea välja pannud ka auhinna- selleks oli suur ja uhke rahapada.

Linnapeale hakati kohemaid ideid saatma. Osad neist olid küll väga veidrad ja totrad: Luha Madis pakkus välja, et soos võiksid olla tuldpurskavad lohed ja maagilised peeglid. Tamula Leida arvas, et seal peaks olema hoopis ükssarved ja kuldkollased karukesed. Tegelikult pakuti imelikke asju vaid sellepärast, et kellelgi polnud vähematki aimu, missugune soo välja peaks nägema ning mis seal olema peaks, kuid vähemalt nad üritasid, saatsid ideid ning lootsid võita. Raha paneb rattad käima, eks ole nii?

Ühel ilusal päeval tuli Võrumaale aga üks rännumees, kes oli nimelt tulnud Lõuna-Soomest. Riided olid tal pikast teekonnast katkised ning varbad piilusid kinganinadest välja justkui hiired oma pisikesest urust. Juuksedki olid tal sassis, võis vabalt arvata, et mõni harakas on ehk sinna pesa teinud. Tema välimus pole aga oluline, tähtis on see, et ta oskas õige kenasti ja täpselt kirjeldada, missugune üks õige soo välja peaks nägema.

Istusid siis kõik linnakodanikud keskväljakule ringi ning hakkasid veidrat mehikest kuulama ja märkmeid tegema.

„Sood.. jaa jaa.. neid oli seal, kus minu jalg tatsanud, palju. Soost võis leida maitsvaid murakaid, kibedaid kuremarju ja keelt alla viivaid sinikaid. Sealt võib leida ka üht imelist taime- sookailu. Aga oi kurja, kuidas see pea valutama paneb! Kindlasti on soos ka laukad- veesilmad, mis on alati sügavamad, kui nad esmapilgul tunduvad. Samuti peab soos leiduma turbasammalt, see imab vett. Puudega ei saa soo just kiidelda, tugevate ja väärikate tammede asemel on seal kidurad männijändrikud ning üksikud sookased, pikkust on neil mõlemail umbes sama palju, kui keskmisel Eesti mehel, võib-olla isegi veidi vähem.“

Seda kõike seletas mees nii lustakalt ja suure õhinaga, et mõned aeglasemad inimesed ei jõudnud kõiki neid ilmaimesid kirjagi panna.

Peagi oli ränduril aeg edasi liikuda, ning linnakodanikud läkitasid oma mõtted linnapea poole teele.

Linnapea luges paberilipikuid äärmise rahuloluga, kuid üks paber jäi talle teiste hulgast eriliselt silma. See oli kirjutatud 8-aastase poisikluti poolt, kelle nimi oli Peep. Teiste ideedest erines see suuresti. Nimelt arvas tema, et kõige tähtsam asi soo juures on Soovana, kes hoiab sool silma peal. Idee oli linnapea meelest nii eriline, et ta otsustaski Peebu võitjaks kuulutada.

Kui Peep sellest kuulis, kajas terve linn tema rõõmuhõisetest. Ta ei suutnud uskuda, et oli võitnud. Linnapea imestuseks ei tahtnudki Peep algset auhinda, kuigi rahapada oli jaoks väga suur varandus. Tema tahtis hoopis, et temast saakski Soovanake. Kuna linnapeal polnud selle vastu midagi ning ka teiste kodanike meelest oli see hea mõte, saigi Peebust Võru Soovanake.

Tema oli soo peremees. Ta hoolitses selle eest, et sooloomadel oleks hea elada ning taimedel oleks sobiv kasvukeskkond. Eksinud rändajad aitas ta soost välja, pakkus neile peavarju ja süüa, kuid kurjade kavatsustega inimesed, kes sood rüüstama tulid, eksitas ta üüratusse laukasse, kust nad oma õnnetu otsa leidsid. Lapsed, kes olid tulnud sohu marjule, juhatas ta alati parematele marjaaladele, kus maa jõhvikatest punetas ning korv täitus vaid paari minutiga. Samuti hoidis ta justkui kõrgema võimuga neid laugastest eemale.

Peale seda hakkas Eestimaale soid tekkima nagu seeni peale vihma, kuid kuskil polnud nii toredat Soovanakest nagu Võrus.

Soo nimeks saigi Võrusoo, ning vanasti asus see kohas, kus praegu on Maksimarket ja Rimi. Lugu leidis aset küll mitusada aastat tagasi, kuid usutakse, et Peep valvab siiani Võrusoo üle. Ning kes teab, ehk on mõnel õnnelikul inimesel võimalik teda seal veel tänapäevalgi kohata.

Noorusajal tehtud pahandused

Kristiina Kaili Timmi

Kui sul vanust juba küllalt, näiteks 15, hakkad vaikselt tuletama meelde, mis pahandusi või tempe sai väiksena tehtud. Kõiki asju, mis tehtud, enam ei mäletagi. Millegipärast aga mäletan seda lugu, mida tegime nõbudega vanaisale.

Ükskord kevadel ehitasime metsa onni. Onni tegemiseks tuleb materjal ikka metsast leida. Nii ka meie. Valisime välja sobiva koha ja ehitus hakkas pihta. Ei tea ise ka miks, aga meie kamba ainuke poiss hakkas pikka kaske kirvega maha võtma. Ümbruses oli saaval erisugust onni ehitamise materjali. Raius seal natuke, noo nii umbes kaks pikka kaske ja ühe kuuse, mille oksad ka veel peale kauba maha võttis. Materjal oli liigagi hea. Ei osanud me seda oma onni juures kuidagi kasutada.

Läks sellest omavolilisest raietööst paar päeva mööda. Tuleb vanaisa koju metsast ja pistab kohe karjuma. Eks tal oli selleks õigus ka. Me olime oma onni ehitamisega meeletuks läinud ja rikkunud loodust ilma vajaduseta.

Ega sellega veel metsas onnitamine lõppenud. Ikka käisime seal omi mänge mängimas. Tee onnini viis mööda hekist, mille ääres seisis jõude vana Moskvitš. Sama poiss, kes ebaseaduslikku puuraidurit mängis, pani auto tööle. Ja kus nad siis mu õega kimasid mööda põldu. Eks lastele on ikka tehnika ja sõitmine meeldinud. Ja mis viga olekski võinud põllu peal sõitmisega juhtuda. Ega siis lapsed ei teadnud, et vanal mossel mootoris õli sees ei ole. Nii läkski autol mootor põlema. Kes muu laste õnnetust nägi kui ikka vanaisa. Loomulikult tuli vanaisa vandudes põlevat autot kustutama.

Hiljem vanaisa nüpeldas neid ikka nii, et tagumiku peal oli mitu päeva kärbsepiitsa jäljed, sest põld oli rikutud. Autogi oli enne meie sõitmist eluvõimeline. Kuid nüüd olid temagi päevad loetud.

Olid ajad kunagi. Vähemalt on, midagi meenutada. Nüüd istuvad lapsed oma helendava ekraani taga ja näevad lõbusat elu ainult videolindilt.

Kingitud kirik

Joosep Kant

1993. aastal toimus üllatuslik kohtumine minu isa ning perekond Kase vahel: Võru ärimeestest perekond otsustas kinkida poolelioleva maja Uuel tänaval, et sellest võiks saada metodisti kirik. Võru rahvas teadis seda hoonet pikka aega kui mustlase maja. Ehitustööd kestsid ligi aasta ning hoone avamise kuupäevaks määrati 2. oktoober 1994. Alguses arvas kinkijatest perekond, et tähtaeg on liiga lähedal ning tööd ei pruugi valmis saada, aga kuna Eestisse oli tulemas septembri lõpus suur rahvusvaheline delegatsioon, siis otsustati siiski pingutada.

Septembri lõpus pidi toimuma Rootsis ärialane konverents, kuhu olid kutsutud Võru linnapea ning mitmete ettevõtete juhid. Ka perekond Kasele esitati kutse Rootsi. Kuna kiriku avamise kuupäev oli paika pandud samale ajale, loobusid nad Rootsi sõidust. 27. septembril helistas Võru delegatsiooni juht veelkord abielupaarile, et äkki nad on ümber mõelnud, kuid nad jäid endale kindlaks. Neil oli soov osaleda kiriku avamisteenistusel.

28. septembril 1994 uppus Estonia laev ning kogu sellel olev 17-liikmeline Võru delegatsioon. Kingitud kirikumaja päästis perekond Kase elu. Avamispäeval oli külalisi Ameerikast, Brasiiliast, Lõuna-Aafrikast, Saksamaalt ning Eestist. Igal sügisel meenutatakse seda lugu, et see kirik võiks olla päästepaadiks paljudele inimestele.

Nüüd, peaaegu 20 aastat hiljem, on perekond Kase mõlemad tütred abielus ning neil on kummalgi kaks last, nii vanemad kui lapsed - kõik tegelevad kirikutööga Võru-ja Setumaal. Kingitud hoones on jätkunud tööd pidevalt ning see peaks valmima koos juurdeehitusega 5.oktoobril 2014.

Paganamaa

Marianne Kuus

Paganamaad tunnevad paljud inimesed kui kaunist ja rahulikku paika Võrumaal, kus on meeldiv puhata. Paljud teavad ka seda, et siin elas kunagi ammu – ammu Vanapagan ise oma suure suguseltsiga. Millal ja kuhu nad ära kolisid, on jäänud ka paljudele kohalikele saladuseks. Ainult Paganamaa serval, väikeses poollagunenud majakeses elav Krabi Karla tunneb ja suhtleb Vanapagana järeltulijatega. Tema tutvuste kaudu saavad nüüd külaelanikudki teada, kuidas ammustel naabritel elu kulgeb.

Paarkümmend aastat tagasi, kui Eesti taas iseseisvaks sai ja rahvale maad tagastama hakati, läks Karla vallamajja, et oma pisikese maalapikese Paganamaa serval seaduslikult enda nimele saaks. Asjaajamine laabus, kuniks oli tarvis allkirja piirinaabrilt. Kõrvaloleva maa omanikuks tema teada olla Vanapagan ise. Pikemat aega polnud Karla naabersuguseltsiga enam suhelnud ning aadressid meelest läinud. Tuhlas siis kõik kapid läbi ning õnneks leidiski vanade kirjade hulgast pagana pojapojapoja tütre Amanda kontaktid. Kunagise naabri sugulane elas Lätimaal, üsna kaugel Paganamaast, teisel pool Riiat.

Krabi Karla oskas õnneks väga hästi läti keelt, kirjutas kirja ning saatis selle teele, lootuses, et proua elukoht ja nimi pole muutunud. Mõne nädala möödudes tuligi kiri Lätimaalt. Amanda kirjutas vastu, et on väga rõõmus, kuuldes taas uudiseid esivanemate maalt ning lubas kuu aja pärast Karlale külla tulla ja oma suure peregi kaasa võtta.

Paganamaa vanameheke hakkas külaliste vastuvõtuks varakult valmistuma. Tema teada armastasid paganad ja ka nende järeltulijad kitsepiima ja muud looduslähedast toitu. Varus siis tuttavalt talunikult külaliste kostitamiseks head paremat, küüris oma viletsavõitu elamisegi puhtaks. Lubatud ajal sõitiski õuele päevinäinud väikebuss, juhikohal mustade pikkade juustega mees, kõrvalistmel Amanda, kelle ta siiski ära tundis, kuigi viimasest kohtumisest mitukümmend aastat möödas. Sõidukist väljus üksteist erinevas vanuses poissi-tüdrukut, Amanda lapselapsed, tumedate kräsus peadega, õnneks ei märganud kellegi peas sarvenutikesi. Karla teadis, et paganatele leiutas keegi tark rohu, mis saba ja sarvede kasvu kinni pani. Nii on väikerahval kergem teiste inimeste seas elada.

Amanda oskas küll veel vähesel määral eesti keelt, lapselapsed rääkisid ainult läti keelt, paar suuremat uhkustasid, et oskavad vabalt ka inglise keeles rääkida. Vanasti ei osanud mõni sarvik elu lõpuni oma nimegi kirjutada.

Väiksed külalised olid Paganamaal esimest korda. Amanda viis nad matkale esivanemate radadele. Lastelastele meeldis väga Paganamaa järvede ääres hullata, liivakraavis mütata. Kõige huvitavam oli nende jaoks see teadasaamine, et järvedest voolab läbi Piirioja, mille teisel kaldal ongi juba Lätimaa. Vanaproual oli hea meel, et vanavanavanemate kodukoht nii korras on, käskis Karlal Krabi külarahvale tänud edasi öelda. Vallamajas said ka maa-asjad kenasti korda aetud. Amanda rääkis läbi teiste oma sugulastega ja otsustas, et Paganamaa võikski jääda rahulikuks puhkamise paigaks siinsetele elanikele ja turistidele. Ainukeseks nõudmiseks see, et loodus jääks loomulikuks ning ei reostataks turistide poolt ära.

Mälestusteraamatu peatükid lapsepõlve seiklustest

Kadi Koemets

Võru – minu kodukant, kas ikka on? Olen alati pidanud Võru ning Võrumaad oma kodukandiks, kuid tegelikult on selleks Jõgevamaa. Enamuse oma lapsepõlvest olen elanud Võrus või selle ümbruses – see on ilmselt ka põhjuseks, miks Võrumaa on mulle kallim ja kuidagi lähedasem. Siin olen kogunud koos sõprade ning tuttavatega ka palju toredaid lugusid oma mälestusteraamatusse, neid väikseid lookesi mäletan kogu oma ülejäänud elu ning saan jagada ka oma laste või lastelastega.

Kunagi ei saa ma unustada aegu, kui olin umbes seitsme- või kaheksa-aastane ning elasin oma suure venna ja vanematega Koreli tänaval ühe paneelmaja teise korruse üürikorteris, kust avanes vaade sisehoovile ning lasteaed Sõlekesele, kus minagi paar aastat käisin. Lasteaias ega koolis käimist ma eriti ei mäletagi, pigem on meeles need seiklused, mis koos venna ja teiste lastega ette võtsime. Tihti saime õhtuti pärast sööki kokku kahe kortermaja vahel ning läksime lähiümbrusesse uitama. Nagu väikesed lapsed ikka, tegime meiegi lollusi. Me ronisime üle solgikraavide ning mängisime telesaatest „Hirmu faktor“, mis tollel ajal ka televiisoris jooksis, inspireeritud mänge. Nende mängude raames sõitsime rulluiskudega üle konnalaipade, sõime tigusid ja muid putukaid ning ronisime puude latva. Auhindu ma ei mäleta, kuid kindlasti ei olnud need väärt säärast riskeerimist. Meie igapäevastest lollustest ei puudunud ka suvalistele ustele koputamine ning seejärel ära jooksmine. Oma tempude eest saime muidugi tihti ka peapesu. Ühel korral jooksis meile korterielanik isegi järele ning pärast seda intsidenti me enam niisuguseid nalju ei teinud. Küll aga mõtlesime välja uusi ja hullemaid rumalusi. Näiteks harrastasime autode ette jooksmist, praegu järele mõeldes tahaks endale vitsa anda käitumise eest, mis pani nii minu, minu sõprade kui ka autojuhtide elu ohtu. Peale lolluste tegime koos sõpradega ka häid tegusid. Aitasime vanematel inimestel kotte kanda, hoidsime endast pisematel silma peal, ostsime hädas olevatele taskuraha eest süüa ning rohisime vabast tahtest peenraid. Üks eredamaid mälestusi on mul aga oma esimesest töökohast. Nimelt töötasime kahe sõbrannaga paar nädalat autopoes, mis varem oli toidukauplus ja tollel ajal käis hoone ümberehitus autopoeks, see pood on ikka veel alles. Suurt midagi me seal tegelikult ei teinudki ja need hädised tööpäevad kestsid vaid mõne tunni. Meie tööks oli koristamine, mäletan, et läksime ühe sõbrannaga kord harja pärast tülli. Palgaks olid kartulikrõpsud ning limonaad, kuid siiski jäid need paar nädalat väga hästi meelde. Eriti põnevaks tegi asja see, et vanemad ei teadnud meie tööelust mitte kui midagi, nende teada mängisime väljas sõpradega. Oma emale rääkisin sellest paar aastat tagasi.

Edasised mälestused pärinevad sellest ajast, kui alustasime oma maja ehitamist Võru linna piirile. Tol ajal, kui ehitust alustasime, oli Kose kandis vähe maju ning kedagi me siin ei tundnud. Seetõttu käis ehitusel tihti kaasas ka minu sõbranna Koreli tänavalt. Me mängisime koos kivihunnikute otsas ning jalutasime ümbruskonnas. Ükskord tuli meil mõte minna oja äärde, mis lähedalt metsast läbi jookseb. Üle oja viis ilmselt kunagi sild, seal on siiani palju palke veel, mis meenutavad kokkuvarisenud puusilda. Meie proovisime mööda neid märgi palke üle oja saada, oli sügis ja vesi jääkülm, nii et sisse kukkuda me ei oleks tahtnud, kuid nii ometi juhtus. Sõbranna tegi käe vastu roostetanud naela katki, aga see meid ei peatanud. Proovisime veel mitu korda, kuni minagi ojja kukkusin. Minu vanemate juurde me minna ei julgenud, kuna kartsime pahandada saada. Kõndisime tunde mööda metsa ringi, oodates riiete kuivamist. Äkki kuulsime aga metsast mingit metsikut röökimist ning jooksime nii kiirelt kaugemale, kui saime – sõbranna ees ja mina järel. Lõpuks viskusime rohu sisse pikali ja ootasime veidi. Mõne aja möödudes nägime mingit meest, kõrvaklapid peas, röökimas. Ilmselt tänasime mõlemad tol hetkel jumalat, kuna arvasime midagi hullemat metsasügavikust tulevat. Me vaatasime üksteisele otsa ja pahvatasime naerma, kuna olime jooksnud justkui kuradi eest. Kui lõpuks koju jõudsime, saime ikka pahandada, sest pidime tund aega varem tagasi olema.

Kuna ehituse ajal oli meie krundi kõrval palju tühje krunte, saime seal pikkade rohututtide vahel mängida. Otsustasime kord sõbrannaga kirjutada oma kõige hullemad teod ja saladused ühte vihikusse ning matta need kõrvalkrundile. Nii me ka tegime, suure vihiku kaks lehekülge said kirjutatud täis igasuguseid kohutavaid asju ning vihiku vahele panime kaks sajakroonist, mis tol ajal oli lausa kahe kuu taskuraha. Õhtuhämaruses matsime vihikut koos hauapanustega justkui laipa. Me joonistasime ka täpse kaardi, kus see vihik asub, ning lõikasime paberi servaga sõrmed katki, et kaardile mõni veretilk lasta. Selle saladusliku kaardi süütasime veel samal päeval põlema, et keegi ei saaks meie saladusi üles kaevata. Mõni aasta hiljem, kui hakkasin vihikut otsima, oli see kadunud. Tänini ei tea ma, kus on meie saladusi täis vihik.

Olgu Võru ja Võrumaa mu kodukant või mitte, aga siin olen ma kogunud enim värvikaid mälestusi, mida kunagi ka järeltulevastele põlvedele rääkida. Siin, ilusa Lõuna-Eesti looduse keskel, on minu kodu ja paik, kus tunnen end kõige paremini.

Kuidas lehm elu päästis

Margot Loos

See on üks tõestisündinud lugu, mille rääkis mulle mu vanaema, kui olin alles 5-aastane. Väljas oli tormine ilm ja piksenooli langes taevast. Mina, minu vend ja vanaema olime kolmekesi koos kodus, aga halb ilm ei lasknud meil magama jääda.

Aasta oli 1955. Võrumaal Mõtusmäe talu niidu peal oli lehmakari. Eemalt oli lähenemas suur äiksetorm ning loomad oli vaja koju tuua. Selle ülesande sai mu vanaema, pere noorim laps. Oma mängud pidi ta pooleli jätma, sest sõna tuli kuulata. Niidule ei olnud pikk maa ja ta läks kiirustades. Kui laps niidule jõudis, hakkas paduvihma sadama ning ta otsustas ühe suure puu all oodata, mil sadu ära lõpeb. Vanaema seisis puu all varjus, aga lehmad hakkasid müristamist kartes minema jooksma. Suures hirmus jooksis vanaema neile järele. Jõudnud puust umbes saja meetri kaugusele, kuulis ta kõva pauku ning nägi, et välk oli löönud täpselt selle puu sisse, mille all tema oli enne istunud. Kõmakas oli nii kõva, et vanaema ei kuulnud pärast tükk aega, aga õnneks ajapikku ta kuulmine taastus. Lehmad said siiski koju viidud ja kui vanaema rääkis oma perele sellest, mis temaga oli juhtunud, ei tahtnud algul keegi uskuda. Aga kui mindi vaatama seda puud, mis oli välgunoolega pihta saanud, oli kõigi imestus suur. Üllatas see, et vanaema põnnama ei löönud ning ikka loomad koju toimetas.

Äike on võimas loodusnähtus, mis on paljudele inimestele ja ka koertele õudust tekitav. Praegusel ajal suhtub vanaema äikesesse rahumeelselt. Kõva paugutamine ja välgu sähvimine ei sega teda väljas töötamast. Mina see-eest olen tema vastand. Juba vaikse kõue kõmina kostmine ajab mind teki alla, halvimal juhul ka voodi alla peitu. Olen mingil määral sarnane koertega, kes samuti otsivad varju alust, kui äike on liikvel. Puu elu enam nii roosiliselt edasi ei kestnud. Peale nooletabamust ei suutnud ta enam elujõudu endas taastada ja hakkas ajapikku kuivama. Olles viis aastat üksikuna niidul seisnud, juuriti ta välja ning tema asemele tuli põld.